teisipäev, 6. jaanuar 2015

2006. Veel ühe "Perekooli" mitteleidnud sünnitusloo esimene pool

See oli naljakas aeg. Kolisin ema tõukel Türile, korteri oma kõrvalmajja mu meelest valis mu isa, ja ma olin oma teise lapse isasse väga armunud.
Miks ja kuidas me just lõpetasime armusuhtes olemise, polegi tähtis. Aga ma tegin üürikorteris ta pärast remonti ja see juba näitab midagi, ilmutasin temateemalise luulekogu, pesin võõra peldiku läikivpuhtaks ja üldse. Ta ikka oli mulle väga kallis ja kui ta ütles, et vbla tuleb sünnitusele, siis kuigi ma õieti ei uskunud teda, saatsin sõnumi ikkagi. Ta ei tulnud ja selles jutus teda rohkem ei puudutata, aga mõni aasta hiljem ta vabandas, et ei tulnud. Ja kuigi too sündmus ei olnud mu jaoks mingi asi, mida meeles pidada, on see mul siiski meeles. Et oli selline mees, selline mittetulemine, selline vabandus.

Kui me Türile kolisime (sest töökohad polnud teema, ainult lastekasvatus oli), oli parasjagu eelsügis, vanem laps sai kohe lasteaaeda, mis asus meile ka lähedal, ja ma pidin sünnitama Läänemaa haiglas niisiis.
Tegin ja tegin remonti, vannitoakapis oli paar purki värvi, ema ostis paar juurde + mõni rull seinakatet ka (tegelt ma ostsin ise, olles luba küsinud korteri omanikult, aga ema sai tšekid), ja mina siis rakendasin neid. Üks tuba tuli suht sinine v.a. tapeet ja sündsalt valge lagi + radikas, üks kollase-rohelise kirju, esik ka sinine, ja kui teine laps hakkas sündima, olin lõpetanud esimese toa põranda esimest korda siniseks võõpamise ja väsinud.

Saatsin Tütarlapse isa juurde ja veetsin niisiis omaette ööd. Ööveetmine käis nii, et kui oli miski tuhu, seisin köögilaua najal ja tegin puusaringe. Kui oli pikk tuhu, ronisin vanni valutama, ja vahepeal magasin. Panin kirja ka, et mis sagedusega käivad, aga kuna keegi ei tundud selle vastu huvi hiljem, oleksin peaagu unustanud. Samuti lugesin kehva armastusromaan-krimkat. Keegi ei tundnud ka selle vastu huvi, aga et raamat sai sünnitushaiglasse kaasa võetud ja seal lõpetatud, mainin ära.
Vannivee sain soojaks elektrikannuga. Tegin aga jälle paar liitrit keevaks, lisasin vannile ja kuna mu unepausid ei olnud üle poole tunni eriti, toimis küll.

Seekord oleks kodussünnitus vbla teema olnud, aga ma ei julgenud ihuüksi ka seal kodus olla, ema oli mul välismaal, see sõber, kes eelmisel korral oma mehega pildil, ka ära, ämmaemand teist eesmärki ajamas ja just selle vahe sees ma pidin muidugi lapsesaamise ette võtma. Septembri lõpus, päev pärast Tütarlapse lasteaisekskursiooni Kurgjale. Kuskile ei lükkunud ka. Poeglapse isa (krm, temast ikka on juttu) väitis, et number kaks peab kuskil lapse sünnikuupäevas sees olema, kui see ikka on tema laps. Mitte et ses oleks reaalselt kahtlust olnud. Ja et ma uskusin umbes kõike, mis pärit ta suust, siis ei kahelnud ma ka selles, et nüüd siis laps number kaks saab kahe ka kuupäevana kirja, ning õigus mul oligi.
Kas saatsin oma isale lapse nr üks järgi või helistasin ise, seda ei mäleta. Et isa ütles autos korduvalt "Kohe oleme kohal, natuke veel", seda mäletan, sest loomulikult oli jälle sõidukis rekordiliselt paha olla ja ma niutsusin, nuuksusin jne. Kriiskamiseks ei läinud, sest seekord olin esiistmel ja ajasin end selle asemel sirgeks, aga lohutusi tuli. Lisaks kostitas isa naine mind õuduslooga kodussünnitusest, mis küll ei jõudnud päriselt kohale, sest ma olin pooldaja, aga hetkel nagunii ju haiglateel, ja seega tuleb meelde ainult see, et keegi suri. Ma olin ka mõtteviisis "kui ise oled lahke ja sõbralik, ei teegi keegi midagi sulle ebameeldivat" kinni ja üsna ümberveenmatu ses osas.
Surija oli siis valesti elanud lihtsalt.

Haiglas läks alguses hästi.
Ma olin üsna kaugele avanenud, sest piinlemisel autos oli ka oma mõte, ja pabereid sai täidetud üsna raskel meelel ja rõõmsal personalil. Aga kui isa ja co olid läinud, mina aga sünnitasin edasi, selgus, et tegevus dušidest ja raamatust, arstist ja hooldajast hoolimata pidurdus ja pidin üle elama maailmapilti muutva hetke.

Mina:...noh, ma siis lähen magan jälle vahepeal, eks?
Arst, naissoost: Mis te tulite siia magama või sünnitama?! Võtate kiirendava tableti, kui ei võta, paneme tilgutiga, aga looduslik tabletivorm on ikka parem.  
Blablabla.
See ravis mu suht terveks usust, et lahke näo ja jutuga saab kõike. Kõike ei saa.


järgneb, sest ma juba 5. päeva kirjutan (esimestel oli tavalisest veel märgatavalt haigem), ja lõpuni paistab et jälle ei jõua.

Kommentaare ei ole: