reede, 12. detsember 2014

Vaheldus

Täna oleb päevikukirjutaja rõõmsam.
Elu on võibolla siiski elamist väärt. Mida ma ei otsustanud eelmise postituse depressioonikommentaari peale, aga selle peale sai väljendama küll. Võib-olla on isegi õige mõte see, et kliiniline depressioon, aga hästi ei usu, sest objektiivselt on kõik peale XXXXXi hästi ja oleks ma ennast nii täpselt diagnoosinud juba enne, oleks ju ka abi otsitud ja leidunud. Aga mul ei olnud ühtegi kaugele näha tunnust.
Et ma tahtsin ja ei saanud - see ongi ju inimeseks olemise normaalsus? Me ju tahame ja ei saa - ja nii elataksegi. Et mina vist ei elanud, on minu ebaõnnestumine lihtsalt.

Vahelduseks niisiis mittedepressiivselt:

Poes olen käinud 4x. Õudsalt kirju on kõik! Peab ikka jube täpselt teadma, mida tahad - või hästi nägema - kui sinna riiulite vahele seiklema lähed. Kahel korral neljast otsisin aineid piparkoogitaignaks, ühel korral isegi leidsin.Tegin ka, abiga. See nami-nami retsept on päris hea, aga jahu läheks nagu pisut rohkem korraliku piparkoogi jaoks; niimoodi väheneb oluliselt jälle rullimisvaev.

Emme, kelle juures ma elan ja kes seega on veel tähtsam kui muidu, rääkis hommikul sellest, kuidas ma olen muutnud inimeste elu nähtamatut osa ja see on ometi miski, mida ma saan ka uskuda. Et panin nad/teid teistmoodi käituma, mõtlema, tundma. Et minu pärast on mõned elud natuke teistsugused. Või palju, oleneb inimesest.
See loeb mulle, sest millegipärast mu mõjukus, olulisus, tähtsus loevad mulle üldse. Loodan, et ei jäägi lugema, siis on tulemuseks ju teised vanaemad, aga praegu ikkagi loevad ja seda salata oleks valetamine. Olla tähtis, kasvõi ajaloona, kasvõi ilusa laibana. Aga olla tähtis ilma laibaks hakkamata - see on juba samm edasi, nii on isegi parem.
Jee.

Unenäod ei määra enam nii palju. Varem olid nad kõikehaaravad ja isegi mittemäletamise korral elumõjutavad (õudusuned olid kõige haavamavad), nüüd ma ei mäleta neist ikka veel rohkemat kui lõppu (eile öösel pööras mingi sangar kopa tagurpidi ja sai vett, mida oli millekski vaja, täna peitsid kõik inimesed end sammaste taha, aga olid nähtavad just seetõttu, et olid inimesed), aga nad on rohkem ükstapuha, ei määra päeva. Nad lihtsalt on.
Mäletan halvasti, eriti lähiminevikku, ositi kujutan asju ette ja lasen end nendest ettekujutustest mõjutada, ositi mäletan unenägusid tegelikult juhtunu asemel - aga seda, et kogu maailm koosneb plastketastest või et ma rongi alla ei roninud ilma plastpulkadeta, plastpulkadeks võib olla aga ka alkoholijoove, ma vähemalt ei arva.
Mingi tase hullust on loovutatud.

Ja muuseas, nüüd ma tean, kuidas elati rasketel aegadel. Väikesi valusid enam ei märkagi, päriselt. Mingid päevad - ei ole märgatavad. Peavalu - ei ole enam. Nälg - ei ole enam. Isegi öösel ei ärka tuppatulija peale. Päkapikul poole lihtsam kohe.
Tundlikkus alaneb, pohhuism tõuseb. Päris põnev. Ma ütleks, et nii täpselt elatigi.

Aitab küll, öö on =)

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Musi!

notsu ütles ...

kle, kliinilise depressiooni olemasolu nüüd sellest küll ei sõltu, kui mitu asja objektiivselt hästi või halvasti on. see ongi asi, mis toimub organismi endaga. välised asjad võivad sellele päästikuks olla - või olla see tegur, mis organismi nii ära kurnab, et depressioon tuleb -, aga sellist raamatupidamist küll ei ole, et kui lahtrites nimega töö, eneseteostus, lapsed ja armastus on neljast kolmes linnuke olemas, siis on kõik korras.

ajukeemia ikka.

Anonüümne ütles ...

"Et ma tahtsin ja ei saanud - see ongi ju inimeseks olemise normaalsus? Me ju tahame ja ei saa - ja nii elataksegi. Et mina vist ei elanud, on minu ebaõnnestumine lihtsalt."

Kui inimene on kuid masenduses või tundub talle, et miski ei paku enam pinget või rõõmu ei ole see tema "ebaõnnestumine". Saa aru, sa ise hindad oma elu õnnestumiseks või ebaõnnestumiseks. Ja see, et pidevalt käib jutt ebaõnnestumisest ongi depressiooni tunnus.

Ka kliiniline depressioon ei ole mingi isiklik ebaõnnestumine. See on lihtsalt haigus, millega peab tegelema.

väga väga naine ütles ...

Ainevahetushaigus teatud tunnustega.

Ma tegeleks küll, kui oleks. Nt. ebaõnnestumisest rääkisin selleks, et mulle leebemalt vaadataks.

Anonüümne ütles ...

VVN, kas mul on mõeldav sinu Ema kontakte paluda, et uurida võimaluse kohta aidata ukraina haavatud sõduritele mingit rehabilitatsiooni-abi-süsteemi-tuge luua? St vajakisn nende inimeste kontakte, kes tegelevad (lahinguvälja)psühhotraumade ja sellega kaasuvaga. See pole pealetükkiv küsimus.

asjadest

notsu ütles ...

ebaõnnestumisest rääkisin selleks, et mulle leebemalt vaadataks.

ot sa pead silmas, et sa ei usu, et teised sul lubaks lihtsalt niisama kurb või masenduses olla? või et sa ise ei luba endal muidu masenduses olla? "Ei luba" selles mõttes, et saavad kurjaks ja trahvivad (sest kurbust ära kaotada nad ju ei suuda). ja et enda kohta ise "ebaõnnestumine" öelda oleks justkui trahvi vabatahtlik ärakandmine ja siis äkki saab kergema karistuse?

kle, ei ole sellist rõõmusolemise või vapralt ärakannatamise kohustust kuskil kehtestatud. rõõmus olla või raskused õlakehitusega minema saata on endal mõnusam, aga see on suuresti ka selline vedamise küsimus, kuidas keegi ehitatud on või mis asjad temaga satuvad juhtuma. mingil määral ja mingil moel saab jah sellega tegeleda ja tegutseda, et parem oleks olla, aga see võimalus võikski siis olla puhtalt selle teenistuses, et kui õnnestub seda ära kasutada, siis on endal parem. mitte nii, et kui parajasti ei õnnestu õnnelikum olla, saaks sellest veel üks malakas, millega ennast peksta, ja veel üks raskus kohustustekoormale otsa.

las ta olla parem sedapidi, et sa tohid ennast ravida-arstida-aidata või mis iganes, sest sa oled nii tore inimene, et kõigil oleks hea meel, kui su endal oleks tore olla.

väga väga naine ütles ...

asjadest võiks saata mulle mingi maili, sest avalikult ma kontakte ei jaga - aga muidugi pole pealetükkiv küsimus =)
S.t. oleks, oleks see ka ok, aga pole ju =)