laupäev, 22. märts 2014

Laupäevamõtisklused

Ärkasin kell 6:30, sest ma pean iga päev sellal ärkama ja keha on otsustanud, et parem harjuda kui võidelda. Vastupidiselt kõigele sellele, mida ütles mulle kell 6: 30 mu kaine mõistus (maga veel! või siis tee koolitööd! ja muidugi kirjutamine! kasuta juhust, su väikesed kajakad on veel koomas!) veetsin oma rahuliku hommiku, tehes kooki.
Kuna lapsed ikka alles magavad, siis söödud seda veel ei ole, aga pärast ühe taignapoti puhtakslimpsimist on mul veendumus, et kook õigustab ennast üleni. Ainult vbla hästi natukene rohkem suhkrut võiks olla. Kook olgu ikka maaaagus ka, mitte ainult šokolaadine.

Vaatasin siis veel veidi seda blogi, kust retsepti vinnasin, ja leidsin sealt ilusa mõtiskluse teemal vana kooli biskviit, vanaemade toiduvalmistamisnipid ja toredad inimesed. Kohe tuli meelde mu viimane peaaegu-ämm, Leevikese ema, kes tegi fantastilist biskviiti ja kallistas mind otsekohe peale esmakordset nägemist nagu emakaru ja teate, mis ta ütles pärast tervitust ja seda esimest kallistust?
"Sa oled nii ilus! Suured silmad ja...! Oh, nii ilus! Mul on nii hea meel!"
Olin täiesti pahviks löödud. Niimoodi eestlaste hulgas enamasti esimene kohtumine ei kulge. Eriti kui tegu pole pimekohtinguga. Eriti kui ütlejaks on su hetkeline ämmakandidaat nr 1.
Aga ta lihtsalt oligi maru tore ämmakandidaat. Biskviitkooki tegi ka nagu mulgid kunagi. Hiigelsuure ja kuldse ja võikreemise, peal palju puuvilju. Üldse tõsiselt vinged vana kooli koogid olid seal peres. Ja ilusad lapsed ja puha. Ämmakandidaadil oli keset nägu sama lõbus nina kui Leevikesel endal...
Jama küll, et see nina ja lahe potentsiaalne ämm lõpuks osutuski kõige lõbusamateks-lahedamateks faktoriteks kogu Leevikese-afääri juures.
Erinevad temperamendid sattusid, polnud parata.

Leevikesel on nüüd miski uus naine, keda ma pole näinud, aga elavad koos ja kõik lill. Ma siin mõtlen vahel, kuidas mul ikka hullult vedas. Esiteks et ma ei jäänud pikemalt selle leevikeseteema peale pidama, ja teiseks, et ta hästi kiiresti kellegi teise leidis. Muidu oleks ikkagi vastutustunne, et on ta nüüd piisavalt õnnelik ja on tal kõik hästi ja...
Aga nüüd on kogu see vastutus tol uuel naisel ja jess.

Mu esimene ämm oli kusjuures tegelt veel lahedam kui see viimane (ja see ei tähenda, et ma viimasest üleni hästi ei mõtleks, nagu te loodetavasti märkasite).
Või noh, see esimene on ikka veel lahe. Ämmal nr 1 oli üsna hiljuti sünnipäev ja ma siis püüdsin panna sõnadesse, mis see on, mis tema puhul nii imeäge välja tuleb. Leidsin, et see on selline hajameelne headus. Ta ise ei pea seda üldse millekski eriliseks. Aeg-ajalt püüab lausa heaks teha oma oletatavat mittetasemel vanaema olemist (nagu tõesti? tema?!) ja siis on nii naljakas.
Ämm nr 1 küll ei öelnud mulle esimesel kohtumisel, kui ilus ma olen, aga seda vist seepärast, et tal oli muustki mõelda. Nimelt kohtusime me esmakordselt sama hooga, kui tema nägi esmakordselt oma esimest lapselast. Mu esmasündinu oli sellal natukene alla kuu aja vana ja võimsalt töntsu kehakujuga, vedeles uniselt ükskõik kelle süles ja nägi phmt välja nagu miniatuurne sumomaadleja. Meil on mingid noore pere pildid ka tollest päevast, mis ämm ja vastne vanaema kähku kokku klõpsis, aga need on paberil ja mul pole skännerit, et teile näidata.
Põhiline oli, et sellest, et on mingi lapselaps üldse teema, andis lapseisa-jalgratturpoiss oma emale teada täpselt siis, kui laps oli juba ära sündinud (selle pere keerulised suhted on üldiselt selline värk, mida ma siin lahkama ei hakka, sest see pole minu asi, aga  laias laastus võin öelda, et vahepealne emaboikott ei olnud ema viga), ja siis laekus ühel hetkel meile külla vapustatud vastne vanaema suure hunniku külakostiga, ja pesi ära terve üüratu kraanikausitäie nõusid, milleks ei mul ega jalgratturpoisil polnud mahti olnud, sest meil oli mingi titt ja jalgratturpoisil pealegi jalgratas, mida ta pesi vist tihemini kui nõusid. (Mu arust iga nädal vähemalt korra võeti ratas lahti vannis, pesti üle, õlitati ja pandi jälle kokku.)
Sestsaati sai ämm mu elus pidevalt oluliseks inimeseks.
Suvel, kui me tema juures mõisas esimest korda koos külas käisime, tegi ta mulle kakaod, sest sellal ma lapsuke veel ei kohvi ega teed ei joonud, ja kuni mina, oma laps süles, ootasin laua taga lihtsalt kruusitäit pruuni magusat jooki, saabus mu ette hiigelsuur kruus pruuni magusat jooki vägeva vahukooremütsiga + suur kauss värskeid, just põllult tulnud maasikaid + suur purk vahukoort + pisikesed säravad vanaaegsed taldrikud ja lisaks veel pika varrega edev lusikas, ja mul oli tunne, et sattusin taevasse.
See oli mu elus üldse esimene kord vahukoorega kakaod juua. Ja lisaks veel maasikad. Ja siis võeti mult laps sülest ja öeldi, et ma võiks jalutada ja selga sirutada, nad söödavad teda ise lillkapsa-porgandipüreega, mida juba saumikseri abil tehti, ja see köök oli nii ilus oma suure ümmarguse tumedast puust laua ja puupliidi ja palklaega ja aed nii roheline ja taevas nii sinine ja kuidas nii üldse saab?!

Kui ma jalgratturpoisist lahku läksin, elasin pool aega ikka tema ema juures, sest seal oli sooja vett ja vannituba ka (mida mul ei olnud) ja süüa tõi ämm poest (mul oli muidu aegu, kus nii mina kui laps olime sunnitud sööma hommikusöögiks ja lõunaks veega keedetud tatart ja kui siis õhtusöögiks oli keedetud lillkapsas ilma milletagi, siis oli laps niiiii õnnelik, et ma ei raatsinud tema eest lillkapsast ära süüa ja sõin veel kord tatart) ja kogu aeg oli seltskonda ja keegi, kes arutab minuga maailma asju ja paneb mu tundma, et elu on hea. Kõik saab korda. Tee lihtsalt kassile pai ja pane tee sisse mett ning püüa mitte ära lõhkuda neid imeilusaid, personaalse kujundusega käsitöökruuse, mis ämm sulle ja su tütrele kinkis.
Kui me need lapsega ikkagi ära lõhkusime, ütles ta, et mis seal ikka, see on kruuside saatus, ja sellise häälega, nagu ta tõesti usuks seda.
Mina liimisin kruusid ikkagi kokku, kuigi nad vett enam ei pidanud. Minu oma on ikka veel kapis alles, mul on seal pikad punased juuksed (tollal ma kandsin punast pead), mille peal on mustad lepatriinutäpid, ja mööda kruusi ronivad ka lepatriinud. Tütarlapse oma läks aga teist korda veel katki ja siis ma viskasin selle minema. Praegu kahetsen, sest see oli tegelikult veel ilusam kui minu oma. Seal peal oli habras neiu, kes hoiab oma pihkude vahel tuleleeki, ja kui te teate, mis on Tütarlapse pärisnimi, siis päris hea sümbolism, eks ole.
Nüüd ta ongi selline imeline ilushabras neiu juba, oleks täitsa hea seda kruusitüdrukut ja teda võrrelda. Et kui sarnane siis sai.

Kui mul tekkis uus armsam, kellest hiljem sai Poeglapse isa, hoidis ämm nr 1 vahel mu last, kuni ma kohtamas käisin. Pärast istusin tema köögilaua taga, idiootlik naeratus suul ja silmis, ning jagasin muljeid. Ja nii oli hea ja üldse mitte imelik.
Alati, kui mul on olnud lapsele hädasti vaja nr 36 musti esinemiskingi või sooje talvesaapaid, olen saanud tema poole pöörduda. Alati, kui laps omaette vanaemale külla läheb, tuleb ta tagasi hunniku kingitustega. Alati, kui mina külla lähen, on seal hea ja vaba olla. Ise otsin külmkapist süüa, vbla teen leitavast kogu mansale midagi head, vbla ei tee ka, vaid söön lihtsalt mingi hea toidu ära omaette. Ma võin seal alati vannis käia, ilma et see oleks imelik, pesu pesta, ja muidugi on ka mu Poeglaps seal teretulnud ja hoitud ja armastatud külaline.
Siuke naine on mu eksämm, kes külvab enda ümber rahu, heaolu ja aktsepteerituse tunnet ning kasse.
Teda lihtsalt peab armastama. Mida me kõik teemegi.

***

Et maailm oleks tasakaalus, on Poeglapse isaema muidugi täpselt Tütarlapse oma vastand. Minu teada pole ta Poeglast kunagi näinud ja ega ma ei kibele näitama ka.
Mõnede inimeste puhul on ikka siiralt hea meel, et nad su ellu ei puutu enam.

4 kommentaari:

udupea ütles ...

ma armastan su ämma, seda esimest.

ja oma (eks)ämma ka aga ma olen teda alati kutsunud vanaimõks, hiljem ka vanaemaks.
ta ei ole küll nii kuldne kuid südamest väga hea inimene.

minu ema ei ole keegi kunagi vanaemaks kutsunud ja ta tegi selle meile ka lihtsaks valides lapselaste asemel koerad-kassid, välistades sellega variandi, et meie talle külla võiks minna. ma arvan mu lapsed ei mäletagi teda eriti, nende kohtumised võib kahe käe sõrmedel üle lugeda.

notsu ütles ...

Muumimamma! (ämm nr 1)

väga väga naine ütles ...

Phmt jah =)

Kusjuures.

murca ütles ...

tegin ka seda kooki ja hea kook tõepoolest. tänks