esmaspäev, 10. november 2014

Igav kõigile

* Teist enamik ei sattu iialgi haiglasse. Ja need, kes sattuvad, ei tea seda ette ja on täpselt sama igavlevad.
Seega ei ole see postitus kellelegi huvitav.
Samas - midagi muud uut mu elus pole ja kui ma just ei kaeba oma palatikaaslase armastuse vastu seriaalide vastu ja kuidas see mind segab, mul midagi muud öelda pole.
Et... kui teil on mingid tuttavad tõbilas, vbla see on siis teile. Või kui te olete minu tuttav. Et äkki te mõistate mind siis paremini või midagi.


* kõige hullem ilma kahtluseta on üksildus. Kuidas kui sa haised ja urineerimine on su suurim probleem ja sa ei saa pesta, on külalisi nagu murdu, mis siis, et sa neid isegi ei mäleta. Ja siis, kui sa saad enam-vähem pildi ette, jalad alla, kempsu taas sõbralikuks kohaks, pole järsku kedagi. Kõigi meelest sa paraned ju nagunii (ja paranedki) ja mis oma eluajast ikka raisata.
Ja sa ei oska sellega toime tulla, sest vahepeal jõudis omaseks saada mõte sellest, et sa pead ikka jube tähtis olema, kui sind juba niimoodi vaadatakse alailma, ja siis õpid uuesti kõikvõimalikke sotsiaalseid tavu, et kuidagi vastuvõetav olla. Õpid ja sulle meenub uduselt, et nii vist elu oligi. Sa ei ole uus inimene. Nii käibki.
See ei ole üldse etteheide neile, kes mind ainult alguses korra vaatasid, See ei ole ka soovitus uuesti tulla, see ongi lihtsalt objektiivne tõde. Ma ei mäleta teid tõenäoliselt seepärast, et oma peas ma tegelesin raske probleemiga "kuidas vähem haiseda" ja te olite sealjuures teist järku. Kui ma teid mäletan, siis olite millegipärast kas olulised - või sattusite aega, kus ma ei muretsenud oma mähkme üle. Kõik. Kogu salapära.

* teiseks asjaks, millele te tõenäoliselt ei mõtle, on kõikvõimalikud füüsilised hädad.  Et ma olen suhteliselt normis, mul on ravimiteks ainult üks süst ja üks antibiootikum, ja ikkagi on täiesti normaalne, et ma minestan öösel teel kempsu ära või et ma saan terve öö osa oma palatikaaslase armastusest teleka vastu. Ja ma ei julge õdesid ka kutsuda, sest enne ma sain pahandada valel ajal siibri küsimise eest (sest mis mõttes ma küsin siibrit, kui mul polegi veel mähe täis tehtud?!), ja kutsungi neid ainult päeva ajal sestsaati.
See, et miski on valus, on nagunii normaalsus ju, eriti kui ma ise tean, kuidas valusid vaigistada. See ei ole isegi mu enda meelest mainimist väärt, siin on ta lihtsalt selleks, et vbla on ka teistsuguseid inimesi.
Aga jah. Kes on haiglas, sel ON mingid kehalised probleemid ka, nad ainult ei räägi neist, sest esiteks piinlik ja teiseks on ju ka hullemaid muresid. Mida sa räägid oma koljumurrust, mis on 4 nädalat vana ja põhjustab su minestusi, kui sul on akuutne kõhukinnisus just praegu ja sa ei räägi ka sellest? (Mul ei  ole, aga liiga hea näide.)

* kolmandaks on, mida kaasa võtta. Üks lokkispäine isane (täitsa kena, aga umbehull) koridoris oli kogu aeg näljane, ilmselt ta oleks rõõmustanud kõige üle. Aga sellistele nagu mina, kes teid ette vannutavad et jumala pärast, ärge tooge midagi, neid tasub kuulata. Mul on praegu sahtel šokolaadi täis (ja ma olen niipalju, kui saab, lastele andnud koos kõige muuga, mida nad ka õnneks armastavad) ja see ei ole enesesalgamise tulemus, Ma siiralt saadan tagasi isegi poole sellest portsust, mille ma olen ülisöödavaks tunnistanud, sest ma ei jaksa süüa. Pole ju mingeid lihaseid alles, mis toitu nõuaks. Vedelesin kaks nädalat teadvusetult, siis veel neli sellise teadvuse juures, mis küll oli, aga voodist välja sain ainult salaja umbes korra nädalas.
Ainsad asjad, mille reeglipäraselt nahka panin, olid koogid ja mahl. Eks igal on omad lemmiktoidud , mulle nt meeldivad besee ja vahukoor, mida väiksem, seda parem. Kõik muu isetarbitu oli suur asi.  Sest (ütlen uuesti) mul ei ole eriti isu. Kui kõhkled, ära vii.

* neljandaks on kell öö juba. Kell vara on üldäratus. Ärge sundige oma haigeid kella 11ni üleval olema: nad võivad küll nõustuda, aga nad ei tea, mis nad endale teevad. Lubatav ainult nädalavahel ja siis ka reservatsioondega. Haige vajab palju und. Punkt.

10 kommentaari:

  1. See sügis on olnud mul üks tihedamaid ja niipea ei paista et aeglasemaks või rahulikumaks läheks ja olgugi et on sõpru, kellega kohtumist ma igatsen, siis kohustused võtavad praegu kõik aja ära. (Improfestival sai just läbi .. aga lõputöö ja töö on endiselt)

    Küll aga avastasin ma mõni aeg tagasi oma mailboxi koristades sealt raamatu "The gift of imperfection" mille sa mulle kunagi saatsid. (või oli see vastupidi). Me oleme kõik ebatäiuslikud ja awkward is what we do. Ole enda suhtes hell ja hoolitsev ... ja proovi paranemisele keskenduda. Küll läheb paremaks ja selgemaks

    VastaKustuta
  2. nii, kõlas ikka nagu süüdistus, jah?

    see ei ole, see ei OLE. tegelikult ma olen naeruväärselt tänulik kõigile, kes mulle üldse tähelepanu pöörasid, ja omamoodi tänulik ka neile, kes eii pööranud, vaid pidasid mind nii normaalseks, et nagunii taastub ära.
    et te kõik olete hinnatud. ausõna. lihtsalt mingit "oh, mis nüüd mina" ei ole olemas. te olete tähtis. nagunii.
    /me läheb peale tegevusteraapiat siis otsima postkastist raamatut. hea uudis on, et ma palju ei mäleta ja see sisu on mulle igal juhul uus.

    VastaKustuta
  3. kui sulle peaks sobima ka ekraanilt lugeda, siis komistasin sellise James I aegse näidendi otsa tüdrukust, kes käib meheriietes, teeb ägedaid asju ja on üllas, mõtlesin, et järsku sulle meeldib: Roaring Girl. Võib-olla praegu on veel liiga väsitav, sest see keel on ju vanamoeline ja värssides, aga millalgi tuleb äkki jaksu juurde. Seni, kuni jõud koguneb, võib tutvustusega meelt lahutada. See peategelane on veel päriselt elanud ka.

    VastaKustuta
  4. Kiiret paranemist ja püüa olla enda vastu leebe. Sain alles eile kommentaare lugedes aru, mis juhtus. Raske on midagi tarka öelda.. lihtsalt, hea, et sa tagasi oled, küll läbi klopituna, aga ikkagi tagasi.

    VastaKustuta
  5. Uudishimulik austaja12. november 2014, kell 11:19

    Vabandust, kulla naine, aga millised su vigastused täpsemalt olid? Suhtelisest liikumisvõimetusest järeldaks, et luumurrud? Operatsioonid?
    Anna andeks, kui küsimus ebakohane või pealetükkiv tundub.

    VastaKustuta
  6. ma rääägin meelsasti iseendast, sest omaenda tähtsuse tunnetus on ebakohane, aga 100% tõsi.

    phmt olid mu murrud eeskätt koljus ja vaagnas ja nüüdseks on need peaaegu armideta paranenud. philiselt taastun peapõrutusest, sest olin nädala teadvuseta ja kuigi mul pole sellest pilte, olevat ma olnud ikka üsna omadega läbi. ei mäleta ka suurt midagi umbes kolmest nädalast. edasi on vähemalt uduselt meeles.
    millest ma veel taastun, on voodirezhiim. Alustasin Tartu intensiivist, nüüd olen Haapsalu taastuses, liikuma olen saanud viimasel kahel nädalal kaheksast. hämmastav, kui surnuks tapab ikka kuus nädalat voodis!

    mis mind segab lisaks sellele, et mäletan kõike valikuliselt ja ei seisa eriti hästi, on topeltnägemine, kui kahe silmaga vaadata, täiesti nõder parem pool (ma olin paremakäeline) ja kurb meel. ma ei ole harjunud lampi kurvastama. iga kord, kui keegi meenutab, et võin rahumeeli paraneda ja ei pea veel kõike paika panema, rõõmustan. et ma ei suuda olla nii loogiline, kui olin. mõni leiab (loe seda!) et see on voorus.
    loodan ka seda, aga see ei muuda, et olen ka kalts oma emotsioonide käes. ei suuda muidu.

    ega lihtne ei ole =(

    VastaKustuta
  7. Tere, väga väga naine! Lugesin mõnuga su blogi, eriti nautisin õdenduse teemat, kuna olen ka ise sel alal ametis. Palun saa terveks, nii hea oleks sinuga arutada! Olen olnud ise ka haiglas, pole hullu, kõik möödub, ka valu! Soovin sulle kannatust ja taastumist ( aga see võtab aega). Hoian pöialt!!!!! Marika

    VastaKustuta
  8. Kuule, sa oled pea-aegu samas seisus nagu Ansip kunagi. Ja vaata mis temast saanud on! Jumala eest, ma ei arva mitte sekundikski, et sa poliitikuks peaks hakkama vms. aga lihtsalt, sellest kõigest on võimalik tulla välja palju tugevamana ja targemana, kui sa enne olid.

    Head paranemist!

    VastaKustuta
  9. Eee, Ansip-Tulnukas ei ole hea võrdlus...

    VastaKustuta
  10. No vähemalt Ansip-maratonisõitja võiks eeskujuks olla. Vaimses plaanis aga kummalgi omad erinevad kõrgused, kuhu pärast paranemist uue innuga püüelda :G

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.