pühapäev, 7. detsember 2014

Pahapäev, tänane

Ma pole see, kes olin.
Või midagi.
Kõik on teistmoodi alates haigest tütrest (jah, ta on haige, päriselt, alla 38 palavikku napilt) kuni ma ei tea kuhu, ja mingi osa minust ütleb, et las olla, MINA olen ju ka haige ja eile ma ei saanud ema-olemise eest üldsegi medalit, kuigi lohistasin end vaatama Tütarlapse koori jõulukontserti Nigulistes, ja mingi osa kupatab Poeglapse minema, saadab kooli sõnumi ja loobub pilliharjutamist nõudmast, sest ikkagi ema ju, ning kui liita mõlemad osad kokku, saab lihtsalt pahura uue minu, mitte midagi edevat ja ilusat

Ega ei tunne ka, nagu oleks midagi edevat ja ilusat.
Ma olen, kes ma olen, nagu me kõik oleme, ja see, et vahel teen ette pühapäevanäo ei muuda, et olemas on ka argipäevad. Kusjuures isegi mu pühapäevamina on invaliid.

Mäletan, et kunagi olid mul unistused. Korjasin enne magamajäämist nt mõne ilusa isase endale kaissu, lõin pihku ja imestasin, et mõnel on päris meest vaja v? Milleks?
Olid plaanid tulevikuks. Tööde osas, eraelu osas, kooli osas, laste osas.
Igasugu plaane oli, plaanide ebaõnnestumise plaane ja ebaõnnestunud plaanide ebaõnnestumise plaane, ja ma ei pidanud neid unistustekski. Hei, seda kehakaalu, mis mul nüüd on, ei sisaldanud ükski!
Aga nad olid ja nüüd on nad mittemiski ja nende asemel pole midagi.
Ei ole "kui ma jälle terve olen"-plaane näiteks. Võiks ju loota, et on, aga ei ole. Ei ole üldse midagi, niipea, kui mõtlen kaugemale kolmest tunnist ja voodist, tuleb täieliku ebareaalsuse tunne. Mingis mõttes olen nüüd see "tänases päevas elaja", aga kuna peamine kogus teisi elab kaugemas tulevikus, on lihtsalt hirmus enamik aega ja ülejäänud aja magan. Saan kiita selle eest, kuidas olen hästi paranenud ja sarnane sellega, kes olin.

See, et ma alles ehitan ennast ega tea, mis välja tuleb, seda tean mina ja veel mõni, osasid koduseid nt ei huvitagi. Mult oodatakse, et olen see, kes olin, ja kui ma teesklen halvasti, siis pole ma järelikult veel piisavalt paranenud. Poeglaps tunnistas, et mõte muutuvast minust ajab talle hirmu nahka. Vanaema solvus, kui tema peale vihastasin.
Ma vihastan umbes kõige peale.
Või hakkan nutma, juhul kui vihastamise asemel kurvastan.
Või siis rõõmustan liiga palju ja liiga kaua. Sa võid täiesti tunda, et tegid midagi hästi, sina, kes saatis mulle palju-palju-palju raha! Isver! Mul on fänn! Olen rikas!
Üliemotsionaalne nagu teismeline, tõesti.
Kaalun ka umbes niipalju kui viimati 11-aastaselt.
Ma olin varase areguga, muidugi, aga isegi mu peatselt kolmeteistkümnene Tütarlaps kaalub ikkagi 5 kg vähem. Võibolla olin lihtsalt paks laps ja saan sellest hilinenult aru? Eih, see oli nali. Mul võis olla sada häda, aga ma ei olnud paks laps. Liigse kujutlusvõimega, jaa. Konfliktne, jaa. Ülemäära kriitiline, jaa.
Huvitav, kas need kõik on ka osa jooksvast teismeeast? Jaa?

Tean, et raske on vahet teha kujutluspildil ja reaalsusel, eriti kui olen väsinud. Eile pidasin Kloogaranna rongi Aegviidu omaks ja nägin teda pealegi kaks Balti Jaama teevahet endale lähemal kui tegelikult oli. Seal, kus mina nägin rongi, polnud tegelikult midagi. Kas ma sattusin rongi alla vastupidise ilmingu tõttu? Jaa?

Tahaks uskuda, aga see on tegelikult ebareaalne. Nagu see ilus tibin, keda mõni ette kujutab lugedes (ma näen haige välja peamiselt), kiitus, mida ma päriselt ei pälvi, see, mis ma tegelikult ei ole.

Ma ei tea, kes ma olen.

6 kommentaari:

udupea ütles ...

pahapäev, tänane jah - mis Sa arvad kes hakkas sätis ennast enne kella seitset suure teatri bajadeeri vaatama kui etendus hakkas pihta kell viis?

Manjana ütles ...

oo, sul avaneb võimalus avastada endas teine mina, kes on emotsionaalsem ja otsekohesem!
tavaliselt inimesed vanemaks saades kaotavad oma emotsioone ja muutuvad tuimemaks. mu arust on positiivne kui mõnedega nii ei juhtu. pealegi peaks emotsionaalsus ka loomingulisusele kaasa aitama.
kui see kellelegi ei meeldi, on küll pigem nende probleem :)

notsu ütles ...

oih, kas sa sõidad oma käe peal (või omapäi, või mis see kõige uskumatum kehaosa praegu ongi) Tallinna vahet juba või? ja orienteerud ühistransas jne?

Anonüümne ütles ...

Mehed tulevad ja lähevad, lapsed jäävad!

Anonüümne ütles ...

Mõnest lapsest saab samuti mees.

väga väga naine ütles ...

Nt Poeglapsest =)

See eelmise anonüümse oma on mingil moel jumalast abiks ütlus ja mingil moel see, kuidas ma ütlen "sina oled see, kes sa oled, mina olen see, kes ma olen (kuigi ma ei tea. kes ma olen) ja kui meil ei klapi, siis on see me olemuses või hetkes või muidu vältimatu", aga lapsed lihtsalt on minuga seotud niiehknii.