pühapäev, 30. märts 2014

No maivõi, õhkki naerab kogu aeg näkku nagu irvikkass

Leidsin oma ema külmkapist samuti ukraina päritolu baklažaani-adžika löga (mmm, maitsev!)
Kodus on praegu üks ukraina konserv veel ootel, püreeritud suvikõrvits porgandi ja veel paari asjaga. Mõtsin seda jälle liha ja küüslauguga teha.
Must saab veel slaavi köögi austaja niiviisi.

Aga mõtetes on hoopis miski muu. Miski teistsugune. Raskestisõnastatav.
Vaata, ma enamasti püüan mitte rääkida armastusest selles klassikalises isane-emane võtmes. See sõna on liiga lai ja ma ei saaks enam ise ka aru, mida ma ütlen, kui teda niimoodi kasutan.
Kui inimesed põhjendavad asju sellega, et "armastus", siis olen ma alati segaduses, sest on see siis see obsessiivne pühendumus, haprus ja igatsus, mis mul käib kaasas armumisega, või see, et tahad talle head, või see, et sul on temaga hea, või hoopis mingi kaheksas värk, mis minu tundeskaalal olemata on, ma ju ei tea. 
Kui mina räägin armastusest, kipub see olema mingi mus hetke eest plahvatanud hellus kogu maailma vastu, mis kontsentreerus mõne inimese äärmiselt hästi sallimises. Kõik on nii hea ja tore, eriti sina, sest sa oled praegu ja siin olemas. Vaata, kuidas see pilv üle taeva lendas! Vaimustav!
Ning enamasti räägin ma armastusest inimestele üldse näkku. Selja taga seda sõna naljalt  kellegi kohta ei kasuta, sest siis saadaks nagunii valesti aru.

See on minu armastus.
Ma armastan niimoodi, rõõmsalt, vaimustunult ja õhuliselt ka loomaliha, rongiga sõita, blogikommentaare, ujumist, lugemist ja veel hulka asju.
Ja siis ma mõtlen, et kuidas saab olla nii paljudel inimestel SITT olla, kuna neil on armastus.
Ei, see on mingi teine asi.
See peab olema mingi teine asi ju! Nii et mis meil viga on? Ei suuda rohkem sõnu välja mõelda, et erinevaid tundeid erinevalt tähistada või? 


Õnneks on vähemalt armumine ja armastus erinevalt öeldavad. Mingi süsteem siiski eksisteerib.

Nojah, aga kui postituse algupoolde tagasi tulla, siis mul on see... raskestisõnastatav peal nüüd. Ja see on nii kummaline ja võõras ja ilus, kummaline ja ootamatu ja hirmus ja täiesti teistmoodi, nagu juhtukski esimest korda elus.

Kuigi tegelikult olen oma võrgupäevikus sellest juba aastaid hoolikalt-häälekalt, üha korduvalt ja korduvalt vaikinud.

Kommentaare ei ole: