pühapäev, 30. november 2014

Ilus, taas

Räägitakse, et täna olevat külm olnud.
Ma ei tea muud, kui et katused olid jälle valged ja ilus oli. Luiki seekord ei paistnud, võib-olla polnudki, parte nagu nägin - aga teist korda ja mitu tundi hiljem vaadates oli samas kohas ainult roostik. Võib-olla polnud parte ka.
Olevat küll ilus, aga nii libe, et ma üksi õue ei pääsevat, kinnitasid hooldajad. Seltilised tulid aga juba pimedas ja nii ma õues ei käinudki.

Tegin selle asemel siis avastusi. Hei, mul täiega on, mida avastada!

Üks ja hea asi on see, et ma üleni armastan oma lapsi. Et mul on, keda sel moel kalliks pidada, on hea. Taipasin lapsi teha, kuni oli, mida teha, ja nüüd nad on, suured ja ilusad, ja sõidavad ise bussiga. Jaa, ma tean, üks neist on isegi ise lennukiga sõitnud mitu korda ja teinegi sõidab iga päev rongiga üksi ning midagi põnevat selles pole, eriti kuna ma ise neid õpetasin - aga samas, ma olen erinevates haiglates olnud alates peaaegu poolest septembrist ja nad on selle üle elanud. Nende eest on hool kantud, aga võinuks ju ka nõmedaks minna, nemad aga ei läinud. On täiesti normaalsed hoopis. Vau.
Ja ma rõõmustan iga kord, kui kasvõi ühte neist näen. Ja nad on täiesti, mille nimel olla. Ja üldse ja üldse ja üldse: lapsed. Ma isegi ei vaja titte, tegelikult, nad ju juba on. Minu omad, minu tehtud, minu kantud ja sünnitatud ja jumalast uudsed ikka veel.
Lapsed.

Teine hea asi on, et sain viimaks aru "kes palju teeb, see palju jõuab" kontekstist ja olemusest. See ei ole üldse jooksjatele või muidu tõmblejatele, kes midagi ei jõua ja suuda, see on neile, kes on nagu mina praegu (ehk siis haiged või midagi taolist, "vanad" on ka näiteks teema). Tõepoolest: kui sa ei maga päev otsa, vaid teed ka muid asju, sa ei peagi magama 18 tundi päevas, 12 on täiesti piisav ja saab hakkama isegi kümnega. Lihtsalt voodist on vaja välja tulla ja esimesel võimalusel mitte sinna tagasi pugeda (vastupidi eelmises postituses väidetule) ning varsti läheb.
Võib muidugi teha nädalavahetusele erandi.
Et kangelane pole vaja olla, see toob kasu ainult sulle endale ja sellegi näol on tegu kaheldav kasuga, seda olen juba avastanud. Aga teha natuke rohkem, kui suudad, seda võib ikkagi proovida, eriti kuna praegu ma ei suuda suurt midagi ja kõik on ometi nagu mina.

Kolmas avastus on tegelt ka ositi positiivne, aga sisaldab potentsiaalset silmaarsti juures käiku e. minu meelest ei näe ma paremini kui varem, halvemini hoopis. Aga - see on see positiivne osa - kindel ei ole. Ma võin endalt rohkem oodata (täiesti reaalne) või panna ennast visuaalselt nõudlikemasse oludesse (ka täiesti reaalne) ja siis tundumise peale surra endamisi. Siis on veel võimalik näha tegelikult ka halvemini, aga see ongi normaalne (mille jaoks on arsti vaja) või näha halvemini ja see pole normaalne, mille jaoks ka on arsti vaja ja siis ma saan prillid.
Kui mu kaotused piirduvad prillide leidmisega, on ikka täiega hästi läinud.
Praegu mul muidugi tõmbleb see parem käsi ka, aga - kas ma olen tõmbluste suhtes sallivam vms, see mind praegu igatahes samal määral ei sega. Kuigi käsitsi ma kirjutama just ei kipu (jaa, kohe hakkan, kui tuppa naasen).

Enda suhtes tolerantne olla, see on vist olulisim, mida seni õppisin. (Vastuseks ktzile.) Aga seda veel mõtlen, tegelikult, kuidas sellega on ja võib-olla, et "ära põe" on olulisem. Või mõni kolmas asi. "Hari oma aeda" nt. Muuseas, neljas asi: mulle ei tasu enam Haapsallu külla tulla, kuna kolin homme Tallinna.
Sellepärast üldse sai kirjutama hakatud, kuigi see ajab postituste arvu novembris paarituarvuliseks.
Küll aga võib mulle jätkuvalt helistada =)

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kõik läheb mööda, kõik.
Ole lihtsalt olemas selleks, et tolles tões veenduda.

Anonüümne ütles ...

Kas mitte mingi Briti admiral ei öelnud oma meestele, kui nad Bosporuse väina sisenesid ja neid torpeedodega lasti: "Põrgusse need torpeetod! Täiskäik edasi!" ;)

Anonüümne ütles ...

Võimalik, et ka temal värises käsi või tõmbles silm? Ega muidu sellist tarkust ei suudetaks sõnadesse panna...