pühapäev, 8. juuni 2014

Vabanemine, algus

Vesi tuleb taevast, see taevas on hallll, puud nii rohelised - tumedad suverohelised juba - ja maailm võtab vaikselt seda kuju, kus mu elu on täis pigem võimalusi kui kaotusi.
Muidugi on mingid asjad, mis üldse ei ole teema, mis ilmselt niipea ei ole teema - aga see, et mingitele teemadele ei pööra tähelepanu, tähendab tegelikult seda, et saab teha muid asju ja oo.
Vabadused.
Võimalused.
Mõelge, mul on tegelikult lõpetamiseni ainult pool aastat. Kursusetöö on valmis phmt (tänu i-le, kes võttis mind motiveerida imelise järjekindlusega) ning juhendajalt absoluutse heakskiidu saanud, kõlbab ka lõputööks, kui lisan veel ühe peatüki hooliva õendusabi tähtsusest. Praktika on tehtud ja selle paberid ning -tööd peaaegu korda aetud.
Pool aastat, ja ma võin minna kuhu tahes.
Teha mida tahes.
Ma võin võtta oma lapsed ja mõneks aastaks riiki vahetada. Võin linna vahetada. Mul on luulekogu jagu materjali koos, vaja ainult asju ajama hakata. Mul on peaaegu valmis romaan. Mul on seljanõgu nagu unelm ja paar sinihalle silmi, mida kiidetakse üle päeva igasuguste inimeste poolt ikka ja jälle (ma pole siiamaani aru saanud, mis neis erilist on peale selle, et nad on minu omad) ning suu, mille puhul ma saan aru, kui suur ta on, ainult praegu, kui ma vähe naeratanud olen ja kui siis aeglaselt jälle naeratama asuda, ma korraga tunnen, kuidas see naeratus aina venib ja venib laiemaks, ja taipan, kust mu poeg oma ilusa suure suu on pärinud.

Oh, see hommikune õunasiider ja me Adaga koos kumbki oma arvutis istumas, vaheldumisi juutuubist lugusid valimas, laisk vikerkaar vormub taevasse ja kuhugi ei ole kiiret!


Kommentaare ei ole: