neljapäev, 22. jaanuar 2015

Aadamal oli seitse poega...

... seitse poega Aadamal.
Ei nad söönud,
ei nad joonud,
ei nad tundnud armastust.
(Ajasid ainult Silmarile taga.)

Kui mul on kõige halvem olla, siis vahel võtan Maedhrose endale selja taha mind embama. Seda on seni juhtunud küll umbes kaks korda, sest ma kujutan praegu asju ette ainult sunniviisil (kes mind ikka sunnib peale iseenda, mhmh), aga mulle on Feanori (täppidega e, kus sa oled?) pojad tähtsad. Kõik 7.

Maedhros, kes oli Thagorodrimil vangina, Fingoni sõber, heitis end leegitsevasse lõhangusse lõpuks.
Maglor, kelle häält ma ei ole ju kunagi kuulnud, aga ikka ei suuda seda unustada.
Celegorm, kes rääkis loomade keeli ja kelle kord-oli, kord-ei suhtest Aredheliga lõpuks asja ei saanud. (Jep, täiega oletan olematuid tegelasi.)
Caranthir, kes kandis endas seda "olen paha" väga nüansirikast rütmi ja kellelt mu kuuldes keegi ei küsinud, kas ta tahab seda.
Curufin, kes oli nagu Feanor ebaõnnestunumas võtmes (vähem kõike) ja kellelt ka mu teada ei küsitud, kas ta tahaks oma elu hoopis elada.
Amrod, keda mängis Balor (kes omakorda on mu meelest tänu sellele ikka veel söögiasi), ja kes oli kas piinatud kuju juba pärast laevade põletamist või sai selleks alles peale surma Sadamates.
Amras, kes kas põles sisse laevade põletamisel (mul on teatud kiiks, et kuna ma elusalt põlemist kardan, see ilmselt on mulle), või käis kogu aeg koos Amrodiga ja oli temaga üks hing.

Ma pidasin neist seitsmest kunagi ettekande. Leidsin selle teksti, kui oli see 10-aasta vanune päevik ka, ja kuigi ma ei lugenud ettekande kirjutatud osa läbi - ei tahtnud, sest taas tulnud kalduvus masenduda oli juba liiga selge - jäi üks asi juba peale vaadates silma.
Et nad andsid küll oma parima, aga selleks, et Feanori pojana Keskmaal õnnelikult elada, pidanuks olema veatult hea, ja seda nad ei suutnud. Mitte keegi neist. Osad, muuseas, ei püüdnudki.
Liiga päris inimeste moodi ilmselt. Veatult hea - kes seda suudab üldse?

Maedhros (jah, on nende seas mu eriline lemmik) igatahes ei suutnud.

Kasiopeale ka Maedhros meeldis =)
Mingis mõttes ma üritasin sedasama. Olla nii hea, et keegi ei saaks kobiseda. Noor, sportlik, lapsed, kirjutab, õdetseb, inimesena söödav, ühiskondlikult söödav, annab ja veel rohkem - ja siis seda kõike veel rohkem, sest millegipärast ei olnud ikkagi vastuvõetav igal pool.
Nagu päris inimene. Keegi meist pole ju kõigile ja kogu aeg vastuvõetavad.
Ning nüüd ma ei saa enam seda kõike, nüüd on raske isegi mõnd punkti korraga täita, ja mingis mõttes ma saan Maedhrosest üleni aru, sest olla hea - seda ju ei suuda pidevalt. Olla õige ja kiidetud ja päris, seda ei suuda pidevalt, aga kui tunne on, et on vaja, muidu ei olegi keegi, siis ongi silma ees kaks valikut.
Maedhros lasi end rebestada isale meeldimise, sõbrale meeldimise ja ise olemise vahel, kusjuures see "ise" jäi selgelt kaotajaks. Alati oli keegi teine, kelle nähtamatule õlale toetuda, ja kui ta viimaks avastas, et neid õlgu ei ole, pole olnud juba ammu, oli tal valida ainult kaks teed.
Kas olla siiski parem, ilma toeta, aga parem - või mitte olla üldse.

Vahemärkus: kuram, mulle ikka meeldivad sulud.

Noh, ja ma ise tunnen samamoodi. Et on küll nutmiseks sobivaid kohti, kui otsida, aga veatult hea ei saa olla nagunii ja miks üldse tahta-proovida-olla, ma NAGUNII ei suuda ju! 
Aga lõhangusse läinud Maedhrosest rohkem hindas katoliiklik J.R.R. Tolkien ilmselt ta nooremat venda, kes lauldes mere kaldale jäi, ja mingi lootus ju on ka, et aasta pärast ma enam ei lõhu kruuse, ei kannata pearingluse all kogu aeg, suudan paremini kui praegu vähemalt.
Ja ma tahtsin ju elada, kui nii kaugele paranesin? Kurat, kasvõi Ukraina jaoks võiks ju terveneda, sest praegu ma olen TÕESTI kasutu.
Kurat.
Kurat.

Jaa, ma tahan tervemaks saada. Proovida saada. Mitte olla Maedhros, vaid Maglor seekord.

1 kommentaar:

Kalmsten ütles ...

"Vahemärkus: kuram, mulle ikka meeldivad sulud."

- Halb, väga halb. Isegi väga-väga-halb.

Ps. :D