reede, 19. detsember 2014

Uus

Aeglaselt-aeglaselt tekib mingi eneseteadvus taas.

Haiglates oli see hea asi, et käske täites oli võimalik tubli olla. Täitsin niisiis korraldusi täpselt, mul oli pidev ülevaade, mis kellaks kuhu minna, ja kui mõni hooldaja nägi mind rulaatoriga vertikaalis kuhugi minemas, sain juba kiita.

Mulle on kiitus armas. Liiga armas, ning te ei peaks seda vbla teadma, aga kui saan kiita, siis pean seda tegu automaatselt paremaks kui kiituseta jäänut. Jätkuvalt. Võin küll kiruda seda, kes valvab mu järgi, aga kui ta taipab mind õigel ajal kiita, kaotab kirumine kõik mürgi ja muutub ekstreemjuhtudel vaikuseks. Kui ma olen vihane, olen vihane, muidugi olen, aga kui on kahtlus, annab mind kiites saada enda poole üsna kergesti, kuigi mitte igaveseks. Ja inimesed haiglates on ju head! Miks peaksin neid kurjaks pidama? Kogu aeg arvasin hästi kõigist neist, isegi kui nad andsid üksteisele täpselt vastupidist nõu, sest ma uskusin nende head tahet. Uskusin seda hoidmist, mis oli.

Pärast (koju)(kuram, see pole ju mu kodu!) emakoju tulekut tekkis aga võimuvaakum. Tahtsin anda kontrolli kellelegi, keda usaldan, ent seda polnud keegi võtmas. Palgalisi polnud, ema ja boonusisa olid ära enamik aega, oma lastele ei anna ju (kuigi üritasin, päriselt), õde on ka lapseealine ja vanaemaga läksin tülli umbes kohe, sest ta on valesti mu jaoks. Mingit struktuuri lõid kokkulepitud kohtumised, aga palju neid ikka oli?

Mõtlesin siis sügavalt ja sain aru, miks see paarissuhte-värk on. Mul täidavad neid funktsioone, mis üldiselt on teiselpoolel, peaasjalikult vanemad, aga kõigil pole nii noori või nii võimekaid vanemaid võtta. (Ei, seksi ei loe vajaduste hulka hetkel.) Kui need, kes on, üldse keelduks, mis must saaks?! Kuhu ma paneks oma 2 last, kassi ja rabeda keha-hinge?
Praegu tahaks anda ära ainult otsustusõigust, mida tasa-tasa õpin ise taas võtma, iga õnnestunud otsus seemneks. Aga kui ma ei tahaks vanemaid oma igapäevaellu, peaksingi meest tahtma sama meeleheitlikult, sest ainult iseendale toetuda - kes seda suudab? Kuhu jääb kari? Kes me oleme üldse päris üksi? Kes MA oleks?
Mind ju ei olekski - kuigi, kui mõtlema hakata, ma poleks vigastunud ka ju ilma rongikäivitajata =)
Mingi kaasvastutaja teeks elu kergemaks, tahtsin öelda. Omavanune, keda usaldaks, mhmh.

Aga et mul pole, hakkan taas ennast kokku panema iseseivana ja tasakesi teen sel rajal samme, mida isegi märkan. Otsustan mõnesid asju juba mõttega, mitte pliks-plaks meetodil või kiitust otsides. Kurjustan lastega. Teen. Lähen. Valin. Ei püsi selle muusika juures, mis raadiost tuleb, ei söö, mis ees, ainsaks valikuks mitte süüa. Isegi vahe soolase ja magusa vahel on tekkinud. Aeglaselt, aga saan taas uueks.

Aeglaselt, aga saan.    

11 kommentaari:

  1. Ütle endale: tubli olen

    VastaKustuta
  2. ...olen, kahtlemata olen!

    Täh!

    Mul on ikka veel raske mõista, et tahtsin ennast ära tappa. Aga pisitasa hakkan sellega ja endaga ikkagi leppima.

    VastaKustuta
  3. Väga, väga kallis naine,

    kuni Sa (veel) päriselt ei mäleta, et Sa tahtsid, siis pole ju mingit põhjust mõelda, et Sa tahtsid ennast ära tappa.

    Muidugi on raske uskuda, et See oli lihtsalt õnnetusjuhtum, aga õnnetuseks võib lugeda ka seda, et tekkis selline hetk...

    On ju suur vahe, kas planeerida midagi ette ja siis proovida täide viia või siis teha midagi mingi impulsi (vm) ajel.

    Ma olen Su blogi ammu lugenud ja selle põhjal on jäänud mulje, et oled pigem üsna elujaatava hoiakuga?

    VastaKustuta
  4. Kui inimene on sügavas deprekas, siis polegi ta päris tema ise. See on umbes sama, kui teha asju joobeseisundis.

    VastaKustuta
  5. Järgnev kõlab nüüd päris nihilistlikult, kuid ärgem ehmugem -see on tegelikult vaid mõttekonstruktsioon! Kui jääda seisukoha juurde, et juhtum rongiga oli tõepoolest kehv enesetapukatse -mida me ei pruugi ju tegelikult üldse uskuda, siis tuleb tunnistada, et vnn on vägagi sisuka ja otsustava meelelaadiga, Sest tuhanded mõtlevad, aga vaid vähestel leidub vajalikku julgust. Või meeleheidet. Või sellist lootusetust ja ükskõiksust iseenda keha vastu, et juhtida see hävingusse. Mingis mõttes oli tegemist väga kõva teoga. Küll negatiivsega, ent siiski -kõva teoga. Küsimus on vaid taustas. Need, kes samasuguse hoolimatusega iseenda olu vastu päästavad kaasinimese või hävitavad vaenlase tanki -saavad diplomi ja isegi medali. Neid tunnustatakse nende surmapõlguse ja tubliduse eest. Kuigi MEHHAANIKA on täpselt sama, kui astuda liikuva rongi ette. Sellised teod nõuavad teatud vaprust. Otsustavust. Idealismi? Nii nagu viha ja rõõm on keemiliselt täpselt ühesugused reaktsioonid, on seda ka vnn rongiavantüür vs igapäevane enesehävituslik headus millega sa hoolitsed oma laste ja kogu maailma eest.

    VastaKustuta
  6. Eelmise ananonüümsega täiesti nõus. Kõrvaltvaadates see tundub tõesti nii, aga kuni pole läbi teinud, ei ole päris kindel. Lahingus kangelaslik kuulide ette viskumine võib-olla seotud just väsimusega ja sooviga sellest kõigest minema pääseda. Ellujäämine (sealsamas sõjas) ja edasi võitlemine võivad nõuda palju suuremat vaprust.

    VastaKustuta
  7. Mmm. Nihilism. Mmm. Anonüümne nihilist. (Mm. Mu lemmikmagustoit). Kas on vahet, kas granaadikimbuga roomata vaenlase tanki alla või omade? Kas on vahet, kas seista pommiga vaenlase kaubarongi või omade reisirongi ees? Kas on vahet, kas lõhata pomm vaenlase pealinnas või enda omas? Kes on vaenlane? Kui me ei tea, kes on vaenlane, kas sobib esimene ettejuhtuv? Kuidas kõlaks... Okeaania? Kas on vahet, kas ma tapan sinu või enda? Kas on vahet semantikal ja semiootikal? Kas kass pole pimedus samal viisil kui kahvel seda pole? Kas ma olen robot? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid. (Kas sa julgeks nüüd siia jätta oma koduse aadressi?)

    VastaKustuta
  8. 11:06

    Ma ei saa su irooniast päris aru. Kui lähtuda postulaadist, et elu on juhusliku tekkega, siis pole tõepoolest mingit vahet, kas roomata vaenlase, või enda tanki alla. Või kas rünnata oletatavat vaenlast või hoopis enda sõpra. Kui oletada, et elu ei ole juhuslik, siis läheb asi kohe keeruliseks ning tekib moraalne vastutus.

    Kuid mina ei rääkinud moraalist vaid sellest, et tehniliselt pole vahet, kas hüpata rongi ette või ajada end surnuks igapäevase tublidusega. Mõlemad nõuavad vaprust. Mida vvn on ka üles näidanud. Mis tähendab seega ka edulugu. Mis omakorda viib mõttele, et nii nagu vvn on võimeline rongiga rinda pistma, end surnukstoimetama -ja muid sarnaseid enesehävituslikke asju tegema -on ta võimeline ka paranema, taastuma, ennast uuestileidma, eesmärke avastama ja nende poole püüdlema. Ehk siis minu mõttekonstruktsiooni kandev idee oli selles, et vvn saab hakkama nii surmavate, kui ka mittesurmavate asjadega. Ja mida ühelt inimeselt veel tahta? Tegemist on niigi multitalendiga...

    VastaKustuta
  9. Vabandust. Ma tegelikult ei tahtnud irooniliselt kõlada, vaid arvata, et tihti on valikud A ja B üksteist välistavad (nt rongiavantüür vs igapäevane enesehävituslik headus millega sa hoolitsed oma laste ja kogu maailma eest), ent sõitsin siis vist veidi teelt välja. See ei tähenda, et ma ei usuks, et VVN suudab teha, mida iganes ta tahab.

    VastaKustuta
  10. Anonüümne 22. detsember 2014 9:35,

    ei saa võrrelda afektiseisundis toime pandud tegu sõduri vaprusega. Kuigi eks sõduritega võib lahingus juhtuda ka igasuguseid asju, siis teavad nad juba õppima minnes, millega riskivad. Sama käib ka kõigi teiste kõrge riskiga töökohtade kohta - no ei ole ikka kõik enesetapjad.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.