pühapäev, 23. november 2014

Aruanne

Täna on pooled katused tavalist värvi. Haapsalu polegi nii ilus.
See-eest on pühapäev ja ma sain teada, miks ärkamine nii raske oli: see, mida ma pidasin antibiootikumiks ja religioosse innuga sisse võtsin, oli tegelikult Diazepam (e. rahusti ja vererõhu allatooja, lisan juurde neile, kes õnneks ei tea).
Seda anti mulle igal jumala õhtul kuu aega.

Ühest küljest: ju ma olin siis raske patsient. Mõistan.
Teisest: mingit muud toimet kui öine minestamine ja raskused hommikul ärgata, ei märganud. Üles ärkasin öiti ikka. Telekas segas mind ikka. Kempsus käisin ikka ja mähkmed läksid ka katki ikka (jumala paljud täiealise mähkmed pidin häbiga ära viskama, sest krõpsud ei pidanud - mitte et ma sinna midagi teinud oleks, seda aega ma eriti ei mäleta, kuigi natuke mäletan ikka) ning isegi mingi arusaam toanaabri norskamisest/mittenorskamisest säilis. Olin kohe palju rahulikum, kui üksinda jäin.
Nii et oman teatud kahtlusi, kas ravi oli ikka õige.
Sellest, kui jubeda kõhukinnisuse sain pärast lahistit, parem vaikin.

Ma olen kahtlaselt armastatud ka =)
Korraga ma saan aru neist kuulsustest, kel pole oma fännide (minu puhul umbes viis, aga see on põhimõte, mis loeb) jaoks aega, sest mul on täiesti vastamata kirju ja kommentaare. Kuigi ma tahaks vastata, jään alati enne magama (vt ka Diazepami liigtarvitamist). Kusjuures ma TÕESTI tahaks kirjutada, mitte ei valeta viisakusest vms, lihtsalt ei jaksa. Täna on pühapäev, võib-olla vähendan võlga, aga see pole lubadus, vaid võimalus. Ma pidin oma poega nägema (näen lapsi kahtlaselt harva, neil on mingid koolid ja sõbrad ja üks, see noorem neist, ei võta ka telefoni, mina aga olen haiglas) ja see on väärtus. Võib-olla ta tuleb varakult ja ei sukeldugi kohe konstruktorisse.
Ma ei tea.
Ega ma ei tea suurt midagi, kui aus olla. Alustades ravist lõpetades nt mu täpse asukohaga.
Kui ei küsiks, ei teaks niigi palju. Järgmise nädala graafik on veel tulemata, sest ma unustasin seda küsida.

Ka nii saab. Lihtsalt... olles.

Olen kindel selles, et lubasin arstile vaagna luustumise huvides juua igal õhtul kannu keefirit. Ma ei tea, miks ma siis ainult klaasi saan... Samale arstile olevat ma rääkinud endast kui keisrinnast, kui parema silmaga vaadata.
Raudselt ei saa tõsi olla. 
Üldse mängib mälu mäkra. Mõnesid asju mäletan väga hästi (mitu teist mäletavad 7 aastat tagasi läbikulumise tõttu äravisatud alukate täpset mustrit ja värve?), mõnesid, nagu oleks need ammu olnud, kuigi olid nt augustis, ja mõnesid üldse mitte.
Ja nii ongi.
Ma ka ei seletaks endale midagi, sest kuulaja ju võib-olla ei mäleta mu ega enda juttu või veel hullem, mäletab valesti. Kuigi Diazepami mäletasin küll :) Praegu ei tahaks ma endale õeks ka ennast, sest esiteks mu parem pool töötab puudulikult, ma ei näe allapoole ühekordselt, hulka asju mäletan tasemel "mis selle nimi nüüd oligi?" ja pealegi ma pudistan. Küll vähem kui enne, aga küllap see telefonis juba kuulda on. Midagi head peale kahanenud ümbermõõtude pole.

Ok, nüüd hirmutasin ära?

Ma käin, pole armiline, "mittetöötav" parem pool on lihtsalt uus vasak, hädapärast töötab küll ja enamgi, ja kohati ma räägin aeglaselt või parandan hääldust.
Lihtsalt õeks ei tahaks.

Võib-olla ma veel taastun. Võib-olla. Võib-olla ma omandan teatud tolerantsuse halva suhtes, praegu seda näiteks pole.
Ma ei tea ju. Mitte midagi.

31 kommentaari:

Yxkb ütles ...

Tere!
Olen sinu blogi lugeja juba ammu. Ma ei tunne sind päriselt. Meil on mingeid kokkupuutepunkte ja -kohti, kuid kokku ei ole juhtunud kunagi. Loen su blogi alati hea meelega, sest su kirjastiil on ülimalt nauditav. Loen ja pärast tavaliselt mõtisklen veel pikalt selle peale, mida lugesin. Aus, valus, naljakas - kõike on su juttudes.
Siis oli vaikus, vaikus, vaikus... Vähemalt ülepäeva käisin vaatamas, kas on midagi. Mõtlesin, et mis ja kuidas, lugesin kommentaare, ei saanud midagi selgemaks, ootasin ja ootasin.
Siis tuli selline uudis - rong ja haigla...
Olen mõtisklenud selle üle tunde ja ikkagi tundub nii uskumatu.
Usu mind, olen sinu poole tuhat head mõtet teele saatnud.
Usun, et sul on kuradima raske. Ei oska kuidagi muudmoodi sind aidata, kui tahtsin sulle teada anda, et keegi tundmatu on kuskil sinu peale mõtlemas.
Tunnen rõõmu, et su kirjastiil on nii endine.
Ja esimest korda elus login sisse blogi kommenteerides (ma olen päriselt olemas).

Anonüümne ütles ...

Tere!
Sama siin. Võiksin kirjutada eelmise kommentaari copy-paste ja see oleks ikkagi täiesti minu. Sattusin millalgi blogi lugema, äratundmishetki oli väga palju. Armuvalukohad olid lohutavad - keegi kuskil veel tunneb täpselt sama, mis mina (ja oskab selle oh nii ilusti kirja panna!) ja on sammukese eespool. Ehk ta teab, kuidas see kõik lõpeb, kas lõpeb, ehk on ka mul lootust...
Ja siis vaikus. Kontrollisin iga päev. Vaikus. Ja siis selline šokk. Ja nüüd palju lootusrikkaid mõtteid. Veel keegi võõras on kuskil sinu peale mõtlemas ja sulle parimat soovimas.

väga väga naine ütles ...

Ära usu mind!
s.t. kumbki teist.
muidugi püüan ma olla aus, nii palju kui saan, nii palju, kui oskan.
Aga kellelgi teisel võib olla hoopis teistsugune tõde. Ja tal pole sellele lihtsalt õigus, vaid see ongi teistsugune tõde.
Ongi.
Teine tõde.

ma võtan kõik teie (krm kyll, jälle kaks korraga!) head minusuunased mõtted, ja teen neist palli ja hoian kaisus enne magamajäämist. Kuna ma hetkel ei suuda eriti seksida (vaagnamurd, õnneks midagi ei mäleta, seekord tõesti õnneks), siis see on kõik, mida vajan. Et keegi must mõtleks.
Et ma kellelegi loeks. Et oleks mingi mõistmine.

Ma kujutlen, teid tundmata, aga uskudes, et te olete.

Absolutely Fabulous ütles ...

Tead mis. Ma usun, sul on seal päratuigav ja masendav ja uus kogemus kehaga, mis päris nii ei tööta nagu peaks, aga kesknärvisüsteemi taastumisvõime on kohati uskumatult hämmastav. Aega läheb, aga asja saab. Isegi kui pool pead on kadunud (nagu juhtus ühe Ameerika poisiga, kellel naaber kaheraudsega - otse loomulikult - kogemata (nagu seal alati) sõna otseses mõttes kogu ühe ajupoolkera sodiks tulistas.

Kui aega ja jaksu on, siis soovitan vaadata dokumentaalfilmi The Crash Reel, soovitan mõnel sõbral tuua, see on noorest Kanada lumelauatajast, kes sai raske peavigastuse, ja sellest, kuidas ta paranes. Huvitav film on ka. Mitte et sa peaksid nüüd ainult veel hullemate traumadega inimeste peale mõtlema ja kuidas neil läks, aga niisama aja veetmise mõttes isegi on hea film.

Kisses, nagu öeldakse. Paranetagu kiiresti.

Kader ütles ...

Mina olen ka Su fänn! Selline suur, aga vaikne! /läheb nurga taha tagasi

väga väga naine ütles ...

Teid on jälle kaks =)

phmt udupea, kes on mind hoidnud terve kuu vähemalt (võib vabalt olla, et ka rohkem), tõmbas selle filmi ka.
Mingil moel ma ütleks, et ärge hoidke mind, ma nagunii petan teie ootusi. Mingil moel ütleks, et hoidke veel, hoidke paremini, ma olen ju õnnetu ja v-o kord teen teid veel õnnelikuks, sest ma ju püüan parem olla!

Kokku tuleb ikka, et tehke mis tahate, ma teen edasi, mis tahan.

soodoma ja gomorra ütles ...

Ütle, miks sa oled õnnetu?

väga väga naine ütles ...

sest ma ei oska paremini?

phmt ma ei ole. aktiivselt. praegu ma kaldun olema rohkem üles-alla kui enamasti, muuhulgas ka rohkem "alla". aga ma vist tõesti pole.
Mu psühhoterapeut (santidel teatavasti on need) andis mulle paberi, kuhu ta oli tõmmanud ühe joone, ja lasi mul paika panna ennast sellel joonel. Ja ma panin enda kuskile väga üles, sest mul on kõik, mis vajas olemist. Lapsed, eriala, enseväljendus, mõistus (ok, see on vaieldav, aga omast arust), välimus (ok, vaielda võib kõige üle), noorus jne jne jne.
Kõik on.
Aint seda isast pole, kellega lapsi teha, ja seda ka ilmselt seetõttu, et olen selgelt liiga valiv selle koha pealt, sest need, kelle ma võtaks, ei tule, ja need, kes tuleks, neid ma tahaks aint tugeva töötluse mõjul. Ja siis ka võibolla.

Aga see ju ka pole mingi eriline asi. Nii et - jah, ma ei oska anda mingit pädevamat vastust kui "ma ei oska paremini".
Oskaks, olekski õnnelikum.
Kogu saladus.

soodoma ja gomorra ütles ...

Mis ja kes su elus oleks, kui sa saaksid oma elu praegu ise kokku panna?

soodoma ja gomorra ütles ...

Kus ja kuidas elaksid? Millega tegeleksid?

väga väga naine ütles ...

loomulikult kõik jääks samaks =) see ongi mu raskus, ilmselgelt. Ma juba elasin nii hästi kui suutsin.

kuhu edasi? sama, aint nõrgemini, sest paranemine? kas paremini ei saa?

soodoma ja gomorra ütles ...

Miks need ei tule, kelle sa võtaks?

väga väga naine ütles ...

A küsi nende käest?
St. ilma igasuguse kiusamiseta: ma ei tea. Ei ole kursis. Ei ole see, kelle käest küsida.

See on nende asi ju, mitte minu. Vbla ma olen ülepüüdlik, see ka peletab. Vbla võiks mehe eest võidelda (mida ma mingil juhul ei tee), see meelitab. Ma tõesti ei tea.
Olen, mis olen.

Anonüümne ütles ...

Jäin mõtlema, et üks suurepärane hüve, mis sul on, on võimalus ebamugavate asjade kohta teatada, et sa ei mäleta. Ja kõik saavad aru ega hakka rohkem torkima. Keegi ei saa sulle nina alla hõõruda mingeid mineviku vigu ja vale suhtumist. Võib-olla peaksid oma mälestuste avaldamisega üldse veidi ettevaatlik olema? Siis võid jätta mulje, et ei mäleta kuigi tegelikult mäletad. Selline väike salarelv kulub alati marjaks ära ;)

väga väga naine ütles ...

Eks ole =) mingil juhul ei taha valetada, aga see, et võib suvalisel hetkel öelda "ei mäleta" on abiks mõte küll.

Naine 40+ ütles ...

Jätkuks soodoma ja gomorra alustatule...

Aga miks ei vōiks mehe eest vōidelda, sest see meelitab? Miks sa seda mingil juhul ei teeks?

Mina naisena olen pannud "mängu" kōik mis minu vōimuses kui mees on ōige ja suhe juba toimib. Ma ei mōista miks ei peaks vōitlema kui ma seda meest ja seda suhet ise tahan ja "vōitlus" on minu meelest sobiv vahend mida ma saan kasutada vajadusel :)
Vōidan ju mina vōitluse mille olen ise valinud...

väga väga naine ütles ...

See on siis sinu valik =)

Pole olemas ühte õiget võimalust olla, seda kõige õigemat. Mitte et me ei suuda või me ei kõlba, seda lihtsalt poleGI. Keegi meist pole täiuslik, kui lähedalt vaadata.

Ja sa ela nagu sa elad, mitte minu järgi, ja ongi purgis.

Anonüümne ütles ...

Võitlemine selle nimel, mis on täiuslikkusele veidi lähemal kui muud?

Anonüümne ütles ...

Mehe pärast võitlemine või võistlemine? Kui keegi ütleb võitlemine, tuleb mul paratamatult silme ette kaks naist otseses mõttes kaklemas, samal ajal kui mees seisab kuskil kõrval ja muigab. Võistlus, konkurents, see on aga Eesti tingimustes naistel ju paratamatu? Viimase rahvaloenduse andmetel oli naisi ca 95 000 rohkem kui mehi. Meestest aga vähemalt 1% on homod? Ja siis võib omaealisete vanusegrupist maha arvestada veel terve hulga joodikuid. Ja üsna suure tõenäosusega ka hunniku venelasi (kui just vene keelt väga hästi ei räägi). Ja kui oled üle 30 siis on paljud mehed ka juba hõivatud, peredega.

Anonüümne ütles ...

Mind ajab see naiste võitlus kergelt muigama. Enamasti tähendab see ju seda, et kasutatakse pisut avaramat dekolteed? Äge võitlus küll ;)

väga väga naine ütles ...

oleks see nii lihtne, ma oleks kõike võitnud juba, sest kes ajas üldse riided seljast =P

aga ei ole.

Pets ütles ...

Mõnikord siin kiibitsedes mõtlen, et täiesti "võetav" naine, aga tõenäolielt olen mina jällegi see "mitte võetav" mees. ;)

notsu ütles ...

a mis vahe on ülipüüdlikkusel (mis võib-olla peletab) ja võitlemisel (mis võib-olla meelitab)?

väga väga naine ütles ...

ma ei tea ilma kontrollimata midagi =)
tegelt ka. mu terapeut soovitas plusside-miinuste kaarte, millest ma oma arust üle olen kasvanud, aga see, et "esmalt olgu inimene" ei pruugi ju ka piisata. Vbla on nii, et me vahel tärkab midagi, aga krt teab ka.
On vaja kontrolli, aga kontrollimine on valus (teistpidi küll oleks). Lahendamatu probleem.

Lendav ütles ...

Igal õhtul tõmban Sulle mõttes teki peale, topin ääred kenasti külje alla, et jahe õhk teki alla ei saaks ja uni saaks rahus tulla. Pai varbaotsteni.

Ma olen võõras, kes ei oota midagi. Ja mul on omad põhjused, miks Sa mulle korda lähed. Kunagi kümneid aastaid tagasi jäi mu isa mootorrattaga veoauto ette. Kõik luud-kondid olid katki või mõrased, ainult selgroog jäi puutumata. Pealuu oli ka mõradega. Noormees oli 3 nädalat koomas, kindel surija. Siis jäi veel ajukelmepõletikku (seda põdes mõni aasta hiljem üks kord veel). Aga ellu jäi. Terveks sai, niipalju, kui see võimalik oli. Abiellus kaks korda, kokku oli tal 5 last (mina olen viimane), hulk leiutisi ja hullumeelseid ideid, millest osa ta suutis isegi ellu viia ja enne elu lõppu kröömike kuulsustki ravitsejana saavutada. Ühest kõrvast oli küll kurt, lonkas üht jalga, aga hing oli kõva ja maailm on ta jaoks alati olnud kõigi võimaluste väli. Niikaugele, kui silm näeb! oli ta moto.

Puhka, parane, kosu. Sul on väga head võimalused saada suurepärasesse korda, selles ma ei kahtlegi. Ja maailm ootab kannatlikult, kiiret pole kuhugi. Kõik teed on lahti!

väga väga naine ütles ...

notsule - oot, ma tean küll :)

See on see, et kui ma iga meest vesise suuga vaatan, on ülipüüdlikkus. A kui ma jälestan seda, et vesise suuga vaadatakse ja hakkan omaenda ülimuslikkust tõestama, kui keegi nii teeb, siis on võitlemine =)

väga väga naine ütles ...

hea lugu, lendaja.
Pean meeles. Mul on aega. Mul ON aega. Ja ei pea, ma võin.
mhmh.

mhmh.
=)

/veab teki all kõik krõnksu ja mõõõõõnus.

Lendav ütles ...

Tegelt läksid Sa mulle ka enne korda, kui rongi ette jäid.

Lihtsalt. Tahtsin öelda, ma tean väga lähedasest kogemusest, et sellest saab välja tulla ja mõni pisiviga (lonkamine, kurtus või mittetöötav parem pool) ei tähenda, et Sa ei võiks kõike seda saavutada, millest unistad või puudust tunned.

Anonüümne ütles ...

Lendava moto oli huvitav. Olen viimasel ajal kokku puutunud veel ühe päris ägeda motoga: kõike ja rohkem! :)

On ju päris kipa, mis? Jube elujaatav. Kuigi mõned kirtsutavad nina ja peavad ahnuse ilminguks.

Lendav ütles ...

Nii kaugele kui silm näeb! on mul konkreetselt meeles sellest ajast, kui isa maasikapõldu tegi. Ega siis peenrast ei piisanud - maasikaid pidi palju olema! Nagu ka kõike muud, mida ta ette võttis. Paraku olime me emaga hiljem suuremad töötegijad sellel põllul, isa arendas põllul rühmamise asemel juba uusi silmapiiri haaravaid projekte.

Üks teine lahe moto on mul veel sugulastelt päritud, mu vanaonu olla ikka armastanud öelda: "mina tegin nii ja nii ta oli kõige õigem ka". Sobib igaks elujuhtumiks. Ja alati on õigus minu poolel! :)

notsu ütles ...

"Kõik teed on lahti" ja "kõike ja rohkem" teemal tuleb nüüd küll kindlasti lisada "Las mina mängin lõvi ka!" (ütles Bottom, kes oli juba suure vaimustusega tahtnud nii Pyramuse kui ka Thisbe rolli, vt "Suveöö unenägu").