laupäev, 15. november 2014

Vaatasin ära

Tore.
Ma vaatasin esimest korda videosid ja teateid enda kohta, sest minestamise ja kramplemise jäetud surmväsimus (ilma mingi naljata) ja järgnenud 4 tundi und ei lase öösel magada.
Jah, on minu king küll.
Midagi muud imelikku ei paista, võib vaadata, kui on tahtmine.

Et kahtlustatakse enesetapukatset ikkagi.
Ma ei teagi. Võib-olla.
Hei, ma ise kahtlustaks ka, eriti oma viimase postituse valguses, ainult kuidagi... läbi mõtlemata oli see asi. Ülekäigukohal? Kammaan. ma oma aruga roniks ikka võsa vahele. Tegi suitsu, vaadates raudteejaama? No teate. Ma olen tõesti väike suitsetaja, viimased kuu aega pole meeldegi tulnud, aga kui ma tõesti rongi ootan, siis see on ainus aeg, mil ma leian, et jaa, nüüd võib.
Ja eriti kui homme oli arvestus ja ma ei jätnud mingit hüvastjätukirja isegi kursakaaslatele, mul pidi ikka tõesti siiber ees olema, kui nii oli.

Samas ma mõtlesin sihipäraselt sellele, et minna ja vaadata rongiaegu vastava eesmärgiga, see on mul meeles. Just Tartus olemise ajal, see on ka meeles. Sest ma õppisin sõjakoolis ja sellel oli ka teatud mõju (mida informeeritumad teist teavad). Viimastest päevadest enne - nojah, õnnetust - mul mälestused puuduvad, nagu ka umbes 2-3 nädalast pärast, nii et see ei ütle midagi.
Oma esivanematest ja lastest on jubedalt kahju, aga ma olen neid mõtteid (noh, ütlen ausalt välja - enesetapumõtteid) veeretanud ikka kaua.
Nagu KAUA. Aastaid ja aastaid. Vbla oli aeg midagi teha ka.
Aga samas jälle...
Sul on üks töö - surra - ja sa ei tule sellega ka toime? Sul on peaaegu valmis romaan ja sa jätad selle üle andmata, sest äkki on jube kiire ära surra? Peaaegu valmis luulekogust rääkimata, see ootab juba ammu.
Ja ikkagi see ÜLESÕIT. No MIDA ma mõtlesin?! Kas ma tõesti ei mõelnud midagi? Kas see, et sattus hea arst ja kiire kiirabi, kas see on mu põhjus elus olla või on mõni põhjus veel?
Midagi muud ei tule pähe ka mitte.

Sest see kõik on tulvil ebaloogikat ja kui ma midagi olin (enne "õnnetust"), siis loogiline.
Ma tõesti ei tea. Vbla on neil õigus.
Piinlik on ka. Et kui neil on õigus. Kui ma tõesti ronisin sinna ise, kui ma ei kannatanud välja, kui ma elasin lõpuni ja siis lõpetusega panin mööda, kuidas ikkagi edasi? MIS must saama peaks? Kuhu minna ja milleks? Kas mul on üldse õigus paraneda? Kuramus küll.

Ma vist ei olnud selleks ajakirjanduseks veel valmis.
Samas - vaevalt ma selleks kunagi valmis saan.
Nad on, mis nad on, ja mõnes mõttes toimus ju ka hoidmine. Õhtuleht on pooled kommentaarid ära kustutanud nt.
Üks andis nõu emaga rääkida homme. Ma arvan, et see vist on pädev nõu, kuigi emast on jubedalt kahju ikka.

16 kommentaari:

notsu ütles ...

ma ei tea tglt, kas see on hea raamat, mida sellises olekus lugeda, aga midagi siit meenutas mulle Nick Hornby "Long Way Downi" (ee.k "Pikk tee alla", tõlge on kohati kohmakas, aga käib kah.)

kus oli üks kõrvaltegelane, kes väitis, et enesetapukatse on enese väljapakkumine elu- ja surmajumalale ning vaatamine, kumb võidab või kumb selle pakkuja endale nõuab.

ja sel juhul ei ole midagi põdeda, kui peale jääb just elujumal.

ritsik ütles ...

Võibolla on sul aeg oma bloginime uuendada: Väga Visa Naine? Või Väga Võimas Naine?
Mu meelest inimest, kes isegi rongiga kohtumise üle elab, on õnnistatud eriliselt tugeva elujõu ja energiaga. Nagu see tulelõvi, mis su blogipäises.

väga väga naine ütles ...

Ma olen üleni tänulik, aga juhin tähelepanu, et see peaaegu-heakskiit, see ju tõmbab teisesuunalisi kommentaare =) Nad tulevad nagunii, aga KAKS heatahtlikku - see suurendab kiirust ju!
issand. pean end kiiresti soomustama.

Tuul ütles ...

Või siis Väga Vapper Naine? Just selle praeguse postituse pärast, mitte niivõrd teo enda pärast. Kuigi seegi on ju omamoodi äraspidiselt vaprus, (vabatahtlikult) rongi alla jääda. Elan sulle südamest kaasa, kuigi olen täitsa võõras. Näed, kui juba võõrad inimesed sust hoolivad, siis ikka peab seda väärtust olema, mida hoida. Väga Väärtuslik Naine.

kolm ütles ...

(ma ei tea midagi, aga hoian Sulle õiget pöialt. tore oled.)

Anonüümne ütles ...

ma arvan, et sellel mis oli pole mõtet anda suurt tähtsust, parem keskenduda sellele mis on. uus võimalus. mis ei tähenda, et nüüd peaks elama mingit ideaali, vaid ehk leidma viisi kuidas vältida samasugust auku.

Anonüümne ütles ...

Mul on üks küsimus - kui kõik arvasid, et sa seda meelega tegid, siis kas sulle on ka psühhiaatrilist abi pakutud? Sest kui inimene on olnud pidevalt depressioonis ja mõlgutanud enesetapumõtteid ning lõpuks võib-olla isegi midagi üritanud, siis oleks abi ju kindlasti vajalik.

Maia ütles ...

Tead. Minul oli mõned aastad tagasi elus nii raske periood, et siiani sellest süvitsi rääkida ei soovi. Tartu Kriisiabikeskusesse kiire sessiooni saamiseks piisavalt segased ajad.

Kogenenud psühholoogid ja psühhiaatrid ja...ma käisin seal lihtsalt nutmas. 45 minutit järjest läksin ja olin täpselt nii katki, kui sees tunne oli. Ja siis läksin naeratasin teistele edasi, kuni ühel hetkel naeratus oli päris ja enam tagasi minna polnud vaja.

Vahest on võõrad just need, mida vaja..

helle ütles ...

Kui blogimine meelde ja välja tuleb ja kui eneseiroonia ja huumorisoon, rääkimata mõtlemis-analüüsimisvõimest, on alles, siis on asjad päris head (mentaalses mõttes), küll füüsis ka koperdades järele tuleb.
Parimat paranemist soovides,
vana blogija

Anonüümne ütles ...

Rääkimine aitab alati. Ilmselt sa räägidki oma lähedastega needsamad nüüd vōi varem tekkinud tunded lōpuni lahti. Mina, sinu jaoks täiesti vōōra inimesena, mōistan sind, loodetavasti mōistavad ka nemad.

Ja veel, sul on oskus (tänapäeval suhteliselt haruldane) kōnetada südamepõhjani liigutavalt. Armastan su kirjatükke...

väga väga naine ütles ...

ma olen ju mingi sant, mul on igasugune abi olemas k.a. psühhoterapeut.
aga mul ei ole nuttu neile anda. mul pole õieti midagi anda. v-o saab ajapikku, aga mul on see normaalne ju ka, et üles-alla.

eks näis ajapikku, kas tast (minu pühhoterapeudist) on mingit kasu ka =)

väga väga naine ütles ...

ja tänud.
tänud.
tänud.

Anonüümne ütles ...

Sinu postitused on mind aidanud, kui on halvad päevad. Kui sa kirjutaksid raamatu iseendast oleks see parim raamat. Saa terveks!

Indigoaalane ütles ...

Sa oled tõepoolest Väga Vinge Naine, et pärast selliseid vapustusi nii sügavmõttelisi lugusid veel kirjutada.
Mõistus on alles:) ja see ongi kõige olulisem.
Kuidas Su lapsed vastu peavad?

Anonüümne ütles ...

Enesetapp?! Ma ei ole kordagi arvestanud võimalusega, et VVN üritaks enesetappu! Mina olen pidanud võimalikuks vaid joovet. VNN on ju natukene hipi, eks? Noh, mis tal siis ära ei olnud kusagilt järjekordselt ballilt tulles veidi vindisena mööda rööbast kõndima hakata? Muud varianti ei osanud ma ever näha -ainult ball ja kerge rõõmsameelne joove. Samas on tänapäeva rongid ka lihtsalt neetult vaiksed. Kunagi kui žigulid fordidega asendusid, pidin mitu korda peaaegu auto alla jääma sest ma polnud harjunud, et tänavale astudest tuleb lisaks kuulamisele ka vaadata.

Tegelikult võib mõtetes olles vabalt rongi ette jääda. Vabalt.

Kuid hea, et sa teema üles võtsid. Olen ka ise KAUA enesetapust mõelnud. Tegelikult on enesetapp olnud juba tükk aega mu esimeseks vastuseks igasugustele pettumustele ja ebaõnnestumistele. Näiteks toimub mingi õel sõnavahetus -ja mis on mu esimene reaktsioon? "Persse kõik! Lasen kuuli pähe! Poon üles! Võtan rohtu! Saab kogu jama ühe korraga kaelast ära!" Ning alles peale seda esimest hõiget hakkan end vaigistama ja kaaluma MUID võimalusi (Kannata ära! See läheb mööda! Oota kevadeni! jmt).

Viimasel ajal olen aru saanud, et kõige KAVALAM on leida legaalne viis surmasaamiseks. Nii, et ei osata kahtlustada...

Jeah. ma ei taha loomulikult kedagi takka õhutada. Tõenõoline on, et VVN lugejaskonna hulgas leidub omajagu ebastabiilse ja õrna närvikavaga inimesi. See jutt ei olnud teile, eks.

väga väga naine ütles ...

Lapsed on ok, teadaolevalt ei tea midagi muust kui liiklusõnnetusest.
Vanem täna küsis mult, kas piparkoogitainast ikka teeme.
Muidugi, vastasin mina.

Aga joobe peale olen ise ka mõelnud. Et ma ju joon nii vähe ka, et juba natukesest aitab, olengi juba täis.
ma ütlen: ei tea =)