reede, 30. jaanuar 2015

Kristiina

Disclaimer: ma ei ole oma mälule kindel.

Ma arvan, et võisin olla näiteks kuuene.
Jaanipäev, vist. Vanavanemad (vist) on ka seal ja õue toodud vanasse kraanikaussi tehtud lõke susiseb, aga ei saa päriselt vunki sisse.

K. (vanuses 8, aia otsas kõhutades, mis on tehtav ainult tänu tema väikese kehakaalu või ebamugavuse ignoreerimise tõttu, sest aed on puust ja pealisliistuta): Kuule sina seal! Mis su nimi on?
Mina (vaikib ja läheb varsti minema, sest temaga rääkis Võõras Inimene). 
K.-l olid pikad blondid juuksed ja rõõmus olemine.
Meie päris tutvunemiseni läheb veel aega.

Siis oli mingi kord palliga. K. joonistas oma maja küljele kasti, ütles, kus ma pidin seisma, kus ta vanem vend (kes on juhuslikult samuti K.) pidi seisma, ja läks tuppa palli järgi.
K. (vend) uitas maja ette, sest kastis seista oli igavavõitu.
Mina läksin mööda tänavat ontlikult koju, sest mis ma seal üksinda ikka seisan.
Meie päris tutvunemiseni läheb veel aega, aga vähem.

Kuidas me päriselt sõbrunesime, ei mäletagi (kahtlustan K. nukuvankriga tema aias jalutamist ja mingeid täiskasvanuid, aga pole kindel - võib-olla turnis K. hoopis ümber tuleaseme, nende aias oli hooldatud tulease, mis pole ime, sest tema isa ja ema teevad ikka veel iga nädal lõket, isegi talvel), aga mõned reeglid on küll meeles.

K. juurde sisse ei lähe, mängite õues - läksin alles varsti, mitte kohe.
Ei söö seal - püüdsin täita, aga nad ju käisid peale! Seda mul kodus välja ei mõeldud, et hullem on võõras laps jätta üksi mittesöövaks, kui talle süüa anda. Või et ise nad küll K.-d ilma söömata ei jätnud. Või et üdini loll reegel.
Ülejäänud asju unustati õnneks keelata ja käskida =)

Alguses me mängisime nukkudega. K.-l oli nukuvanker ja pehme kehaga nukk. Mul oli ka enam-vähem beebikujuline nukk, kuigi kõva kehaga, ja jube ilus (takkajärgi, sel ajal oli loomulikult K. oma ilusam) käsitööna punutud vana vanker. Kõik beebiriided, mis venna voodikastist leidsin, läksid meie mängudes loosi. Mähkmed läksid samuti loosi, kuigi karmilt keelatuna mu vanemate poolt, sest defitsiidaeg. Nuku enda garderoob, mis oli pärit mu Teise Vanaema käest ja šikilt täiskasvanulik, hüljati, ainult aluspesu jäi alles.
Elasime mängult K. aia lehtlas, kus oli katus, pissil käisime sellesama lehtla taga. Jalutasime aias jalgteedel ja siis vahetasime oma lastel riideid. Nii möödus mu jaoks äraarvamatu aeg, näiteks nädal. Siis olime juba nii sõbrad, et kõik läks loosi.

Ma tean, kus K. ja tema vanem vend K. hoidsid oma jalgrattaid ja millised need olid. Et K. omas Ereliukast, millel olid seelikukandjale sobilikud lisatraadid ja see oli tema alumises koridoris. Kus oli nende pööninguuks, kuidas toad jagunesid, et enamik elutoa mööblist oli tume ja enamik muust mööblist hele, et tema isa K. oli habemega ja tema ema K. blond ja lokkispäine (kahtlustan keemilisi) ja et tegelikult oli neil oma korteris umbes sama palju ruumi kui meil naabruses asuvas majas, aga K, ja tema vanema venna K. tuba poolitasid riiulid. Laes oli koeraga lamp.

Õige, siis oli neil veel must koer K., kes oli ketis maja küljel (sinna majaküljele mahtus palju!), jalutas jumalast tihti ja oli pooleldi puudel. Ta suri hiljem kurvalt, sest esmalt olid tal kutsikad, viis tükki, kõik mustad, üks sai nimeks Njuufa, sarnasuse põhjal. Väga armsad kutsikad olid, said hakkliha, piima, muna ja müüdi piisavaks kasvanuna laiali, aga sellest lapsekandmisest ja -imetamisest sai koer K. vitamiinipuuduse. Sellest omakorda olid tema mõlemal puusal karvutud laigud. Ja siis, mõnevõrra rohkem kui aasta pärast kutsikaid, seoti koer K. (ma ei tea, kes sidus, aga nuttev ema K. kurjustas anonüümse pahategija aadressil minu kuuldes) jooksuajal ketti oma tavalisse kohta ja kõik naabruskonna isased koerad tulid oma nõudma.
Veel ühest annusest kutsikatest polnud pääsu.
Nii et koer K. pandi magama, jättes enne talle paar õnnelikku päeva, mil ta jooksis isaste koertega vabalt ringi. Mina nutsin ka, sest K. peres olid kõik kurvad. Aga see tuli hiljem.

Oli ka emane kass üllatusliku nimega K. Samuti must. Ta sai ka poegi suht sageli, ilma mingi vitamiinipuuduseta. Neist enamik uputati ära ämbri ja soki meetodil, aga üks kuni mõned jäeti igast pesakonnast alles ja siis kass K. kasvatas neid, kuni nad ära anti. Ühe musta poja, kelle pea ümber oli looteveekott ja kes hingama ei hakanud, matsime K.-ga lehtla taha. Valged jäid reeglina alles, sest nad olid valged, aga uputati palju kassipoegi. See ei jätnud nähtavaid jälgi kellelegi, isegi mitte emakassile.

K.lt õppisin ma palju.
Tal oli pehme kereta tumedajuukseline baleriinnukk Cindy, naise moodi, kellega me mängisime ja tänu kellele ma oskasin barbit tahta juba enne kui mu klassiõed näiteks.
Hüppasin korduvalt alla K. kuuri katuselt ja viimase korra ajal lõin lõua vastu põlve katki. Sestsaati kardan mõnevõrra kõrgust. Sellesama kuuri teisel korrusel, kuhu sai redeliga, oli K.l ja tema vennal K.l pesa, kus käisin lugemas. Ka oli neil kastani otsas koerakuudi kõrval onn, mis küll seisnes paaris puu otsa löödud lauas, aga oli asi sellegipoolest. Sealt sai kuuri katusele muuhulgas.

Siis suhtlesime K. sõpradega, kes elasid samas kandis ja olid kas õdededuod (kaks) või vanema vennaga tüdrukud (ka kaks, ma mäletan kõiki vanemate vendade nimesid, ent õdedega on raskem). (Mis mul võnuks ka sõpru olla v???)
Kiusasime-mängisime G.-ga (naissoost, meievanune, vbla vaesem).
Sigaretikarpi kahe akna vahel ei õnnestunud mitmekordsest nöörimisest hoolimata sõitma panna, aga K. nägi mu vannijärgset kuivatusprotseduuri oma köögi aknast, nii et väga kaugel me üksteisest ei olnud. Mängis K. klaverit ja tantsis rühmas oma pikkade blondide juuste lehvides, ja oli üldse musterlaps, ma arvan. Tänu temale teadsin Eliset (klaveril) ja Miki-laulu Pirital mereleminekust (mitteklaveril).

Lisaks oli ta oma teismeeaks veidi turske. Ma ei ütleks, et eriti, aga sain toona oma emalt kiita väga kaudsel moel - kurtsin, et K.l on kaks paari ilusamaid rannariideid kui mul see üks ja ainus paarike. Ema vastas, et jah, ta mõistab mu häiritust, aga ma näen ka neis koledates sitsist rannariietes parem välja kui K. enda omades.
Siis mõistsingi, et teatud inimesed võivad kanda mida iganes ja ikka näha välja paremad kui teised. Kurinahad. Täiesti nördimapanev, et kõike ei saa osta.

Miks ja millal me K.ga enam tihedalt ei suhelnud, ei tea. Kui me ära kolisime (olin 14), olime igatahes juba jahenenud, kuigi vähemalt minu poolt mitteteadlikult.

Kui olin umbes 18, käisin vanema venna K.-ga voodis, aga esiteks see jäi ainsaks korraks, teiseks see juhtus Tartus (ta vist õppis juurat?) ja kolmandaks ei jõudnud me päriselt seksini, sest vanem vend K. oli ootamatult tundlik ja pani tähele, et ma ei olnud päriselt hingega asja juures. Ta oli mu meelest kena küll, aga mul oli kalduvus teha teisi rõõmsaks (mitte ennast), ja ma polnud temaga harjunud. Nüüd on tal pisike tütar või kaks. Naine loomulikult ka.
Näen teda vahel harva, aastas korra näiteks, käruga või tüdrukukesega ta kõrval kõndimas. Ta (vanem vend K. siis) on ikka veel kena, kuigi habetunud.

K.ga oleme pärast seda veel korra pikemalt rääkinud. Tal oli õnn/õnnetus saada 2 last umbes samal ajal kui mina sain omad, siis läks ta mehest lahku, kolis Soome ja ma ei tea, kas sai seal veel ühe lapse või mitte - igatahes mingi mootorratturiga ta seal asju ajas. Ta oli ikka veel veits turske, veits turskem kui enne, ta pikkadest blondidest juustest olid alles õlgadeni blondid salgud, ja seda korda, kui me rääkisime, mäletan halvemini kui seda, milline oli nende elutuba (mida ma kujutasin ette, kui Otto naabrite juurde telekat vaatama läks) või nende vannituba (mida ma kujutasin ette, kui Greteke hammustas Floriani).

Mis tast edasi sai, ei tea, v.a. et suvel 2014 nägin mingit blondi naist nende vanemate, K. ja K. kodus aias tule ääres selja tagant, ja see oli väga ilus sire selg.
Aga võis vabalt kuuluda ka vanema venna naisele näiteks.

See ei muuda K. tähtsust mu elus. Ta oli ja on. Oli ja on. Pidevalt.

Kommentaare ei ole: