neljapäev, 26. juuni 2014

Kasutan kõik ära

Jooksin.
Nii hea.
See lepitab Organsimi eluga mingil ebamäärasel "näed, aga me suudame koos vähemalt midagi!" moel ning annab ka ajule vaevavaba tegevust, kuna pea tegeleb päkajooksupäevade, tallajooksupäevade, suurte, väikeste ja keskmiste ringide vaheldamise ning tundmatute teede läbiuurimisega.

Tegelt läheb see jooksuprogramm suht hästi. Juba kümnendik möödas, nagu poleks asigi. Vahel olen kaks korda päevas ka jooksnud, heaks tegemaks päevi, kui jooks oligi see, et sörkisin, laps seljas, mõnisada meetrit.
Muidugi ei jookse ma kaks korda päevas pikalt. Teine neist on ikka mingi siuke väike pooleteisekilomeetrine ots. Ja järgmisel päeval pärast kahe-korra-päevi teen ka ainult pisikese ringi, sellise aeglase ja lühikese kahekilomeetrise, et higi lahti, aga mitte enamat.
Kokku on siiski üllatav, et igapäevane jooksmine üldse ei tapa mind. Ei ole tunnet, et ooh, aah, ma ikka üldse ei jõua niimoodi järjest või et päev pärast jooksu oleks võimatu jalgu kiiremini kui teotempol liikuma sundida vms. Pärast üht pikemat päkajooksu olid küll sääred hommikul nii valusad, nagu kujutaks nad endast kahte tihket krampi, aga peale hommikust köökilonkamist läks juba paremaks ja pärast sai joosta nagu tavaliselt.

...ja kui vahel on ringi lõpus veidi raske, piisab lihtsalt sellest, et lasen meele vabaks mingite õrnade lootusi, naeratusi, puudutusi või pilke sisaldavate mälestuste kallale, ja kui need siis pehmelt ja tsensuurivabalt barrikaadide tagant välja hakkavad imbuma, tõuseb stressitase kehas kohe ja karmilt nii kõrgele, et jalad liiguvad iseenesest poole kiiremini ja ma läbin viimased 500 meetrit nagu lennates.

Mis ei olegi tegelikult halb tunne.

Ma suudan, ütleb see, mingil moel enda heaks ära kasutada kõik, mida elu toob.
Mind ei saa niisama lihtsalt murda, ütleb see.
Keeldun kartmast, ütleb see.
Ja isegi kui ositi ongi nii, et to love is to lose and to lose is to die, on mul tegelikult alles need olulised inimesed, keda ma kõrgelt hindan, kelle (vaimset?) puudutust usaldan, ja selle juuni kätte ma igatahes ei kõnge.

Eelmise lause selgituseks: mu selle kuu teemalugu:

Kommentaare ei ole: