teisipäev, 25. märts 2014

Hea tahe

Mul tuleb vahel hirm peale, kui inimestest mõtlen.
Kõik on ju nii head! Tegelikult on kõik nii head ja 90% kogu me valust on pundar valestimõistmisi, valestisattumisi, valestimõtlemisi, iseenesestmõistetavuste erinevusi ja hirme.

Seda ei ole samas võimalik vältida ka.
Me käime ringi, oleme kõik kohutavalt head ja teeme üksteisele haiget.
Vahel teemegi just sellega haiget, et oleme head.
Vahel teeme sellest hoolimata.
Ma käin ringi ja armastan igaüht, kes tänaval vastugi tuleb, selle eest, et nad on nii head. Armastan nii, et see kripeldab poes kassapidajale tere öeldes ja praktikabaasis pahurat hüpohondrilist ema vaadates nagu kuus küünte kõrvalt lahti tulnud nahariba korraga.
Aga see ei tähenda üldse, et ma ise teistele ikkagi haiget ei teeks.
Nagunii teen. Kogemata, parimate kavatsustega, täpselt nagu me kõik.

Eile tabas naabrinaine mu ilma võtmeta ukse tagant lapsi koju ootamas ja kutsus mind enda juurde.
Ma ei tahtnud minna, kutsus veel.
Ma ei tahtnud minna, jättis rahule.
Siis tuli poole tunni pärast tagasi ja kutsus veel.
Ma lõpuks läksin, sest mulle tundus, et ta ei saa rahulikult olla, kui ma koridoris aknalaual tukun. Ta pani mu diivanile istuma, hoolikalt lambi alla, andis mulle pataka ajakirju "Naised" ja kui ma olin ühte lehitsema hakanud, pakkus ka teed ja röstsaia (üritan nisu vältida viimasel ajal [ilma mingi muu põhjuseta kui "inimesed pidevalt väldivad nisu, ju see on siis millekski hea"]), võimargariini (ma üldiselt pean võid võiks ja margariini vabatahtlikult ei söö) ja jube häid marineeritud räimi.
Ja ma võtsin kõik oma jõuvarud kokku, olin temaga seltskondlik ja näitasin hästi välja, et ta päästis mind, et tal oleks ikka hea tunne. Kui mu laps koos võtmetega lõpuks koju tuli, andis naabrinaine mulle veel ühe šokolaadi ka järeltuleva põlve jaoks koju kaasa ja ma pugesin peaaegu pükstest välja, et veenvalt oma head kasvatust ja tänumeelt väljendada.

Kodus olin sellest suhtluskoormusest täiesti läbi. Tänulik, helge ja silmini kurnatud.
See on mingi päris inimene ju, tal on silmad, juuksed, keskkooli lõpetav tütar ja lugu sellest, kuidas ta ennast 17-aastasena korterist välja lukustas, kui vanemad viieks päevaks suvilasse sõitnud olid. Ta teeb häid räimi ja tellib ajakirja "Naised". Valvab seda, kes trepikoda peab koristama, ja jätab ustele vihaseid sildikesi "Trepikoda pesemata!" kui keegi unustab.
Annab oma parimat. Täpselt nagu sina ja minagi.

Ja mul tuleb hirm peale, perioodiliselt, kui ma sellele mõtlen. Kuidas kõik on head, kõik on õrnad, kõik on inimesed. Ja keeravad kogu aeg sellist jama kokku, et siga ka ei söö.
Kuidas teha paremini?
Mul pole õrna aimugi, aga ma püüan, härra ohvitser, ma püüan.

***

Ma hommikuti kuulan alailma seda laulu, kui mul on kohv juba valmis, aga lapsed veel magavad. Sest bloody sunrise came again ja ma pean jälle minema ja asjalik olema, mask ette kleebitud, kõik omaelumõtted kuklajuustes varjul, ja AHHHH!

 

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

You can try the best you can
If you try the best you can
The best you can is good enough

Katariina ütles ...

Ma tean. Päris tõsiselt päris väsitav.