pühapäev, 31. august 2014

Suvelõpu-inimarmastus vol III

Tegelikult võiks seda armastuselaulu jälle jagada, kuigi alles ta oli.

Nii hea nädalavahe jälle, et ma tean üleni, miks mängida hea on.
Selline Fading suns sattus, mis olemuselt oli klassikaline kollitapmismäng, aga hästi mõnus, ägedate rekvisiitide, täiesti hirmsate sümbiont-kollide ja võrratu rühmatundega.
Kuulid lõppesid otsa just õigel hetkel, et see valmistaks muret ja häda, aga me ei surnud veel maha seepärast, ja varustust täiendati "baasi" poolt nii ägedalt vana Nivaga mööda kimamise ja kastide aknast välja pildumise vormis, et lihtsalt lust läbi elada.
Rütm: ideaalilähedane.
Seltskond: ideaalilähedane (hästi nõme on, kui kasulikud tegelased okupeerivad mängu, aga seekord oli ruumi kõigile).
Põnevusfaktor: ideaalilähedane.
Keskkond: ideaalilähedane.
Nii hea.

Muidu...
Muidu...

Väsimusuuringud jätkuvad.
Vahel ootamatutel hetkedel on üllatavalt õrn olla.
Sisemus murdub kui lumekoorik, alt on kõik märg.
Vahel valutab pea lihtsalt sellest, et püüan teda püsti hoida.
Siiberdan kurnatult ringi, üritan maailma toita,
tegelikult pole endalgi süüa.
Selline märtri-värk.

Anname rohkem kõigile, eks?
Alati.
Kes päästab maailma kui mitte sina?
Oh, lehed, tüved ja taevasina,
päike ja heinamaa korda tosin..!

Leekival loojangul tõuseb teeäärtest
uduna maailma vastusosin.

neljapäev, 28. august 2014

Inimarmastus ei jäta mind rahule

Mulle on see Ukraina sõda varsti lausa füüsiliselt valus.
Täpselt see, et ma ei saa end tunda inimesena, lihtsalt kõrval seistes ja vahel õige riigi toodetud mahla või konserve ostes, aga midagi muud ju ka ei saa teha.

Või noh.

Õnneks on Vaba Ukraina.
Swedbank: EE042200221060257931
SWIFT/BIC: HABAEE2X
MITTETULUNDUSÜHING VABA UKRAINA

Annetuste eest nad ostavad ja saadavad kohale medvarustust. Fb-s on väga ilusad aruanded ja pildid juba kokku pandud saadetistest.  Ühe lausega: mõjub väga usaldusväärselt.

Ma ise ei söanda neile enne midagi saata, kui lastele on kooliasjad ära ostetud, sest mul on ka muid lojaalsusi kui see meeletu sügelus Ukraina suunal. Aga see on see koht, kus varsti siiski saan natukene maandada seda tunnet, et igaüks, kes kannatab, olen mina, ja kuidas ma siis ei tee nende heaks midagi peale baklažaaniadžika õgimise?!

NB! Väidetakse, et kui te ei taha Venemaal hätta sattuda, ei tasu selle ühinguga mitte mingit sidet omada (k.a. laikimine fb-s). Nii et kui teid ka piinab vajadus kuidagi aidata, aga te pendeldate samas pidevalt Venemaa vahet või on teil seal mingid tähtsad sidemed, laske oma annetus teha kellegi teise kontolt.

esmaspäev, 25. august 2014

Tööpäev on läbi, vihm valab teisel pool akent, kruusis aurab tee ja maailm on kallistus

Mul oli kõige ... oh. Ei leia sõnu.

Mul oli kõige sõnulseletamatum nädalavahetus üldse.

Tulen pärast seda ööhakul ema juurde, sest vanaemal siiski eile sünnipäev, ja püüan esimesele ettejuhtujale ehk tollelesamale emale edasi anda, et mis oli ja kuidas oli ja mismoodi sai ja ahh.
Nii ilus. Nii intensiivne. Nii võimas.
"Meeleolu on niisiis ülev?" küsib ema hajameelselt, sest ma ikka vahel saabun kuskilt, kus mul on elamused, ning tuleb ju kuidagi reageerida ka.
Mispeale mina jään oma kahekümneks sekundiks ebamääraselt kokutama, sest ülev meeleolu pole küll see, mida ma ise oleksin öelnud, nii et emas ärkab hilisest õhtutunnist hoolimata viimaks ehtne emalik tähelepanelikkus.
"Kuule, mida sa oma kätega ometi teed?!" küsib ta nüüd. Vaatan oma käsi ja avastan, et olen ühe käe teise sisse kokku kortsutanud ja ilmselt üritan sealt vett välja pigistada või midagi sinnakanti, nii et sõrmed valged. Ema jätkab üpris rabatult: "Nii palju pinget pole ma ammu näinud!"
Lasen käe lahti ja ohkan: "Seda ma püüdsingi öelda. Et nii ilus oli. Nii imeline. Ja väga, väga raske. Ma vist ei suuda seda sulle edasi anda, nii et lähen parem vanni ja magama."

Ja ma vist sulle ka ei suuda seda edasi anda.
Seda ühisustunnet, mis tuli kuidagi peaaegu juhuslikult. 
Inimesed tegid ennast päris tavalisel moel ja määral infole ning tunnetele lahti ägeda koolituse sees, ja siis selgus, et sihandane tempo on peal programmil, et polegi aega end vahepeal kinni panna enam. Ning grupp hakkas seepeale neid, kel vahepeal oli hirmus ja raske (ning väga paljudel oli, vähemalt korraks - eriti neil, kes end rohkem lahti tegid), kaasas kandma.

See elamus  oli privileeg ja haav korraga ning olen väga väga väga tänulik, et sain võimaluse säärast ühise kogukonna tunnet kogeda.
Ma arvan, et olen nüüd natuke ilusam inimene, saan endast paremini aru ja hoian teisi rohkem.
Isegi kui nad on ajuti nõmedad.
Sest nad on meie.


neljapäev, 21. august 2014

Põhimõtteliselt on see juuksepostitus

 ...aga teema läks natuke laiemaks.


Mul on mõned postulaadid alustuseks.
Te võite osadega neist mitte nõustuda, sest inimeste maitsed on erinevad ja keegi/miski ei meeldi kõigile, aga laias laastus lubab mu elukogemus ka üldisi väiteid üsna suurel määral kehtivateks lugeda. Spetsiifiliselt minu kohta käivaid postulaate võib ka vaidlustada, aga noh.
Kui eesmärgiks on kõigutada minu arvamust selle kohta, mis mulle meeldib siis: edu teile!
Teil läheb seda vaja.

Niisiis.

* Mulle on antud geenide ja normaalse toidu peal kasvamise tagajärjel keskmise eestlase jaoks üsna ilus (samuti üsna tavaline) nägu ja kehaehitus. Missivõistlusele mul nendega asja polnuks ka 15 aastat tagasi, aga phmt kvalifitseerub ilusaks ära.

 * Ilu üksinda ei panda padaje. S.t. füüsilisel ilul puudub kandja jaoks iseseisev väärtus.
Inimasustuseta saarel küttides ja korildades, kohtamata ainsatki liigikaaslast, ei ole iluga mitte midagi peale hakata. Ilu juures oluline faktor on see, kuidas sa seda värki inimühiskonnas ära suudad kasutada. Kas ta toob sulle tulu - või mitte.

* Mulle endale meeldivad üldjuhul nägusad, sportlikult heas vormis, intelligentsed, aga sotsiaalselt natuke kohmakad mehed. Või siis sotsiaalselt sujuvad, aga emotsionaalselt vildakad. Mingi jõnks peab olema, mis mu huvi haarab, lihtsalt heas kehalises vormis ning mitte silmatorkavalt loll mees olemisest ei piisa.
Et paigas proportsioonid on faktor, mida ma huviga jälgin, kuid see ei ole otsustav faktor minu huvi tekke jaoks konkreetse mehe vastu.

Mingist kuramuse soengust rääkimata.
_______________________________________

Selle aasta jaanuaris lõikasin oma juuksed natuke teistmoodi maha, kui mõnel viimasel aastal olen lõiganud. Isegi mitte hirmus palju lühemaks - poisipea on mul neil viimasel paaril aastal olnud enne sedagi mitmel korral - aga seekord soenguks, mis näeb välja kasvades jõle välja.
Mis tähendab, et pidev vaheldumine "poisipea-nats pikem poisipea-lõuani prantslannasoeng-jälle poisipea" on asendunud "lühike ja konkreetne - lühike ja lotakalt väljakasvanud - lühike ja konkreetne" vaheldumisega. 

Oot, kuna see on tibipostitus, ma võin pilte ka panna ju! Arvestage, et kuna eesmärgiks on näidata juukseid ja mitte ahistada mu tutvuskonda sellega, et nad ka näha on, siis ei ole kõik pildid väga kvaliteetsed ega paremini kadreeritud.

Igatahes, varem oli see vaheldumine umbes sihuke:

Sellest:


üle selle


umbes sinna,

siis sinna

või isegi sinna

ja jälle otsast pihta.


Nüüd on nii, et umbes sellest




















selleni



















(ja samuti selleni, mis eelmises postituses oli), 
siis selleni



ning siis taas otsast peale.

Ja selline vaheldumine tähendab niisiis, et mul on nüüd kahetsustäratavalt lühikesed juuksed ning vaikselt on hakanud edastuma hädaldusi, kuidas see ei sobi, häirib, pole see pole see pole see, kasvata pikemaks ja muid sedalaadi mittemeelitusi.

Nüüd, ma ei kavatse diskuteerida teemal, kuidas on ilusam.
See ei ole absoluutselt oluline.
Samuti ei ole mul mingit vajadust lause järgi "käi nagu sulle endale meeldib, see pole kellegi teise asi".
Ma tean seda, ma teen seda, iseenesestmõistetav.

Aga mind konkreetselt hakkas huvitama, miks mehed, kes on möödunud aegadel sõnaselgelt väljendanud, et ei kavatse minuga magada ja ei oma minu suhtes mingit romantilist laadi huvi, arvavad, et peaksid mulle rääkima sellest, kuidas neile ei meeldi mu soeng.
Või mehed, keda ma tänaval kohtan ja ainult pealiskaudselt tean.
Või üldse, miks ükskõik kes peab vajalikuks mulle öelda, et talle ei meeldi mu soeng.

Nagu.
Mis värk sellega on?
Milleks see informatsioon mulle oluline peaks olema?
Miks seda mulle väljendada?

Kas oletus on, et ma ei tea, et isased üldiselt eelistavad  naise küljes näha teistsuguseid juukseid? Et kuna ma ei ole suutnud 34 aasta jooksul tuvastada seda "mehed - lühikesed juuksed, naised - pikad juuksed, mehed - püksid, naised - seelik" ühiskondlikult aktsepteeritud tava, peavad nad mind nüüd kiiresti informeerima, et ma näeksin oma valikute ekslikkust ja saaksin tagasi pöörduda õigele rajale?
Kas see laitvaid kommentaare kaasa toov eeldus on, et ma tõesti ei tea, kuidas rohkematele meestele rohkem meeldida, kuigi väga tahaksin, ja seejuures täiesti kogemata olen sattunud katsetades soengu juurde, mis tekitab pigem vastuolulisi reaktsioone kui sooja rahulolu?
Päriselt?! Nagu niimoodi mõtletegi?

Mul on sellisel juhul välja käia uudis: ma tean seda pika juukse asja tegelikult.

Olgu, jaa, mulle phmt mehed meeldivad, meeldida meeldib ja ma loodan ka, et on olemas mehi, kelle maitsele sobivad mu lühikesed juuksed samuti, et kõik ei peletu seepeale 100 km kaugusele.
Aga siin ongi see, et mulle meeldib meeldida, aga ma ei ole huvitatud meeldimisest selle kõige madalama võimaliku faktori pealt võimalikult rohkematele. Sealt, et iga esimene mees saab vaadata: "On naine, miski tema juures väga ei häiri ega tekita kraapimis- mõtlemis- ega kõhelemisvajadust. Lendan peale, äkki annab kätte, kui piisavalt pinda käia."

See ei ole see meeldimine, mis mulle huvi pakuks.

Milleks mulle mees, kes näeb mus ainult nukku, kusjuures selle nuku juures pole mitte midagi muud põnevat peale selle, et ta on piisavalt teiste nukkude moodi? Noh, et mehel on olnud see lemmiklasteaiakasvataja ja Baywatchi tibi telekas ja kolm erinevat pikkade juustega hästi õppivat klassiõde-ihalusobjekti, pornoajakirjad, Catherine Zeta-Jones ja ekskallimad - ja talle meeldib naistes näha võimalikult palju ühe nimetaja alla taanduvat, mis neid kõiki meenutaks?
Ja siis mina peaks millegipärast sinnapoole püüdlema, et olla üks helmes selles sarnaste helmeste jadas võimalikult rohkemate meesterahvaste jaoks?!

See ei käi nii.
Ma olen rohkem väärt.
Võib-olla olen ma ülbe, aga arvan, et olen rohkemat väärt.

Kui sa tahad mind, taha mind.
Ma ei ole minu sukad ja kingad. Ma ei ole minu juuksed. Ma ei ole minu korter, minu töökoht, minu suhteseis ega parfüüm. See kõik muutub, võin lubada, ilma et muutus jätaks minusse märgatavaid jälgi.
Ma ei ole isegi mu ebalev naeratus su vastas istudes ega see, millal ma otsustan su juurde ööseks jääda, sest need on juhuslikud faktorid ja asjad võiks minna ka hoopis teistmoodi.

Ma võin olla mu säärejooks ja elevus vaielda, mu armastus vere ja haavade vastu, mu kuukalendrit järgiv kirglikkus, mu higilõhn, mu kirjutised. See, kuidas ma seeni praen ja raamatud, mida ma olen lugenud ja armastanud. Ma võin olla mu rinnad ja käsivarred ja läbi-nina-turtsatus, mille ma toon kuuldavale, kui korraga tahaks nii naerda kui anda märku, et ei taha naerda. Ma olen oma püsivus ja enesehaldusvõime.
Ma ei ole oma tujud, aga ma olen oma tujude jälgija, hoidja ja valvur. Ma olen mu naeratus ja mu mõistus, kogu see töö, mille ma olen võimeline ära tegema, ja mu väsimus pärast.
Mu ihamootor, mu peenikesed randmed ja murtudsüdami õhtutaeva imetlemine.

Aga ma ei ole - ma tõesti ei ole - su lasteaiakasvataja ja Lara Crofti sarnased jooned ilma millegi muuta.
Ja ma ei näe, et ma peaksin seda ka mängima, et päris ennast märkamatumaks teha. Ma ei arva, et päris mina on midagi, mida mees ei tohiks minu juures näha enne, kui ta korralikult võrku on mässitud. Vastupidi.
Ma tahan, et mees mind näeks.
Kui mina talle ei sobi, hoiame me mõlemad rämedalt aega ja närvirakke kokku, ei pea raiskama aega inimese peale, kellest nagunii pikemas perspektiivis asja ei saa, ja lisaks saame mõlemad end hästi tunda.
Ta saab minust halvasti mõelda ja end paremaks pidada.
Ja mina saan temast halvasti mõelda ja end paremaks pidada.


Kunagi, kui ma olin 17 ja mul oli veel palju ekstravagantsem soeng kui praegu, juhtus minuga selline lugu:

Sõidan mina bussiga.
Mantel seljas, aga ilma mütsita, sest mina ja mütsid, me ei ole siiamaani päriselt ühist keelt leidnud. (Talvel kannan enamasti rätikut või salli peas.) 
Mingid veidi jokkis jorsid näevad oma istmetelt mu nägu ja teevad: "Oo, ku ilus naine! Tule meiega peole õhtal!"
Mina ei oska reageerida, sest selline pealetükkiv lihtsalt mu näolapi põhjal tulnud tähelepanu on väga häiriv, aga ma ei hakka ometi ka inimesi sõimama selle eest, et nad mind kiidavad.
Vaikin, sõidan edasi.
Siis tõusen püsti, et maha minna, jokkis jorsid näevad seepeale mu kukalt ja nende reaktsioon on tormiline: "Ewww, võtan sõnad tagasi! Ära tule meiega! Rõõ-vee!"

Ja mul on sitaks hea meel.
Ma ei pidanud neile "ei" ütlemiseks oma närve raiskama, ignoreerimise nõmeduspatust sain ka puhtaks ja samas neist täiesti lahti ka.
Lisaks tundsin end hästi just seepärast, et ma ei meeldinud neile. Ebameeldiva inimese vastumeelsusmärk on sama meeldiv kui meeldiva inimese kompliment. Näitab, et oled õigel teel kuidagi. Ole vihatud ja kõik need muud sõnad! (See on pikk tekst seal lingi taga, aga väärt lugemist.)

Kokku juhtus täpselt see, et nemad ei pidanud minuga aega raiskama. Mina ei pidanud nendega aega raiskama. Ja kõik võitsid.
Imelik soeng ftw!

Miska mul pole mingit olulist huvi käia ringi välimusega, mis tekitaks võimalikult suures ringkonnas meesterahvastes tunnet, et see ebamäärane, õnneks nähtavate iseloomuomadusteta olend on päris kepikas, sest tal puuduvad omadused, mis teeksid tast hirmutavalt suurel määral inimese.
Lugupeetavad, te ei pea mulle ütlema, et ma olen võimalikult rohkematele meestele meeldimise teel suure vea teinud, sest ma ei käi sellel teel. Miks te arvate, et käin?
Kust see mõte üldse tuleb?!

Ma võin loomulikult näha välja armas ja tavaline, kui mul on vastava soengu tuju ja tunne endal, aga minu peas olevate karvade endale meeldivaks kujundamine ei ole miski, millele ümbritsevatel inimestel õigus oleks. Minu välimuse kujundamine suvalise mehe jaoks mõnusamaks, tema organismi möödunud positiivsete kogemuste jälgi paremini lekitavaks, ei ole mingi kuradima inimõigus!
Jaa, jaa, ma ise võin anda omal soovil teatava ümberkujundusõiguse mingile konkreetsele mehele, kes mulle üliväga meeldib ja kellest ma usun, et mina talle ka üliväga meeldin ja meie vahel on midagi väga vastastikkust ja elevat ja lähedast käimas...

Aga. Kui sa käid tänaval ringi, kas sa arvad, et sul on mingi moraalne õigus määrata kõigi seal kohatavate inimeste, mh minu, välimust?
Kust sa sellise ülbuse võtsid?
Või kui sa ka meeldid mulle väga, aga ei taha mind omaenda eksklusiivseks armsamaks - kui sa nagunii ei taha mind selleks, kama, mis mul peas on, sa oled selle ära otsustanud -

MIKS sa arvad, et ma tahan teada, et mu soeng sulle ei meeldi?!

Kas sa tõesti arvad, et minu töö on pakkuda sulle esteetilist naudingut, ilma et ma sellest ise mingit kasu saaksin? Ja kui ma seda tööd su meelest küllalt hästi ei tee, siis on täiesti okei mu tuju halvemaks teha oma kaebustega?

Kust sa, kulla inimene, võtad idee, et minu välimuse kritiseerimine on kuidagigi sinu asi?!

esmaspäev, 18. august 2014

Nõmedusest vol mitu

Vahel juhtub, et oivalisus väsitab ära. Lihtsalt - ponnistus on pidevalt suur ja ei jaksa enam väga.
Siis mõtlen, et noh, ma ei pea ju igal alal oivaline olema, võin mõnes asjas lihtsalt hea ka olla. Kuskil pole parasjagu kedagi tulemusi mõõtmas, võib suveajal raasuke puhata nagu tava ja komme...
Laseb ohjad sel ühel teemal natu lõdvemaks.
No ja tegelikult võib sel teisel teemal ka pehmemalt võtta, sest tõesti. Ma olen sellega varem nii kõvasti vaeva näinud, et mõnd aega võib liugu ka lasta tulemustel.

Ja siis olen täitsa kogemata ühel alal täiesti nõme. Nii nõme, et nägu peopesades ja oh, oh. Kuidas ma siis selline ema olen?!
Ja korraga ongi üleni nõme tunne. Sest oivaline pole viitsinud suurt enam milleski olla ja üks hiigelsuur nõmeduspunkt elus kisub kõigi näitajate keskmise kuskile sinna "väga suvalise" kanti ja... Oh. Mida. Miks. Kuidas. Kes. Mis on minu elu mõte?

Nii nõme olen. Miks ma nii nõme olen?

Tööl on enamasti nii, et enne kella 10 on väga palju tööd. 10.15-11.30 on keskmiselt palju tööd. Ja peale 12 on hästi vähe tööd ja igav.
Sellega seoses on minust on saanud Postimehe igatööpäevane lugeja. Ja Postimehe osas nimega naine24 esitavad nad alailma igasuguseid küsimusi. 15 küsimust neile ja neile. 28 küsimust noile teistele. Hiljuti ujutasin oma lähemad sõbrad üle sooviga nendega veel lähedasemaks saada. Siis lugesin pealiskaudselt, kuidas oma elu analüüsida. Ning ühes neist suurepärastest küsimusekogumitest leidus üks, mis pani mu väga tõsiselt oma elu üle järele mõtlema.
"Millal tundsid sa end viimase kuu jooksul kõige elusamana?"

Kurat.

See elutunne, hoog, intensiivsus - see on see, mida ma kõige rohkem tahan oma eksistentsilt.
Ja ma jäin vastamisega täiesti hätta.
Mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin. Siis tuli ette, et joostes on vahel päris hea olnud. Mõtlesin veel natuke ja tuli adumine, et voolava vihma käes olla annab ka tugeva elususe tunde. Ja kõige parem on muidugi olnud vihma käes joostes, nii jah.

Kui ma olin just vihma käes kekselnud ja tundnud, et maailm on nii üleni lahe, elu pulbitseb igaks ihukarvas ja ahh!
Pärast oli muidugi jälle suvaline. Pildi tegi Veikko.

Aga kõik see muu melu on ikkagi sihuke... tundide mööda saatmine, päevade minema veeretamine, kuiv kudemine ja plastmass.
Halb ei ole. Aga ... midagi muud ka pole.

Ja ilmselt seepärast mul tuleb ka see nõmeduse tunne nii kergesti peale. Ma ei tee parasjagu midagi neist asjust, mis teevad mu elust elu - ei tunne tugevalt, ei püri võimatut, ei veritse ega sära. Lihtsalt olen. Loksun. Vudin. Täidan lihtsaid ülesandeid, teen lihtsaid liigutusi, pean kinni arukatest päevaplaanidest, saavutan väikesi saavutusi ja ei oska midagi enamat isegi tahta enam.

Või on see siiski "ei julge midagi enamat tahta enam", kui nüüd sõnadega täpseks minna.

Ja ah, ma saan aru, ma saan endast täiesti aru, sest see viimane trauma oli ikka väga hirmus ja väga valus. Muidugi ei ole ma veel vormis selleks, et põlve täiesti kõveraks tõmmata ja välja sirutada, selle peal hüpelda ja spagaati teha - aga aga aga...
Elu tundub ju nii mõttetu sellise tuimana!
Mul on nii nõme tunne endaga seoses nüüd!

reede, 15. august 2014

Vannun oludele alla ja kirjutan taas ühe päevakajalise postituse

Vahel üleni imestan, et kuidas ma enda üldse ära ohjan ajuti. Kuidas ma ei valgugi kogu aeg üle äärte ja ei lagune igas suunas, kui mind nii naeruväärsed asjad täiesti halba tundesse suudavad uputada nagu täna.

Saate aru, inimestel internetis ei ole õigus - ja mul on seepeale tunne, et elu ongi mõttetu.
Et tegelt kõik ongi halvad. Peksavad, tapavad, vägistavad.
Ja ma olen kogu aeg elanud eksituse sees, mõeldes, et me püüame oma parimat ning igasugune julmus, juhmus ja õelus on halbades oludes kasvamise tulemus jms.
Fakk.

Probleem on põhimõtteliselt selles, et üks kodumaine ulmekirjanik postitas näoraamatusse kaebuse. Mul on lausa kiusatus panna link, aga hoian end, hambad ristis, vaos ja ei pane, vaid tsiteerin anonüümselt.
Kaebus kõlab nii:

"See on ikka muidugi vinge, et üheltpoolt ei ole pappi Eesti kirjanikele ja samas jagame raha siis tüüpidele, kes kirjutavad vene keeles. Äkki peaksime annetama enda kaitse eelarvest ka mõned miljonid vene sõdurite ülalpidamiseks, näiteks aitaksime osta mõnele piiriäärsele polgule mundrid selga ja padrunid rauda? Eestis elav venekeelne kirjanik ei ole Eesti kirjanik mitte kuskilt otsast."

...ja käib selle kohta, et Andrei Ivanov sai Kulkalt stipendiumi.
Lisaks mingid kommentaarid, mis hiljem ära muudeti ja mis soovitasid Ivanovil Putini poole pöörduda raha saamiseks. (Hetkel on seal kirjas, et Vene kultuuriühingud ja Vene rahad peaks talle toetuseks olema, mitte Eesti riik.)

Mina läksin selle mõtteavalduse alla vaidlema, et oot-oot, kuidas siis Ivanov Eesti kirjanik pole: kirjutab ju Eestist ja Eestis, kirjutab spetsiifiliselt meie kultuuriruumist, kes talle siis mõtteavaldaja meelest kirjutamise eest maksma peaks, tõesti Venemaa või? Kas me ei peaks tegelikult olema üsna rõõmsad, et Putin talle ei maksa: milleks oleks meie koduõuel hea pidada mingit tülikat sõnaandekat putiniaani?! Või on Ivanov teematõstataja meelest idioot, et üldse kirjutab midagi nii nõmedas kultuurilises olukorras nagu eestivenelane olemine seda on, ja peaks äraelamiseks minema metsa alla seeni korjama?
Et nagu... PÄRISELT mõtleb ka nii?

Ja sain esiteks selle, et mu täiesti viisakalt sõnastatud kommentaarid kustutati ära kui provokatsioonid ja teiseks vastuse, mille mõte oli: mul sügavalt  kama, millest ta elab, aga Eesti kirjanik ta ei ole ja Kulka raha talle maksta on totrus ja nõmedus ühekorraga.
Ja mul jooksis niimoodi juhe kokku seepeale, et kaks tundi ei suutnud millestki muust mõelda. Kuidas siis nii? Kuidas siis nii? Kuidas siis nii?!

* Esiteks - ma saan aru, et omasid tuleb kaitsta, aga kas see Ivanov siis pole ka oma? Nagu - kirjanik, kirjutav inimene, kulturnik. Võrreldes elanikkonnas kirjanike ja mittekirjanike arvu mu meelest ei tule kirjanikke nii palju, et peaks üksteisega leivapalukese pärast kiskuma minema tingimata - võib kakelda näiteks ehitajatega või mu poolest kasvõi õpetajatega, kui juba kaklema peab. Aga ei, on vaja minna Ivanovi kallale, kelle ainus süü võrreldes kõikvõimalike kodukeelsete kirjatsuradega on see, et sattub teine vene keelt paremini oskama kui eesti keelt.

* Teiseks, Eesti riik on meil põhiseaduse järgi selleks, et kaitsta eesti keelt ja kultuuri. Kui keel ja kultuur oleks sama asi, poleks vaja neid eraldi üldse välja kirjutadagi sinna. Aga näe, ei ole päris sama asi, on keel ehk üks asi ja kultuur ehk teine asi. Kaitsma peaks aga mõlemaid, kas ei? Ka siis, kui nad ei kattu.
See, et ta ei kirjuta eesti keeles, ei vähenda kuidagi fakti tähtsust, et Ivanov kirjutab eesti kultuuris. Kirjutab pealegi moel ja asjadest, millest Eestis eestlasena elades eriti aimu ei ole. Kui ma ei oleks lugenud "Peotäit põrmu", oleks mul päris mitu pilku oma isamaale puudu.
Tõsiselt, kas siis mõnele ongi võimatu mõista, kuidas jõllita neid venekeelseid kuitahes tigeda näoga, see ei muuda fakti, et nemad on ka siin? Nemad kuuluvad ka siia. Kuhu mujale peaks nad minema?

* Sest milline lahe mõtlev venelane tahaks praegu Venemaal elada, kurat võtaks?! Me peaks neid kutsuma, mitte tõrjuma! Juba sellele mõeldes hakkab jube - ühel pool on mingid natsidest eestlased (no tõesti, selle mõtteavalduse ja selle taustal, mida mu vanaema pidevalt venelastest räägib, ei tundu see natslussüüdistus üldse absurdsena!), kes ei tahaks sulle üldse midagi anda peale jalahoopide tagumikku, ja teisel pool on Putin. No aitäh, vali nüüd endale meeldivam kodu.

* Kirjanikel on niigi sitt, ilma et omad ka kägisema hakkaks, kui mõni natukene paremini saab elada.
Kui Ivanov oleks mõni eestivenelasest viiulikunstnik, sportlane või skulptor, vaevalt et keegi kobiseks, et ta, võõrkultuuri rajakas, Kulkalt stippi saab. Aga kirjandus kui levimiseks hädasti tõlkimist vajav kunst on niigi mõistetud elama kitsamas ruumis kui teised. Nagunii on kirjutades raskem läbi lüüa maailmas - ja siis tuleb veel mingi halin, et kui su teosed vajavad riigikeelde tõlkimist, ei kuulugi sa kuhugi, ei olegi mitte keegi, kes kurat sul käskis kirjutada üldse?!
Tove Jansson ei kuulu soome kultuuri ja Sofi Oksanen loomulikult ei ole osa Eesti omast ja milleks meile see kuradi Ivanov, no tõesti?!

* Ja lõpuks - kas endal ei ole piinlik nii neetult väiklane olla? Et kui mina või mu sõber ei saanud seda stipendiumi, siis kuidas küll venelane sai saada?! Ilmselgelt on ta teise sordi inimene, olgu õnnelik, et me neile haigekassatki lubame, mis nad tahavad mingit kultuuri ka teha või?! Meie maal?! Meie raha eest!?

Nagu... mul pole ammu olnud nii halb tunne inimene ja "meie" olla.
Madal ja räpane.

kolmapäev, 13. august 2014

Täiesti mõttetu postitus

Üleeilne päev ärkamisest uinumiseni kestis 22 tundi.
Selle fakti taustal olen sunnitud nentima, et olen natuke lollakas.
Eriti kuna ööunele kulutasin seejärel kasinad 6 tundi ja eile oli puhkamise asemel vaja viis tundi loomaaias koos Poeglapsega ringi hulkuda ja pärast kurnatusest toibumiseks 5 euro ja 20 sendi eest (mis natuke lollakas, täitsa loll ikka) jäätisekokteile osta, õhtul aga joosta ja joosta ja joosta, nii et pärast ei tulnud uni - ja täna on tööpäev.

Homme lähen vanaemaga botaanikaaeda. Sest... tal vist ei ole kellegi teisega minna.
Ootan õudusega lakkamatut jutuvada teemal, kuidas tema leidis endale pärast sõda järelejäänute hulgast ikkagi MEHE, mitte lihtsalt meesterahva, mis neil kahel asjal vahet on (mees tunneb kella ja teab, kus ta kodu on jms) ja kuidas minuga ikka on läinud eriti õnnetult, et mu mõlema lapse isad ikka üldse MEHED ei ole.
Aga mis seal ka imestada, vaadates, milline ma ise olen.
Oh-kui-armas.

Aga seoses sellega, et mul on palju teha, on asjad üldiselt siiski hästi.
Eksistents on kuidagimoodi nihkunud sellisesse tasakaalupunkti, kus ma küll ikka veel ei mõtle väga asjade üle, aga vähemalt ei tundu ümberringi varitsevad asjad lakkamatult minust mingeid jubedusi mõtlevat, maod ei keerdu kõndides jalgade ümber ning töötegemine ükskõik mis rindel päästab mind iga päev ära kurjast.
Isegi söögiisu on tagasi tulnud viimaks: kaks ploomi ja pakk krabipulki lõunasöögiks = nälg ja ikaldus. Tahaks ikka midagi rasvast ja tõhusat, parem veel: sooja, rasvast ja tõhusat. Peekonit, mune ja tomatisalatit hapukoore ja tilliga, rohelist sibulat, kotletti ja koorega kohvi ja... hiljem võiks midagi magustoiduks ka olla.

Teeks õige tänaseks mänguõhtuks kooki, mh, ah? Huvitav, kas see peaks olema šokolaadivahukook või hoopis midagi toorjuustu ja küpsistega?

Tööl on mul söögiks veel paar ploomi + võimalus teha ravimiesindajate poolt lastetoidunäidisena kohale toodud piimaga kohvi.
Nälg ja ikaldus.
Maivõi.

pühapäev, 10. august 2014

Tartu-inimesed

Kuulge, see 40 tundi nädalas töötamine, see on ikka liig.

Püüdes ka muud elu juurde elada, on nädalavahetuseks tunne, et olen pesurullide vahelt läbi käinud õhuke liistakas. Nagu multifilmitegelane. Ei ole isegi otseselt halb olla, lihtsalt poolelus. Uimane. Nõrk. Nii palju teinud ja energiast nii tühi, et peaks nüüd puhkama üleni, aga ei oska hästi. Tormamisrütm on sees.
Edasi uutele raskustele ja värki.

***

Tartus elavad mul ühed erilised Tartu-inimesed.
Või mis ühed. Tegelikult elab Tartus lausa mitu komplekti erilisi Tartu-inimesi, aga kuna nad käivad omavahel läbi ja teevad asju koos, ja kuna nendega on põimunud ka need äratuntavalt väga spetsiifilised Tartu-inimesed, kes tegelikult pole konkreetselt just minu Tartu-inimesed, vaid keda ma ainult mõnikord näinud-kuulnud olen, tuli selline lause.

Lisaks elab Tartus muidugi ka hulk toredaid inimesi, kes võiksid elada kustahes mujal, ilma et see neid kuidagi oluliselt defineeriks, neist ma täna ei räägi.
Võtan need Tartu-inimesed ikka hoopis.

Nendega on see asi, et nad ei ole üldse normaalsed. Üldse tavalised. Nad moodustavad kõikvõimalikest sisseharjunud sotsiaalsetest normidest nii suuri kõrvalekaldeid, et see ei mõju enam "Meil kõigil on oma väikesed veidrused"-värgina, vaid nad nagu ongi teistsugused kui sünnis ühiskond.
Ja samas, paneme tähele, tegelikult ikkagi ei ole. Ka neil on haridused, ahjupuud ning lapsed. Alkoholi vm joovastavat tarbivad nad vähem kui normaalse ühiskonna liikmed üldjuhul. Neil on külmkapid ning koduloomad, nipsasjad ja nääklused.
Nii et mingite näitajate järgi nad nagu kuuluksid täiesti normaalsesse ühiskonda, aga... tegelt on nii, et ega ei kuulu küll.
Sest tegelt on nad paremad.

Näiteks olen ma täiesti hurmatud sellest, kuidas ressursid on üsna suure grupi peale ühised.
Sa hoiad minu lapsi, ma hoian sinu lapsi, see kolmas, kelle lapsi me ka ühtlasi hoiame, hoiab ka meie kõigi lapsi. Me kõik saame seega kolm korda sagedamini vabu õhtuid kui teistsuguse elukorralduse juures.
"Kas sul leiba on vaja? Meil on üle."
"Kas ma võtan teile ka piima, kui auto tuleb?"
"Ma tulen läbi, mida poest on vaja?"
Vabad toad sõprade sõpradele elamiseks, sest mis nad on siis vabad seal muidu.
Kes jaksab, see koristab või peseb nõusid või teeb süüa, ükskõik, millises kogukonnamajapidamises ta ka olema sattub.

Kohati on mul tunne, et isegi mehed ja naised on seal vajaduse järgi jagamisel: mul pole praegu väga vaja, kasuta siis veits aega mõnel moel, mis seal ikka. Aga see pole muidugi päris nii lihtne, sest nad on ikkagi ka inimesed, mitte valged küünlaleegid, mis üksteisesse vajuvad ja taas lahknevad, nähtavat jälge jätmata.
Mingi selline suurema seltskonna peale helluse ja hoidmise põimumine, kusjuures vahel saadakse ka haiget - see on küll.

Majapidamised haakuvad ja katavad üksteise vajakajäämisi nagu servapidi üle üksteise lapatud tekid. Ongi siuksed inimesed, kellele võib külla minna ette kokku leppimata: keegi ikka kodus on ja su vastu võtab. Kui ka ette helistad, ei ole karta mingit sügelemist "mul on koristamata-" või "aga mul pole midagi süüa-" teemadel: kui sa süüa tahad, võtad ise kaasa, ja kui ei võta, siis nii ongi. Siis arvestad sellega, et halvemal juhul on nälja puhul võtta ainult kuivaineid, õli, kolm kärbatanud õuna, hapuks läinud maapiim ja kraanivesi - neist teed siis ise mingi roa ja jagad pererahvaga.
Kui sinuga ei viitsita tegeleda, siis seda öeldakse, aga see ei tähenda, et sa pole teretulnud: peale esimesi kallistusi võta riiulist raamat ja loe seda nurgas näiteks, mingil hetkel keegi kindlasti tahab sind jälle. Või mine tee linna peal omi asju ja avasta laekudes, et sind on väga-väga tagasi oodatud.
Kui tahad ööseks jääda: noh, mingi teki ja madratsi leiab ikka.
Sageli ka puhtad linad.

Mis kõik on imeline.
Täiesti äge.
Mul tekib nende Tartu-inimestega 70% vähem sotsiaalset ärevust, sest umbes nii palju vähem on ka igasuguseid arusaamatuid "niimoodi on normaalne ja kohane" sotsiaalseid piiranguid, teesklemisvajadust (ka nemad teesklevad, aga oi kui palju vähematel teemadel!) ning suhtluse õigesse vormi vormistamisele kuluvat auru. On normaalsed, vajadusele ja võimalustele tuginevad head funktsionaalsed sidemed ning sedasorti hoolimine, mis minu kogemuse kohaselt kuulub muus ühiskonnas üsna eksklusiivselt perekondadele.
Kusjuures on ju olemas ka selliseid täiesti haletsusväärseid perekondi, kus isegi pereliikmete vahel pole säärast sujuvust ja ausust, kus tehakse nägusid, otsitakse välja paremad nõud, vabandatakse tolmukübeme pärast ja kenitletakse isegi lähisugulaste seas! Ses osas on ikka üleni hea, et mõned suudavad ühiskondlikest normidest vaba käe ja olekuga üle olla, pakkuda võltsile tasakaalustust. 

Nii.

Aga lisaks sellele sotsiaalsele õdususele on need muus osas samuti üleni imelised inimesed seal Tartus. Andekad, ilusad, põnevad ja täis sedasorti harjumusi, mis muidu tunduvad kuuluvat ainult vanade aegade juttudesse.
Ma ei tea ühtegi teist kohta, kus võetaks perioodiliselt ilma igasuguse alkoholi toeta suvalisel hetkel (kesköö või keskpäev, vahet pole) välja kitarr, trumm ja plokkflöödid, ja lauldaks tundide kaupa mitmel häälel kauneid kõlavad laule väga headele tekstidele, kui A. juures.
Lauldakse seejuures hästi - aga et lauljaid on palju, siis õnneks kõigi poolt mitte ka nii hästi, et oleks piinavalt häbi kaasa laulda, kui lood juba meelde hakkavad jääma. Nad seal armastavad muusikat, aga see ei ole neile samas pühakoda, mida ei või määrida - pigem  kogukond, kuhu arvatakse ka vähemad velled ja õed (nt need, kes viisi ei pea), piisab ainult igaühe isiklikust soovist osaleda. Oh, kui ilusti kõlavad need sillerdavad sopranid ja altide mahedalt kumisev põhiviis, oh see öö ja kuu ja hullupööra häbematult lõhnav loog!
Laulu saatel kõrvaltoas kolmekorruselise nari alumisel riiulil magama suikudes saad üleni aru, kuidas olla selliste inimeste sõber on privileeg, mis siis et nende juures ei saa duši alla ja käimla on kuiv.

Need sealsed noored on lisaks kuradima ilusad ka. Lihtsalt puhtfüüsilisest inimilust osasaamiseks on minu Tartu-inimestega lävimine kullaauk.
Millised juuksed ja milline fantastiliselt silekreem nahk on Adal! Millised imelised skulptuurjad lihased, suured silmad ja pronksine jume on kujurpoisil, kes mind alati ära saadab, ühtlasi mu kotte rongijaama tarides! Needsamad suured silmad ja imeline luustruktuur kujurpoisi kristallheliseva häälega õel, kes on nii helge, rõõmus ja otsusekindel korraga, et tema seltskonnas tunned, nagu oleksid ise ka natuke selgem ja siravam inimene. Või mandlisilmade ning idamaiste põsesarnadega noor kunstnik, kes mind nähes alati täiesti pöördesse läheb, kuigi ta mind õieti ei tunnegi, nagu oleksin ma mingi universaalne õnnetooja.
Ada õekesed, kes on nagu mingi graatsiate punt phmt, ilmuvad samuti kohati välja, mõnel sabas näiteks uduste silmadega komplekt testosteroonist ja rastadest või lihtsalt sõbralik naerusuine turrjuustega semu. Oh, ah.

Kuigi muidugi, need kes (enam) päris nii ilusad pole, on ikkagi üleni toredad samas. Targad ja elutargad, originaalse, ent tasakaalus maailmapildiga. Mitte ühtegi stereotüüpi mahtuvad inimesed, inimesed, kes on spetsiifiliselt nemad ise, nii kummaline kui nende sisemuskomplekt kõrvaltvaatajale ka ei tunduks.

Seal on nii hea külas käia. Vahel mõtlen, et oleks hea ka seal elada, olla osa sellest süsteemist, moodustada oma ellu selline -kond, kus ma tõesti tunneksin end omana.
Aga kuni meil on koolid pealinnas, pole tartlaseks saamine vist väga teema - ja ma vist nagunii olen rohkem piiridel kõndija, see, kes leiab rõõmu kusiganes, aga päris oma kohta süsteemides... mitte nii väga. 
Et mitte öelda: ei leia seda kunagi. Kusagilt.

***

Aga postituse alguse juurde naastes: kas teate, mis kõiki neid mu erilisi Tartu-inimesi ühendab?

MITTE KEEGI neist ei käi nädalas kuramuse 5 päeva - 40 tundi tööl. Need, kes käivad tööl, käivad osalise koormusega ja mitmes kohas. Teised õpivad. Mõned ei õpi ega tööta, aga peavad maja ja lapsi.

Ma tõesti arvan, et 40 tundi nädalas on selge liig, mitteinimlik ja seda tuleks võimalusel iga hinna eest vältida!

kolmapäev, 6. august 2014

Mitte-aeg

Kuhu see suvi nii ruttu läks?

Lapsed ei ole mänginud oma pille ega lugenud kohustuslikke raamatuid (kui aus olla, pole ma koolide kodulehtedelt üleski leidnud, mis need kohustuslikud on) ega teinud käekirjaharjutusi, sest kogu aeg tundus, et aega on. Praegu on nad ühe poolvanaema (s.t. ühele on pärisvanaema ja teisele ei ole üldse vanaema, kokku teeb siis poolvanaema) juures lastelaagris, järgmisel hommikul kell 6 pärast nende tagasitulekut stardime Tütarlapsega lennujaama, sest issil on vahel vaja külas ju ka käia - ja kui ta sealt tagasi jõuab, ongi juba suvi phmt läbi ja isegi paganama eelmisel aastal läbi higistatud dresse ja tosse pole koolikapist saanud mahti ära tuua!

Poeglaps on vähemalt ühe uue asja teinud: ostis omaenda taskuraha eest endale suure paki imepisikesi plastmassist sõdureid. See on teda juba kuu aega nii ohjeldamatult õnnelikuks teinud, et isegi mina ei pane pahaks, kuigi need paganama vidininad vedelevad igal pool laiali ja ma ei saa tolmuimejat kasutada ilma pikema korilusperioodita enne seda.

Kass käis korraks maal ja püüdis seal (kari)hiiri. Need närused kaks nädalat ja neli hiirt, kas need olidki kogu suvi siis talle v?

Ja mina ise?
Issake. Suve saavutusteks on ...
on...
on...
no ma ei tea.

Ausalt. See on lihtsalt olnud see aeg, mis tuleb üle elada.
On muidugi tore, et vahepeal on soe, siis on natuke vaheldust lakkamatule novembriilmale kogu ülejäänud aasta vältel. Ja on tore, et vahepeal on looduslikus veekogus ujuda saanud. Ja töö on muidugi ka päris tore, aga... maeitea.
Üldiselt on suvi see aeg, mil elada intensiivselt, metsikumalt ja vabamalt kui muidu. Pedaal põhjas.
 
Minu see suvi on on olnud aeg, mil läbi häda kesta, endasse tõmbuda ning veeretada päevi sõrmega tonksides mööda nagu sitasitikas sõnnikukuule.
Mitte mõelda on selline üsna toimiv ellujäämisvahend olnud. Lihtsalt ei kasuta oma aju millekski muuks, kui keha tunnetamiseks või raamatulugemiseks või filmi jälgimiseks või töötegemiseks. Hoian meeled tühjad. Hoian ootused madalad. Kui teen, teen planeerimata.
Olen leht tuules.

Lisaks ei ole eriti palju ei söönud, maganud ega suhelnud, mis mõnes mõttes on puha veider ja teisalt täiesti loogiline. Nimelt kui niisama loksumise vahele sattub juhtumisi tulema stimulatsiooni, tuleb seda  mulle üldiselt üle igasuguse mõistliku määra, ja siis peab pärast rämedalt välja puhkama jälle.
Keha läheb nii täielikult rikki, et peab vajalikuks puhata pea igas eluvaldkonnas korraga v.a. töötamine ja jooksmine.

Kuigi see magamisest puhkamine täistöönädalatel ikka ei ole kõige kavalam viis ennast reguleerida. Eile, pärast teist järjestikkust tööpäeva, kui olin ühtlasi ka eriliselt kohutavas meeleolus, kukkusin õhtul peavaluselt kell 19.52 niimoodi uinaku sisse ära, et ei suutnud äratuskellagi peale üles tõusta ja jooksma minna, vaid magasin peaaegu järjest hommikuni välja.
Kell 6.00 helises äratus jälle, sest idee oli see jooksmata jäänud jooks enne uue tööpäeva algust järele teha ning puhas kuiv pesu ka tuppa tuua - lehvis teine õue peal juba teist ööd järjest.
Selle asemel panin paraku helina kinni ja magasin veel pool tundi.
Pesu ootab jätkuvalt õues.

Jubeda meeleolu vastu uni kusjuures ei aidanud (selle vastu aitasid hoopis väga närviline tööpäev ja hiigelsuur šokolaadikringel täitsa märgatavalt). Pea käib ikka veel ringi ja tuikab, uimane on ka jätkuvalt olla - aga vbla on tänane õhtu siiski parem kui eilne õhtu?
Kohv näiteks võiks aidata.

Ikkagi, täitsa veider. Kas selline suvi siis oligi, hoolimata kogu ta päikesepaistest, sumedatest öödest ja sääsevaesusest, suurtest kollastest täiskuudest ning mu enneolematult kitsast pihast? Selline suvi, et temast jääbki mäletada ainult soov teda mitte mäletada?

Õudse eluaja raiskamisena tundub =/

pühapäev, 3. august 2014

Vahel saab iseendast kõrini

Mitte lõplikult ja fundamentaalselt, mitte nii, et oh, ma olengi nõme - vaid niimoodi, nagu võib saada kõrini mängutegelasest.
Udjad seal 14. levelil juba terve igaviku oma druiidi või bardiga (mudlumi blogis ilmus üks vana tekst jälle ning seal on lause selle kohta, kuidas see, keda me mängime, annab mingi pildi ka sellest, kes me oleme - ja mina kaldun mängima eeskätt druiide ja barde. Arvutimängudes vahel ka (vibu)laskurit vm kütitüüpi, kuid seda pole ammu olnud), kuhugi ei jõua, ja korraga mõtled: kurat küll! Jälle ma lahendan peaaegu samamoodi peaaegu sama probleemi, lootes, et seekord veab paremini! Fakk, kui tüütu!
Teen hoopis barbari ja alustan otsast, ükskama, kui raske ja nõme see ka on.
Vähemalt mingi vaheldus.

Ja samamoodi viskab kohati üle päriselu. Sa nagu oled küll kaunikesti rahul sellega, et ikkagi 10. level juba*, lugu on üpris kaugele jõudnud, tunned oma nõrkusi ja tugevusi, seda, mis sulle sobib ja mis mitte, nodi on ka omajagu kogunenud - aga korraga tahaksid ära proovida neid teistsuguseid valikuid, mida teeksid hoopis kellegi teisena.
Ainult et nojah. Sa võid ju muuta tegelast, aga mängija jääb samaks.
3 taset kirjaoskamatu musklimäena teiste tümitamist ja juba mõtledki tüdinult, kuidas kõike druiidina palju paremini lahendada saanuks. Ja kui palju kaugemal sa sellega oleks, kui poleks just raisanud aega barbari mängimisele. (Kuigi kui aus olla, ei ole kolm levelit midagi üüratut ja võib-olla polekski palju kaugemal).
Oli vaja..!?

Kuulasin täna teistsugust inimest rääkimas teistest asjadest, kui mina enamasti räägin, ja tundsin end... rumalana.
Kuidas saab olla, et mina, omast arust intelligent-praktik, huvitun temaga võrreldes maailma asjadest nii hirmus vähe? Ja kuidas saab olla, et umbes kõik teised inimesed, keda ta mainis, teevad doktorikraadi või postdoktorit vms? Kas seal on mingi seos?
Jaa, ma tean, sellised massiliselt üliharitud tutvuskonnad tekitavad mus enamasti pigem kerget üleolekut, sest kas neil siis oma ajaga paremat pole teha kui mingit eblakat ebahuvitavat grandirahalist pseudoteadust, aga aga aga... aga võib-olla tõesti peaksin minagi vahepeal mõtlema millestki muust kui iseendast ja inimloomusest, püüdma mingeid loenguid kuulata maailma kohta vms.
Äkki see oleks millekski hea.

Ühtlasi: vbla ma ei peaks suhetes enam ajama taga seda joovastust, vaimustust ja halastamatult tugevat tunnet, mida seni. Ilusaid õlgu jms.
Vbla tasuks panustada sellele, et oleks soe, rõõmus. Oleks vbla isegi kodu kellegi teise sees, mitte ainult mingi romantiline tornehitis, mis kõlbab ainult imetlemiseks või allaviskumiseks.
Äkki seegi oleks millekski hea?

Ent kui see esimene tundub üsna süütu katsena veidi võlurit mängida ega teeks kellegi kurja, siis teine mõte võib väga halvasti lõppeda, kui ma pärast paari taseme jagu proovimist otsustan ikkagi tagasi druiidi ja bardi mängima minna, sest see on mulle omasem, sobivam ja mõnusam.

Võtab kõhklema.

Karjäärivõimalused
________________________
* see, et... olen tegelt tõesti alles 10. tasemel seepärast, et kulutasin hulga aega halisemisele selle üle, et nõme mäng, loll grupp ja miks ma üldse mängima peaksin. Muidu oleksin 14 kindla peale.
Aga see kogemus annab jälle teatud omamoodi enesekindluse mängida - ma tean nüüd, et mitte mängida on nõmedam.

reede, 1. august 2014

Ligi poole peal

Tänasega koos olen jooksnud 47 päeva peaaegu järjest.

Mida see annab: 

* Jooksma minna ei nõua praktiliselt mingit enda kokkuvõtmist või vaimset pingutust enam. Kui sa teed seda iga jumala päev, samas sundimata endale peale mingeid distantse, mis päevast suure tüki välja võtavad, muutub jooksmaminek su pea sees sama lihtsaks kui õhtul magamaminek. Isegi kui oled unevõlas või ilm on väga palav ja sa oled juba järve ääres (lahendus: jooksed enne ujumist ümber järve) või hoopis mingil üritusel, oled teinud imemaitsva sibulapiruka ja sul on huvitav film pooleli või ükskõik mis. See on lihtsalt mingi asi, mis on vaja ära teha.
Saab tehtud.

* Distantsid tunduvad lühemad. Minimaalne tavapäevane vahemaa, mida varem hindasin umbes 2.5-le km-le, tundub nüüd rohkem nagu 1800 meetrit. Tegelikult on ring sama pikk kui varemgi, aga praegu jääb tema läbisörkimisel sisse tunne, et tegu on hästi lühikese maaga ja joosta teine või ka kolmas samasugune otsa on tühiasi. Ma küll enamasti ei jookse sedasi mitut ringi, vaid pikendan seda ühte mingis suunas, aga no ideeliselt, eks ole.
Ega ei ole tegelikult tunnet, et jaksan rohkem või jooksen palju paremini, tunne on lihtsalt see, et vahemaad näivad lühemad.
+ rongi peale on väga kerge joosta isegi suure reisikotiga.
Kuigi kotiga, mis kaalub rohkem kui 10% kehakaalust, tuleb arvestada, et olen tavalisest välejalatempost siiski oluliselt aeglasem.

* Tuju on parem.
Võib muidugi olla põhjendatav ka muude faktoritega.

* Füüsiline enesekindlus on suurem.
Et ma ei näe oluliselt teistmoodi välja, aga korraga ei tundu mulle ükski paar pükse kuuma ilmaga jooksmiseks liiga lühikesed ega ole ka kõhklust bikiinirinnahoidja kandmise ees särgi asemel. Pole tõrget niimoodi istumise, astumise või roomamise ees, et seelik tõuseb kõrgele-kõrgele.
See on minu keha ning see on võimekas ja ilus. Miks ma peaksin teda vabalt elamast pidurdama?

* Olen hakanud jooksmiseks vajalikesse oludesse palju lõdvemalt suhtuma. Jooksmiseks ei ole vaja tosse, päkaljooksu võib ka kingades teha. Või tütre äraräbaldunud tennistes. Joosta saab, kummaski käes raamatukogu raamat või käes kott või käes mahlapakk ja kassikonserv. Saab joosta seelikus. Saab joosta nii, et sul ei ole pärast jooksu voolavat vett võtta (vaid nt järv, kus ujuda hoopis). Kui oled väsinud, võid joosta mitu pisikest otsa päevas, mitte ühe täispika. Selliseid saab joosta ka ainult pool tundi pärast sööki, kui sa liiga palju ei söö.
Sellega seoses olen hakanud ühe söögikorra ajal vähem sööma.
Kuigi see võib muidugi olla põhjendatav ka muude faktoritega.

Mida see võtab

* Pole poolteist kuud ühtegi kõhulihaseharjutust teinud.
Kui mul tekib tunne, et teeks  miskit muud trenni kui äralõppematu jooksmine, siis ma kas ujun (sest mmmm, suvesoojas ujumine) või teen kätekõverdusi või üritan lõuatõmbamisega kuhugi jõuda.
Aga kõhulihased, need on nii kerged. Neid peab tegema nii palju, et mõikaks. Oeh, võeh. Kes see viitsib. No ma teen täna, tegelt ka, enne jooksu. Aga kell sai juba palju ja joosta on ikka vaja kindlasti. Ma pärast jooksmist teen parem.

...jee, rait.

* Jalad ikka väsivad ära küll lõpuks. Kohati olen olnud sunnitud tegema väikese jooksu päevi (1,3-1,5 km), sest mitme pikajooksupäeva (5-7 km) järel muutus liikumine raskeks ja rohmakaks ja polnud üldse nii tore enam.
Eriti kui ma veel ujusin ka poolteist-kaks kilomeetrit pärast.

* "Jaa, muidugi ma tulen sulle külla kohe, ma jõuan veel viimasele rong... Oufakk, aga mul on jooksmata täna. Hmm.... tea kas annab midagi välja mõelda..."


Aga muud nagu ei ... olegi teistmoodi. Täitsa tavaline elu.