reede, 13. juuni 2014

Töö teeb vabaks

Mul on nii tore töö.
Esiteks, kuna ma töötan üle päeva, on iga päev reede.
Mõelge: kõik mu tööpäevad on reeded! Viimane kui üks!

Teiseks, nii registratuuris telefonile vastamine kui protseduurides vere võtmine on üleni mõnusad. Eriti meeldivad mulle need värviliste korkidega verepudelikesed ja nendes erinevalt käituv veri: osa muutub kollakaks-läbipaistvaks, osa klompub tumedaks hüübeks, osa kihistub ühtmoodi, osa teistmoodi - vahel ma lausa mõtlen, et võiks laborisse tööle minna. Sellisesse, kus saab ise verd võtta ja seda pärast analüüsida. Mõista kõigi nende erinevate pudelite saladusi ja saada teada, kuidas sisuga toimida, et õige vastuse saaks.
Ainus, mis mulle verevõtmiste juures ei meeldi, on tittede vered - need võtame kapillaarist ja ses pole mingit elegantset soonetabamise ja vahutades katsutisse voolamise kiirust ja sujuvust. Teed hoopis lapsele augu sõrme või varbasse ja siis 20 minutit pigistad seda toore jõuga, et piisav kogus verd kätte saada. Halvemal juhul laps ka röögib su peale kogu selle aja ja veel halvemal juhul keksib ukse taga laboriauto juht, kes tahaks vered minema viia, aga sa ei saa lasta tal seda teha, sest titt ei anna piisavat verekogust kätte veel.

Haavade sidumine on vastu ootusi üsna igav tegevus. Huvitav on ainult siis, kui on mingi mitteparanev nõmedalt tüütu haav, katsetad seal peal erinevaid vahendeid ja viimaks hakkab üks neist lõpuks mõikama. Siis seod sellega ja iga kord rõõmsalt vaatad, kuidas näe, aina paraneb! Mina avastasin, olen krooniliste haavandite uurimise pioneer!
Peamiselt on sidumine aga nüri käsitöö, kus tuleb salv, steriilsed lapid (nad ütlevad "haavatampoon", aga nojah. Mulle on sõna "tampoon" 19 aastat midagi muud tähendanud) ja neid paigal hoidev side kuidagi ilusti ja siledalt ümber inimese osa saada, nii et kuhugi ei jääks ebamugavat sõlme ja kogu kupatus samas iga väikese sikutamise ja nihelemise peale ära ei tuleks.
Olen lahendanud selle probleemi, toppides igale poole suka (selle pitskinda moodi) peale.

Või siis on vaja plaastrit vahetada. Selle tegevuse nimi on ka "sidumine", kuigi midagi ei seota. Plaastri vahetamine ongi täpselt nii põnev töö, nagu ta kõlab olema. Võtad ühe plaastri ära, puhastad haava, paned uue plaastri peale. Vahel paned plaastri alla ka veidi haavasalvi. Jee. Küll ma olen kasulik. Ega seda iga suvaline sõber või elukaaslane või kasvõi kuueaastane laps ei suudaks teha, ega ju.

Igasuguste papiribade kuses leotamine on haavadega võrreldes jumalast põnev - näe, on selline pastelsete värvidega riba, aga torkad selle kellegi topsi pandud pissi sisse ja ta muutub kohe erksavärviliseks ja põnevaks. Räägib haigustest ja probleemidest või nende puudumisest. Phmt lastakse need ribad muidugi ka masinast läbi, aga kuna õnneks meil masin vahepeal ajab täielikku käojaani, olen omandanud ka riba silmadega lugemise oskuse, suht pilgult ütleb ära, kui midagi on valesti.
Ja siis on need teised papiribad veel, kus saab vaadata, mis värvi valge riba pärast mingis eritises leotamist läheb. Kas läheb roosaks? Või tuleb sinine triip ja punane triip või ainult sinine triip? Jumalast põnev. Nagu alkeemia, noh, kuigi tegelt on päris keemia.

Niite on ka tore haavadest välja nokkida. Kuna see nõuab teatud osavust, tundlikku kätt ja teravat silma, tunnen end seda tehes päris tähtsa ja toreda inimesena. Eriti kui sisse ei lõika, sest siis ma teen mingit ägedat asja ja samas ei tee kellelegi haiget ja ei ole väga palju nuttu, hala ja minestamist. S.t. ma olen sisse lõiganud ka korra. Patsient ei pahandanud, panin plaastri peale ja kõik oli hästi, aga ilma sisse lõikamata on siiski kuidagi vahvam.
Teisalt, korra mul üks minestas ära ka niitide eemaldamise peale. Ja oli nuttu ja hala ja kõike. Aga see oli siiski erandjuht, selline ärev inimene sattus lihtsalt.
Muidu haiglas võtsime haavadest ka klambreid välja, see oli samuti jumalast muhe.

Ja siis saab palka ka.
Mul oli täielik elamus seoses sellega, et sõitsime lapsukestega Tartust koju ja mul oli sellise koogi isu, kus peal on besee ja vahel vaarikatega kohupiimakreem. Läksin siis poodi ja leidsingi sellise koogi, aga 400-grammist pakki polnud, oli ainult 900-grammine. Ja kilohind oli 7+ raha (mitte 5+ raha, mis mu meelest on ok koogihind ja millise hinnaga kooke seal täitsa mitu müügil oli. 400-grammises pakendis).
Ning ma sain selle ikkagi ära osta erilise hingepiinata, sest see oli see kook, mida ma tahtsin, ja mul üldse ei olnudki iga arvelolev euro ära planeeritud. Sõime kooki lastega koos rongis, pangakaardiga tükkideks lõigatud kujul, natuke jäi hommikusöögiks ka, ja oh. Milline otsustusvabadus! Tahan seda kooki, ostangi seda kooki, kõik. Side lõpp. Nii ongi.
Et nii ka saab, oli mulle tõsine üllatus ikka.

***

Kuna mu eksistents kuumab igakülgsest vabadusest - ma võin teha mida iganes ma tahan! olen üleni vaba olend! meeldida on vaja ainult endale! - mõtsin, et võtan ette väikestviisi raamide tekitamise.
Kirjutan järgneval 100 päeval iga päev vähemalt 200 sõna ilukirjandust ja käin iga päev jooksmas. Kohustust palju joosta ei võta, aga niivõrd, et paneks tossud jalga ja läbiks vähemalt pisikese allakahekilomeetrise ringi ümber pargi, nii palju nagu ikka võiks.
Lihtsalt et endale tõestada: ma suudan.

P.S. Et mitte jääda neutraalseks kirgi kütval teemal: pooldan kooseluseadust. Sest ei näe, et see kellelegi kurja teeks (v.a. üks lisavõimalus iseend lambist õnnetuks mõelda inimestele, kellele meeldib end õnnetuks mõelda), aga mõnel inimesel läheks vbla elus reaalselt kergemaks.
Päriselt kergemaks, nii et hulk mõttetut jama jääb olemata.

4 kommentaari:

  1. Ot mis kurat teile ei õpetatudki, mis antikoagulandid ja säilitusained katsutitesse käivad või?

    VastaKustuta
  2. no tore, loomaarstidele ka õpetatakse, meile korra mainiti ainult =P

    Tõsiselt, üheski teadmistekontrollis polnud selle teemaga asja ja mis eksamis teemana sees pole, see mul isegi mitte kahtkümmet tundi meeles (nagu eksamimaterjal umbes) ei püsi.
    Phmt eks ma saan ju järgi vaadata muidugi, info on netis olemas mu teada.

    VastaKustuta
  3. "Kirjutan iga päev vähemalt.... SÕNA..."

    Mina arvasin, et eesti kirjastused arvestavad mahtusid tähemärkides ja USA omad sõnades.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.