teisipäev, 18. märts 2014

Palveküünal

Ma ostsin täna purgitäie baklažaani-adžika konservi, sest see oli Ukraina toode.
Teadsin konservi tähtsat päritolu tänu fb-s jagatud pildile, mul oli see raha olemas parasjagu ja see ost tundus õige teona. Ma küll selliseid asju enamasti ei söö, aga kuidagi oli oluline sooritada poes ostuliigutus, et oma sõbralikke tundeid väljendada. Nii nagu vanasti süütasid inimesed kirikus küünlaid kellegi või millegi heaks, niimoodi ostsin mina oma purgitäie baklažaanimöga, sest võib-olla on see kuidagi hea.
Pealegi on meie jumal ju ikkagi raha, tänapäeval. Ostad ja palvetad.
Hiljem mõtlesin, et sellest ühest purgist konservist vist palju tolku pole.
Aga kui nii ongi, olen vähemalt proovinud.


Veel hiljem mõtlesin sama mõtet edasi. Et ma teen ja olen teinud kohutavalt paljusid asju mitte seepärast, et ma nende tõhususse tegelikult usuksin, aga selleks, et väljendada maailma nähtamatule, teadvustamatule jõule oma meelsust ja siis äkki maailm millegipärast kuulab mind kunagi.
Kui ma küllalt visa olen nt.
Mäletan, kuidas ma käisin oma esimese ülikooli algusaegadel öösel jooksmas, mingis ebamäärases tundes, et see toob Corwini ja Juliani mulle kuidagi lähemale, sest olin neisse nii armunud. Mäletan end mingite ärevate sotsiaalsete sündmuste eel kallistest komponentidest süüa tegemas, hakkimas vidusilmi kreeka pähkleid ja murendamas sinihallitusjuustu, nagu päästaks see mind ära kurjast. Mäletan, kuidas ma Tartuaegadel käisin ujumas päikeseloojangutel või öösel, püüdes jõe, taeva ja roostikuga leida mingit ühtsust ja ühendust, mida ma päeva ajal kuskil ega kellegagi leida ei suutnud.
Üldiselt ei aidanud eriti, aga ma vähemalt proovisin.

Olen pannud enne kohtumist aeglaselt ja hoolikalt sukki jalga, heites sellega õhku teate "ei hooli, kui see tundub ülepakutud, ma lihtsalt tahan nii väga!" Värvinud põhjalikult silmi ja huuli mitte seetõttu, et  olnuksin enda meelest niimoodi kaunim või uskunuks, et see toobki mu huultele reaalse suudluse riidenagi all, vaid seepärast, et meigipliiatsite tõmbed olid mu ainus kättesaadav viis väljendada mõtet "see on minu jaoks oluline".
Küünal, mille ma sellega panin, põles hubisedes kuskil katkiste akendega kirikuvare võlvkaare all vihmas ja tuuletõmbuses. Vesi tilkus mööda mustunud seinu, reljeefid pudisesid ja vahel käisid mõned turistid ringi vaatamas, et oo kui maaliline.
Einoh, maaliline oli küll, ega ma ei eitagi, kuigi üsna külm ja kõle ka. Ma ikka astusin lausa pahkluuni lompi vahel, kui neid küünlaid seal süütamas käisin.
Aga käisin. Ma pidin proovima.

Ja minu sügavsumedaks üllatuseks selgub, et võib-olla pani keegi seda kõigi nende aastate jooksul isegi tähele.
Nii et kes teab. Võib-olla paneb konserviostu ka.

Muuseas, see baklažaanilödi oli äärmiselt maitsev. Sealiha ja seentega koos pannil, kõvasti küüslauku sõbraks, ületas mu tavalised kastmed mitmekordselt. Soovitan!

12 kommentaari:

  1. Mm. See on jube vajalik mõtisklus. Vahel teen ma asju selleks, et kellelegi "head tunnet tekitada" või "sest see on õige" -kuigi mingit reaalset kasu sellest tegevusest loota pole. Ma ei looda isegi, et keegi kusagil "märkab". Mitte, et ma ei tahaks, et märkaks, aga ma nagu ei usu, et isegi kui märkab, et kuidas see minusse puutub? Maailm on jätkuvalt kuri ja ebaõiglane ning kui heateod seda paremaks suudaksid teha, oleks juba tehtud.

    Mind on toetanud üks mõte mida ma kusagilt lugesin/kuulsin: "Maailm on perses, aga heategusid tehakse iga päev". Nii on. Tehkem head, sest vahet pole. Unustagem lootus.

    VastaKustuta
  2. Phmt on see õige.
    Et ega tulemust ei tasu küll loota, see on väga ebatõenäoline ja siis oleks kogu aeg pettumus. Ja siis mõttetuse tunne ja halb.

    Aga samas...
    Vahel veab. Ja mingil moel me ikkagi ju tasahilju loodame, et miski saab parem. Kas või ühe õiges suunas nihkunud elektroni jagu.

    VastaKustuta
  3. see on see ka, kui mitmest liivaterast saab kuhi. ühest liivaterast ei saa, aga kui ei tule ühtegi liivatera, ei tule kuhja kohe kindlasti.

    VastaKustuta
  4. Eile teises poes ei olnud ühtegi ukraina konservi paraku.

    VastaKustuta
  5. ma ei tea, kas neid on igal pool saada, aga ühed Ukraina marmelaadid on jube head. ma ostsin neid juba varem ilma igasuguste poliitiliste põhjusteta, nad on naturaalsemate ainetega värviliseks tehtud kui suurem osa Eesti omi.

    aga huvitav, kui Massandra veine osta, kes sellest kasu saab? kuna nad on juba imporditud (siis veel Ukrainast), siis arvatavasti lihtsalt kohalik edasimüüja. aga millal tekib moment, kus neid laseb välja Venemaa alla kuuluv Krimm? Pärast järgmist viinamarjakoristust?

    kusjuures tglt ma ei tahaks, et Massandra veinitegijad pankrotti läheks, ükskõik, mis riigi alla nad kuuluvad.

    VastaKustuta
  6. ...selle liivatera-asja kohta eraldi.

    Mul on selle kohta umbes sama tunne, mis kask jaanil üleüldse lootmise osas. Et teha on oluline, aga loota ei tasu, et neid teri piisavalt saab. Sellega on kuidagi nii, et ma ju näen, et mu aju töötab kuidagi teisiti kui enamusel (nii palju, kui sellist asja nagu "enamus" üldse olemas on). Aga ma valin alati vale erakonda ja ei uskunud Andrust sekundikski ja üldse ja üldse.
    Mis tähendab, et üldiselt on nii, et kui mina juba arvan, et mingit asja tuleks teha, siis võin ka automaatselt eeldada, et enamik inimesi teeb teistmoodi.

    Aga proovima, proovima peab ikka. Et iseendaga edasi elada.

    VastaKustuta
  7. Ma ostsin umbes sama mõttega Ukraina halvaad. Oli samuti hea toode.

    Nende tegudega on minul nii, et ma teen neid nn õigeid asju iseenda pärast. Kas see midagi päriselt, suures pildis, midagi muudab - pole oluline. Minu jaoks muudab. Oluline on, et mul on võimalus teha neid valikuid ja see on juba hea. Mul on võimalus valida erakonda, kes ei saa võimule, osta piirkondlikku ökotoitu, korjata üles prügi loodusest, jne.

    Tumen.

    VastaKustuta
  8. Ou, Tumen. Ma lugesin paki pealt, et need halvaad sisaldavad mingit ilget siirupit või asja, mis on sisuliselt hull tapja. Mis tähendab kohe ka seda, et põhimõtteliselt -süües samust halvaad -tood sa end reaalselt ohvriks. St et on võimalus, et sa sured varem, kui ilma seda halvaad söömata. Siukese tundmatu kangelasena eksole...

    VastaKustuta
  9. selle kohta, et proovima peab, kuigi vastu lootust - iseenda pärast - meenus tegelastüüp nimega Knight in Sour Armour. Sam Vimes on valvenäide.

    VastaKustuta
  10. Atäh anonüümsele hoiatuse eest. Mis siirup see on? Glükoosi-fruktoosi oma? Ma seekord peenikest kirja ei lugenud.

    T.

    VastaKustuta
  11. a on seal vahet, kas glükoosi-fruktoosisiirup või tavaline suhkrusiirup? see on ju iseenesestki selge, et halvaa on paras suhkrupomm.

    VastaKustuta
  12. (ma ei ole ka suutnud mõista, miks see värk nii hirmus on. Kui ma ainult seda sööks, siis jah, aga väikestes kogustes on ta ju ikkagi sama värki, mis viinamarjades ja õunas phmt.)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.