neljapäev, 13. november 2014

Elu, lihtsalt

Mul oli avastus.
Vau.
Päris avastus.

Nimelt avastasin, et olgu ma muidu nii iseseisev ja suur kui tahan, mingil rakutasemel ma ootasin, et tuleb mingi truelove ja veab mind sellest jõuetusest ja närususest välja. Ja muuhulgas see defineeribki truelove'i. Et minu väljavedamine ja voodi ääres õhkamine ongi põhitunnused ja kui see ei toimi, ei toimigi miski ja kogu lootus on kadunud ja üldse. On vist aeg leppida sellega, et ainus mees mu elus on mu poeg ja vbla ka kaks isa. Noh, ja vbla ka tütre isa kunagi 15 aasta pärast. Ja nii ongi. Ja miski mind ei päästa. Ja see, et mul pole paarissuhet, määrabki mu elu nüüd igavesti, sest nii abitu ja päästmisvajaduses ei ole ma enam kunagi ju.

Ja nüüd (eile) ma avastasin, et ei ole ju nii.
Et ma ei ole ÜLDSE teine inimene, kui olin. Täpselt samad võimalused, täpselt samad puudused. See, et mul oli kuu aega vaagnafiksaator (mille parem pool oli oluliseks põhjuseks, miks ma haisesin, sest sealt ihu ikka mädanes konkreetselt) ei ole mu elu määrav. See, et ma kasutan hantleid uutviisi ja nii palju, kui mul kaalu on säilinud, on see teistmoodi jaotunud, ka ei ole. Et jaa, ikka veel ma usun, et kriitilisel hetkel, kui ma ise enam ei suuda, võtab keegi juhtimise üle, aga kui see on mu vanem või laps, mis seal siis valesti on? Kui see pole mingi päästja, mis seal siis valesti on? Kui ma ei olegi üldse päästetav, kui ma juhin en ISE, mis on seal valesti?
Ja see kõik oli räme avastus.
Mingis mõttes ma tõesti lootsin, et nüüd, kui ma päästmist vajan, nüüd tuleb päästja. Saada aru, et nii pole, et ei tule, et see pole üldse see teema isegi - see oli tõesti avastus.

Nüüd ma olen veidi aega rõõmus. Pole asi selles, et ma pole piisavalt ilus, piisavalt tugev, piisavalt kasulik, on lihtsalt elu. See ongi kõik. Vau. Elu. Kuidas ma küll selle kahe silma vahele jätsin?

13 kommentaari:

moonike ütles ...

Mina ootasin ka aastaid mingit päästjat.. millalgi sain aru, et mingit päästjat ei ole ega tule, või kui, siis mu enda käest suudab mind päästa vaid üks inimene - mina ise.

Ole vapper ja head rõõmu!

väga väga naine ütles ...

=)
ma arvasin ka (üldse ei käi sinu kohta, näe, lause alguses on "ma") et ajan oma asju ise ja pole kellegi teise asi.
ja sellegipoolest ootasin, et noh, NÜÜD.
See, mis tegi asja uudseks oligi, et oma meelest ma katkisem enam ei saanud olla, taastudes samas enam-vähem inimesena. Et nüüd ja ometi tullakse kivi alt välja ja ma ka klammerdun täiega!
Ja kuigi mul käis palju külalisi ja umbes pooled neist olid mehed, ma ei tuvastanud eriti midagi sellist ja läksin vahepeal jumalast kurvaks. Mis must saab?!
Nüüd, kus ma enam ei mõtle, et see oli mingi eriline asi, et ma rongi ette jäin, on elu korraga nii palju lihtsam =)

Jar. ütles ...

Selle postitusega meenusid mulle mõned inimesed ja ma ise ka. 30ndates mitmeid aastaid vallalised inimesed. Kõigil äratundmine, et ees on aastad üksi olemist-elamist, paariliseta. See ei ole normaalne, see ei tohiks nii olla. 30ndad on viljakas iga - loome, töö, pere ja kõige muu mõttes. 30ndates peaks justkui olema kõik ressursid kaaslase leidmiseks. Aga miskipärast see ei juhtu.
Üks hüpotees on, et see olukord on looduse poolt seatud. 30ndad on järglaste kasvamise aeg ning kui järglasi pole, siis tuleb üksikutel isenditel karjast eemale hoida, et mitte segada oma "pool-jooksuajaga" vanemate tähelepanu; et mitte jätta järglastele (võlts)kujutlust, et üksindus on loomulik.
Lohutus võiks ju olla, et neljakümnendates on uus kevad. Aga ei ole lohutav.
Teine hüpotees on, et 30ndates pole inimene veel tegelikult iseseisvunud. Veel on lootus ja igatsus, et mu vanemad hoolitsevad ja kaitsevad ikka veel. Et sellest üle saada on vaja teha läbi protsess, kus sellised tunded lõppevad/surevad. Järelmiks on äratundmine, et nüüd vastutan ma kõige ja kõigi eest ise. Laste eest, vanemate eest. Et nüüd on maailm minu õlul ja loota saan iseendale ja jumalatele.

Anonüümne ütles ...

Mulle tundub, et kui kolmekümnendates inimene pole juba varem paarilist leidnud, siis on see hiljem raskendatud, kuna inimese iseloom, maailmapilt ja harjumused on välja kujunenud ning mingisugune iseseisvus ka ( - muidu oleks juba ammu välja surnud). Ehk siis paindlikkust on tunduvalt vähem kui nt kahekümnendates.
Mis võimalused siis kooseluks üldse veel on? Mõlema poole ratsionaalne arusaamine, et koos on lihtsam (ja huvitavam)? Hirm üksinduse ees, mille nimel ollakse nõus leppima päris paljuga? Või siis tõesti see imepisike võimalus, et saabub just see prints/printsess valgel hobusel, keda ollakse kogu elu oodanud (ja too on mingil arusaamatul põhjusel ka just sel hetkel üksinda, otsib)?

Lendav ütles ...

Jah, paraku ei tule meid meie enda käest keegi päästma. Isegi siis, kui keegi tõesti kõrval on, tuleb ise endaga hakkama saada. Hullem variant on see, kui kaaslane hakkab hoopis Sind karguna kasutama. Mu kogemuse järgi on tõeliselt soojad ja suurepärased suhted päriselt võimalikud alles siis, kui neid enam hädapärast vaja pole. Pole vaja päästmist, kätel kandmist, jumaldamist, saadki ise hakkama. Katkiste inimeste suhe põhineb sellel, kui sarnaselt või erinevalt nad katki on. Terviklike inimeste suhe põhineb terviklikkusel (ja ma ei räägi füüsilistest puudustest).

Lõpuks jõuavad kõik eneseotsingud sinna, kus tuleb mõistmine, et vaatamata oma puudustele oleme me ka sellisena terviklikud. Tervist ja terviklikkust! Ja pai muidugi ka!

notsu ütles ...

Kas see "eriline asi, et ma rongi ette jäin" on sellel põhimõttel, et vastab hästi teatud sorti romantilisele arhe-narratiivile? sündmus sobib sellisesse narratiivi ja siis on kerge tulema pettumus, et ülejäänud paketti ei saa? küsin sellepärast, et mul on vahel selliseid fantaasiaid olnud, mitte küll otseselt rongiga, aga pmst see ettekujutus, et kui ma ükskord olen täiesti objektiivselt nõrk ja haavatud, siis ükskord ometi on mul lubatud olla Nõrk Naesterahvas, keda salapärane pikk tõmmu [või asenda muude sobivate omadustega] mees toetab? ja päris elus läheb nii, et kui päriselt mingi trauma vms asi tuleb, siis 1) pole kedagi toetamas ja lihtsalt on sitt; 2) on toetamas, aga ma ei ole suuteline seda vastu võtma, sest alatu tundub, just sellepärast, et ma juba olen sellest fantaseerinud ja siis on tunne, nagu ma oleks abistajad lõksu püüdnud.

väga väga naine ütles ...


jah, just.
sa oled mind põhjani läbi näinud nagu ikka =)

notsu ütles ...

eiei, ma nägin ikka ennast läbi, aga mõnes mõttes lohutav teada, et muist omadusi on laiemalt levinud ja siis saab kogemusi vahetada.

Kaur Virunurm ütles ...

Meestel on ilmselt vastupidised fantaasiad. Et on Rong ja on Nõrk Naesterahvas ja nemad siis (oma fantaasiates ise ka tõmmud pikad saledad) Lähevad ja Päästavad. Aga päriselus kas ei ole Rongi; või on N.N. nii tugev, et ei taha Abi; või ei ole sul endal õigel hetkel jõudu / otsustavust / pealehakkamist; või sa polegi tõmmu ja sale ja su abistamise järel ei juhtugi midagi. Igatahes pettumusi võib olla ka teiselt poolt.

notsu ütles ...

Need kaks fantaasiat võivad ka korraga olla, klassikalise Mary Sue moodi näiteks - et läheb ja päästab oma elu armastuse ja saab selle käigus surmavalt või peaaegu surmavalt vigastada ja elu armastus, kes siiamaani tähelegi ei pannud, Saab Aru ja hoiab ja hoolitseb ja tunneb.

porno.

väga väga naine ütles ...

Just.

sa oled jätkuvalt kõik, millest unistanud olen. Kui kunagi Nõmmele sattud, anna teada!

notsu ütles ...

kesse, mina või (kui jah, siis olen meelitatud, kui ei, pole hullu, ega ma päris tundmatu salapärase mehe rolli välja ei kanna).

Nõmmele peaks kunagi ehk juba kasvõi sellepärast sattuma, et lapsepõlverajad jne. Aga näis, millal.

väga väga naine ütles ...

muidugi sina. ja ma ise ka just homme ju ei lähe.