pühapäev, 21. detsember 2014

Meelel

Lumi sajab ilusasti. Tegin koos lastega piparkooke.

Üldse ei ole terve.
Kummaline, kuidas kogu aeg saab mõelda, et varsti, ja kunagi pole see varsti käes. Varsti olen küps omaette vahemaid hindama ja kõndima - ei, ikka veel mitte. Varsti olen küps olema üle 11 üleval - ei, ikka veel mitte. Varsti olen küps omaette elamiseks, laste haldamiseks, meigipliiatsite hoidmiseks, jõulukinkide pakkimiseks - EI, ikka veel mitte ja proovi see meeles pidada ometi! Sa ei saa niipea paranenumaks, kui oled - ja ometi saan iga nädalaga, lihtsalt ise ei märka. Varsti ei saabu iial, aga saabuvad mingid muud asjad.
Osake minust püüab teha rohkem, kui suudab, ja see on see parem osa. Osake minust püüab olla realistlik ja lasta enda eest teha, ja see on see parem osa.
Teisiti öeldes: olen segaduses.

Põhimõtteliselt ei tundu see, et rong ja mina ja meie vähemalt minu poolt tahtlik kokkupõrge kui fakt, üldse reaalsena ja ilmselgelt see ongi reaalsem nende inimeste jaoks, kes kõrval seisid ja oma elu kohandasid. See, et ma väsin kergesti, näen topelt ja olin haiglas, jaa. On tuttav. Aga igas muus mõttes ma küll muutun, ent mis asjus ja kuhu ja kas mul on midagi öelda kellelegi...
Esiteks ei mäleta ma asja ennast ja teiseks ei ole ma kriipsuvõrragi targem kui enne, vastupidi. Kõik need, kes EI läinud rongi ette, on minust ju targemad! Ja nende jaoks oleks suurim pluss ja teene see, et mina oleks õnnelik, kui nad minule mõtlevad. Neid, kes minust hoolivad ja mind armastavad, on palju, päris palju kohe, ja kui ma endast piisavalt hästi ei mõtle, siis ma ju ei pea neist lugu oma tegudes? Niisiis ma...
olen segaduses.

Mingis mõttes olen täpselt see, kes olin. Ainult abitum. Mingis mõttes - nt kehaliselt - olen täitsa uus.

Okei. Okei. Selgitus neile, kes peale minu veel segaduses on.

* Olen üsna (loe: päris) kindel, et ronisin ise rongi alla seoses ühe teatud mehega. Ja kui eesmärk on mitte olukorda korrata, siis õnnetult-õnnelikult-õnnetult armumine on järelikult saatanast. Kahtlustan seda olevat enda jaoks pidevalt ohtliku, sest Poeglapse isa puhul sai ka plaane tehtud, aga olin me lahkumineku alguses rase ja siis rahunesin natuke seks ajaks, kui enam polnud.
Praegu polnud rase.

* Rongi all oli kole. Mälestusi pole, aga see, mis haigusloos kirjas, on ikka jube küll. Põhimõtteliselt läksin suht panga peale välja ja olin murde täis, lihtsalt neid polnud enam näha, kui teadvusele tulin, sest fiksaatoreid polnud seks ajaks ei koljus ega kaela ümber ja need, mis vaagnas olid, tundusid süütud, sest jäsemed pääsesid, ja ma ise üritasin kempsu minna kohe, kui sain.
Sellest hoolimata läheks alla rongi veel,  kui sellest mingit abi oleks. Lihtsalt ootuses, et pääsen jälle, sest elukogemus ju näitab seda. Elukogemus on jube asi - selle järgi elame kõik igavesti, kuni ükskord mitte.

* Märkasin haiglas ja pärast seda, kuidas me oleme need, kes oleme, ja et ennast paremini tunda, halvustame teisi. Et siis on vähemalt keegi, kes halvasti mõtleb ja see nagu muudaks asja ennast. Mõtestamisviis. Mida öelda, mida mõelda, mida mitte. Et mul on terav tõetunnetus hetkel (loe: tugev üldistusvõime, väga  vilets detailinägemine), võiksin ju teada, kas seal on mingi iva või mitte, aga üldse ei tea. Magus asi maitseb magusalt, öeldagu selle kohta mis tahes, aga kas on mingi inimene olemas sõltumatult sellest, mis mõeldakse ja öeldakse? Kas on üldse olemas mingit sõltumatust või olemist väljaspool teisi?
Mu vanaema ütles esimese asjana mind nähes, et elu sees ei uskunud, et ise tegin, ja usub seda siiamaale. Et tegu pole täielikult tema vale hinnanguga, hakkasin mõtlema alles ühe tuttava sarnase mõtteavalduse peale. See T. meelega rongi all? Nalja teete...
Jap, ma tean, üritasin järele uurida seda olemise ja olematuse vahet ja ei suutnud ikkagi, Mõnes mõttes on see mitteõnnestumine hea uudis, eriti neile, kelle maailma mu olemasolek vahetult mõjutab. Teistele on see vast võimalus endasse vaadata ja ennast näha.
 Aga kas on või ei ole olemist väljaspool teisi, ei tea mina ega kardetavasti ka teie.

* Kuna ma ei oska midagi peale kirjutamise, teen seda edasi. Esialgu võrgupäevikus (kuigi üks postitus võtab terve päeva või umbes nii), aga põhimõtteliselt plaanin ka muid asju, lihtsalt võibolla plaanin valesti. Kogu aeg on "kohe varsti". Mida ma teen täna, mida kuu aja eest ja mida kolme kuu pärast, sassis. Mu mälu on trikikas jätkuvalt, suvi 25 aasta eest vahel reaalsem kui see suvi, mis just möödus. Aga isegi sellest ammusest suvest on paremini meeles see merike, kellega hiljem ka kirju vahetasime.
Eriti ei usu endasse ausalt öelda, aga seda, et kirjutan edasi, seda ikka.

* Muidu on eksistentsiga segased lood. Seda, et mõeldakse "valesti", üleni kardan, aga isegi selle riskiga oleksin meeleldi kasvõi ainult emme neile kahele lapsele, kes juba on.  Sööksin ainult pähkleid kogu aeg? Ei tea ka...
Praegu. Praegu oleksin valmis olema selline natuke invaliidne kirjutav emme ja kogu moos. Varsti kindlasti pole.

Mhmh. Varsti.

Aga olen omandanud teatud tolerantsi helide suhtes jälle. Muidu hullusin palanaabrite peale, kes magasid ka teleka-raadio-arvuti saatel, sest ma kuulsin kõike ja reageerisin kõigele kogu aeg. Enam (vist) ei hulluks.

18 kommentaari:

  1. Häid jõule Sulle!

    VastaKustuta
  2. Tervist ja enesekindlust!
    Aga kuidas saab minna rongi alla ühe võõra mehe pärast ja jätta orvuks kaks lihast last???

    VastaKustuta
  3. Pähklitega on see, et nad võivad ju mulle maitseda, aga ainult neid süüa..? Pikapeale läheks tüütuks.

    Aga lapsed ju elavad nagunii ise edasi, neil on oma elu ja minu asemel nad ei ela niiehknii.
    See, et elus ja ebaterve, see ei olnud plaanis ju =)

    VastaKustuta
  4. Kui inimene teeb plaane, siis Jumal naerab.

    Ja teeb paremini.

    VastaKustuta
  5. "Sellest hoolimata läheks alla rongi veel, kui sellest mingit abi oleks. Lihtsalt ootuses, et pääsen jälle, sest elukogemus ju näitab seda."

    Pääseksid millest? Elust?
    No kuule, keegi meist pole surematu, tuleb lihtsalt oodata.
    Sa võid surra juba homme ja täiesti ilma omapoolse kaasaaitamiseta. Kuigi niisugused võrdlused pole ilusad, siis su elukvaliteedil pole häda midagi võrreldes mõne teisega.

    Rääkides aga elukvaliteedist, siis mis sa arvad, milline oleks see sinu lastel pärast sinu ootamatut ja vabatahtlikku lahkumist? Pead sa neid nii tuimadeks, et arvad, et neil poleks küsimusi, mis neid kogu elu piinavad?
    Krt, ära tee neid katki.

    VastaKustuta
  6. Jaa?
    Kas ta teab, et ta on, khm, see mees?
    Kas sa tead, mida ta tunneb?
    Kas su lapsed (kes, oletan, ka su blogi loevad) teavad, kes see mees on? Ja mida nad tast arvavad?

    (ma muidugi ei oota, et sa siin vastavad; lihtsalt sulle kui vähemalt endisele eneseanalüüsi-fanaatikule veidi mõttes mängimist.)

    VastaKustuta
  7. Mis on selle mehe nimi?

    VastaKustuta
  8. See mees täitsa teab jah, et ta on see mees.

    VastaKustuta
  9. Hei, inimesed! Kas teile ei tundu, et pole mõtet lugeda moraali teemal "Aga kuidas saab minna rongi alla ühe võõra mehe pärast ja jätta orvuks kaks lihast last???"? ja nii, et prõmmida Selle Mehe nime?

    vvn ütles väga õigesti, et lastel on oma elu. Ja on olemas inimesi, keda motiveerivad teistsugused asjad, kui ainult "laste nimel elamine". vvn on nagunii andnud lastele oma maksimaalse panuse.

    Ja siis see mehe teema? Kõlas nagu oleks mees süüdi olnud? Mis on minu arvates väga vale lähenemine, sest vaevalt, et ta oleks midagi teisiti saanud teha, kui tegi. Vähemalt tavaliselt on see nii.

    Või kas peaks ehk samuti süüdistama Imekaunist Tütarlast, kui ta mõnele mittesobivale huvilisele korvi annab? Mida ta siis tegema oleks pidanud?

    VastaKustuta
  10. Hei, anonüümne.
    Ma ei hakka arutlema teemal, kes milles süüdi on, sest vahel Asjaolud Langevad Kokku ja Asjad Lihtsalt Juhtuvad.
    Aga.
    Kas sa oleksid õnnelik, kui sa surnud oleks?
    Arvestades, et surnud olemine kestab suhteliselt kaua, kas sa oleksid õnnelik kogu selle aja, kui sa surnud oled?
    Kui sa ei suudaks olla õnnelik kogu aja, kui sa surnud oled, mis hetkel sa alla annaks ja kuidas sa probleemi lahendaks? Ärkaks ellu?
    Kas inimeste arv, kes rõõmustaksid selle üle kogu selle aja, kui sa surnud oled, oleks suurem nende omast, kes kurvastavad?
    Kas inimesed, kes su ümber on, rõõmustavad veel su olemasolu üle ja millal oleks õige aeg lõpetada, millal on nad saanud maksimaalse koguse? 18 aastaselt? 16 aastaselt? Kolmeselt?
    Kas sa oled veel elus sellepärast, et arvad, et sul on maailmale rohkem anda kui vvn-il?
    (vastustega pole kiire, sa võid vabalt mõelda sellele siis, kui sa surnud oled)

    VastaKustuta
  11. Kui palju küsimusi, mis viitavad, et pole eriti mõtlemisega pingutatud !

    Tsiteerides, "hei, anonüümne !" Asenda sõna "õnnelik" sõnaga "õnnetu" - kas sa ise suudaksid ühelegi vastata ? :P

    VastaKustuta
  12. Õnnelikkus on ebamäärane ja äralörtsitud mõiste. Kas me peaksime elama sellepärast, et "teistele mitte pettumust ja leina valmistada? Kuid...-pettumus ja lein tabavad nagunii KÕIKI! Sellest juba ei pääse. Sellega kohtuvad nii lapsed, kui täiskasvanud. On mõttetu püüd seda vältida. Ikka oskab keegi valel hetkel ära surra või õnnetusse sattuda. Kui mitte vvn, siis mõni hamster, kass, klassikaaslane, vanaema jne. Pole välistatud ka õnnetus Elu Armastusega. Seega?

    Võib-olla üritaski vvn sellest "teiste pärast" elamisest kuidagi välja pääseda? Või ei tohi "enda pärast" ei elada ega isegi surra enam? Kas ka surema peab "teiste pärast"? Sest nii on üllas? Hmm...

    Ma pole elus sellepärast, et arvaksin, et mul on elule rohkem anda, kui vvb-l. Tundub isegi naiivne mõelda, et mul on elule midagi ANDA. Või et midagi siin maailmas oleks üldse piisavalt jääv, et selle päras elada.

    Mulle tundub isegi, et otsin legaalset võimalust lahkumiseks. Kuid sellist, mis petab publiku ära.
    Kusjuures, 9:59, sa ei pea tingimata õelaks muutuma. Saa üle.

    VastaKustuta
  13. VVN, kas Su mälu nende lähisündmuste osas on siis vahepeal taastunud? Kas mäletad midagi ka rongist või raudteele minekust? UK kõigist suitsiididest moodustavad rongi ette hüppamised 3,5%. Aga Sina vist ei hüpanud?

    Väga eriline juhtum igatahes ja ma arvan, et kui Su mälu selles osas taastub, siis oleks need mõtted, mis Sind siis saatsid, kindlasti jagamist väärt.

    Olen teinud autoga maanteekiirusel laupkokkupõrke vastutulijaga ja mäletan neid hetki, mis olid vahetult enne ootuspärast surma. Kõik käis väga kiiresti ja peaaegu viimase hetkeni lootsin veel, et mul õnnestub vastutuleva kihutaja eest kõrvale põigata, aga lõpuks saabus ka see hetk, kus oli juba selge, et nüüd on tõesti kõik. Aga see oli liiga üürike hetk, et jõuda midagi tõsisemat mõelda.

    Enesetapu puhul tavaliselt mõeldakse. Mäletan, et kunagi hakkasin enesetapu katset planeerima puhtpragmaatilistel põhjustel, et põgeneda vanglast (st pääseda haiglasse ja põgeneda seal). Kuid planeerimise käigus tabasin ennast ärevalt mõttelt, et mis siis, kui ma oma veenid läbi lõikan ja keegi ei reageerigi sellele. Või reageeritakse, aga liiga hilja.

    Ning sellel hetkel käis mu sees mingi plõks.

    Siis oleks ju kõik probleemid lahendatud. Mitte ainult need, mis on vanglas, vaid ka need, mis on väljaspool seda. See oleks põgenemine palju suuremast vanglast.

    Ja nii saabus mingi imeline rahu...

    VastaKustuta
  14. @ 10:19
    Muutumisest rääkida on praegu veidi hilja. Ma olen see, kes ma olen, juba üsna pikka aega. Mida üldse tähendab "õel"? Miks peaks üle saama? Ega sa ometi ei taha öelda, et ma oleks pidanud lõpuni minema, kui ma kunagi end ära tappa tahtsin? Teistpidi on hulga lõbusam. Elu mõtte üle mõtisklemine on igav ja tüütu. Kuidas kõlaks nt "huvitav, mitu inimest jõuab elust tüdineda, enne kui vvn seda teist korda teeb?"
    Kuigi eneseabifoorumid ja -jututoad on tegelikult parem publik.
    (kui kristlane kaotab usu Jumalasse, kas see usk oli algselt üldse midagi väärt?)

    VastaKustuta
  15. See on nüüd täiesti hüpoteetiline küsimus, aga mis siis, kui kunagi kusagil oli keegi, keda vvn pidas sõbralikuks, ning see... noh, natuke julgustas ja toetas?
    See oli täiesti hüpoteetiline, muidugi. Vaadake, kilpkonn! www.youtube.com/watch?v=xF6-RhmehPA

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.