pühapäev, 18. mai 2014

Pühapäev, soojalaineline

Igal pool on mingid teistmoodi värvid laiali.
Lõhnad lahvatavad nagu leegid.
Õhk katsub õlavarsi teistmoodi. Soojalt.
Punased tulbid pargipeenras nagu vereklombid, palju punasemad, kui ainuski tulp kunagi on olnud.
Vahtraõite aeg. Pärast pojenge ja ebajasmiini mu kõige lemmikumad õied. Sajavad kaela ja katustele, sellele katusele, kus ma täna istusin ja oma elu kokku ja lahti mõtlesin, varbad talvel pudenenud kuivanud männiokaste vahel laiali.
Oivaline aeg minna taas tükikesteks ja otsustada, et ei jaksa hea olla, kas ei?

Ma olen väga vilets teeskleja ning mu võime iseendale valetada, kui reaalsus samas igalt poolt vastu vaatab nagu surnud vanaisa nägu, on naeruväärselt nõrk.
Mu jaoks on ausus ainus tee.
Mitte mingi vapper valik või põhimõte või poliitiline vaade vms, ei. See on lihtsalt ainus viis, kuidas ma saan eksisteerida, ilma et ma pidevalt närviliselt ketraksin peas kõiki neid nuripäiseid niite ja väärust esile toovaid vihjeid, kriipivaid küsimusi ning halastamatuid vastuolusid.
Kui ma ei suuda ühitada reaalsust pildiga oma peas, siis üldiselt on viga ses pildis ja tal tuleb minna lasta.

Mõnikord on pilt peas lihtsalt selline, et on väga kurb ja raske teda minema puhuda.
Püüad uskumatuses lappida ja parandada, üritad salgavate sõrmedega kinni hoida neid kärisevaid haavu, mis rebenevad nagu viledaks kulunud voodilina. Püüad vaadata murenevat taevakangast tušitatud ripsmete vahelt: nii, et kosmose pimedust kataks lohutav sinine ning kalkide tähtede nägusid varjaksid veel lillaudused pilved.
Püüad rääkida. Kokku leppida viise, kuidas puuladvad peaksid koolduma, et varjata neid armutuid avanemisi, musti kui röökivad suud. Kuidas tuul võiks puhuda pilvi, et augud pildis ei karjuks sulle tõtt näkku iga kord, kui pilgu tõstad.

Aga nii ei saa, ma ei saanud, ei saanud, ei saa...

Ma olen mis ma olen, ma pean tõukama end vahtraõitsvalt katuselt ikka üles ja üles ja ülespoole, rebima alla kõik, mis on vale, isegi kui küüned seejuures pahupidi kisun.
Ma ei oska muidu. Omal moel olen minagi võitleja.

Ja see must põhjatu universum, kel on minust ja sinust sügavalt ükskõik - las ta olla seal me kohal. Las ta olla pime, aus ja halastamatult tõsi.
Las elu olla päris.