neljapäev, 15. jaanuar 2015

Teine

Tuli meelde üht feisbuuki postitust tehes.
(Ma kirjutan sinna tunduvalt vähem kui siia, aga sedakorda tõesti.)
Et ma valin alati selle, kes/mis pole ilmselge, vaid teisena tulev. Mis on mõnes mõttes õudne, aga mõnes mõttes loogiline - ei pea ennast esmajärgus märgatavaks ja valib siis alati ka ise teise. Näiteks oli mu noorusajal kombeks fännida njuufaunlandi koera, sest vetelpäästja on lahe ja pealegi on see suur koer, kohe nähtav, kui jalutate, ja uhke tunne.
Mis tähendas, et ma pidin eelistama bernhardiini, kes oli veel suurem ja kellega jalutada poleks ka häbi ots, aga kes ei päästa inimesi mitte veest, vaid lumest. Oot, miks ma üldse eelista(si)n koeri kassidele, kui kaslased on mu meelest alati ahvatlevad olnud?

Oli üks "Kassiraamat", kust Kõik said teada, et tiiger on suurem kui lõvi, raskem kui lõvi ja peab jahti üksinda - millest sai alguse mu seni kustumatu armastus lõvide vastu.
Mulle ei meeldinud mitte Sherlock Holmes, vaid Watson, mitte Romeo, vaid Tybalt, mitte valge, vaid must luik, mitte kreeklased, vaid troojalased. Igal juhul ei meeldinud mulle see esmane kangelane pooltki nii palju, kui tema kaaslane, see, kes oli pooleldi tema taga varjus.
"Kolm musketäri" oli ses mõttes mulle kirjutatud, et d'Artagnan oligi algul jobu, enne kui osutus Kõigile söödavaks, ja kes oli peamine peategelane, püsis alaealisele mulle segane tükk aega. Piisavalt tükk, et sain juba d'Artagnani armastada, enne kui tema peategelase-seisus talle koormavaks osutus.


See oli (ja on?) automaatne tendents, et kangelane pole see lemmik, vaid Teine. Kas kurikael või sõber, aga Teine. Paha sai tähelepanu teisena, kui sõpru polnud, loomulikult, siis oli ta Teine, eks ole.
Mingi osa oli seal kindlasti sellel, kuidas ennast nägin - see, et pole söödav igaühele, sai väga varakult selgeks, ammu enne kooli ning ma kohe ei tahtnudki konkureerida seal, kus konkureerivad Kõik. Mingi osa oli ka sellel, keda-mida arvasin end väärt olevat, aga see probleem, et ma polegi paremat väärt, küll minu oma ei ole. Ma ikka valisin, mida tahtsin, iseasi, mida ma tahtsin just, eks ole. Iseasi veel, et vaata ette, mida soovid (tahtsin rohkem aega elamiseks - tahtsin? sain) ja see, et mulle meeldis Corwinist rohkem Julian ja Taavestist rohkem Koljat, see ikka on see tahtmatu valik. Lihtsalt on nii. Kas nii on sünnist-emaihust saati või hilisemate kogemuste toel tekkinud komme valida sel konkreetsel moel, see ei loegi vast. Lihtsalt ON NII.

Aga see oli huvitav tuvastada, sest iga päev ma ju ei mõtle (mõelnud) oma valikute ja mittevalikute teemal. Mõni tundub mulle hea ja mõni mittehea, mehed, naised, raamatud - on need, mis on Kõigile ja need, mis on Meile Teistele. Minu inimestele, kui soovite, aga miks on mõned inimesed minu inimesed ja teised mitte, ei tea ma ise ka. Hei, muinasjuttudes ma ju elasin kaasa ikka Lumivalgekesele ja Tuhkatriinule, mitte kurjadele võõrasemadele! Täiesti nagu Kõik.
Võib-olla ma olengi Kõik.
Olin. Olen. Olin. Misiganes, raskus, mis kuulub väljaspoole jaanuari.

Aga üks meenutas mulle, et mul on kalduvus valida teisiti kui tundub mõnus. Et tal on ka see kalduvus, ent see on harjutamisega muudetav asi. 2000 aastat edasi on nagunii ju ükspuha.
Võib-olla ma peaksin ka oma kalduvusi muutma, on iva.

13 kommentaari:

  1. Julian ? Polnud ju isegi mitte teine, pigem nagu... neljas või viies... Eric ja Caine ja... olguolgu, andestust, fänlus lõi välja :D

    VastaKustuta
  2. Esimene raamat, algus. "...olin endast välja viinud mehe, kes oli kuulus oma külmaverelisuse poolest - jaa." (väga vaba tsitaat Zelaznylt)
    Aga jaa, tegelikult, see, et polnud Teine, sai hiljem selgeks küll, =)

    VastaKustuta
  3. Ära aja isu peale lugeda jälle :D Ma just ostsin Evalt teise raamatu-viisiku, saaks kõik kümme järjest läbi lugeda :D

    VastaKustuta
  4. see jutt meenutas mulle, et mul oli lapsepõlves vahepeal arusaamatu komme olla sisse võetud F- ja G-tähega poisstegelastest. Igasugused Fredid, Grišad ja Gagikid said raudselt minu poolehoiu peale loota.

    VastaKustuta
  5. (nad olid miskipärast puha kõrvaltegelased ka, justkui peategelasele ei kõlbakski Griša nimeks panna. peategelane oli reeglina Miša.)

    VastaKustuta
  6. Minul on kalduvus liituda nõrgema, st kaotava poolega. Sest esimesed on nagunii tugevamad ja seega on nad ka ülekohtu maaletoojad. Nõrku ja kaotajaid ei kaitse aga keegi.

    Mu suureks eesujuks on see Rooma sõdur (tal on vist isegi nimi?), kes legendi kohaselt astus selle mehe asemele, kes kartis koos oma usklike kaaslastega surnuks külmuda ning loobus oma usust. Olukord oli selline, et roomlased nabisid kinni mingi pundi kristlaste sekti liikmeid ja tirisid nad kuhugi järvele külmuma (nad võetigi vist seal järve ääres kinni). Üks neist lõi araks ning tuli roomlaste juurde sooja. Leegionär, kes seda nägi, otsustas tema asemele minna. Nad külmusid kõik surnuks. Pärast kuulutas paavst selle mehe püakuks -kuigi ära kumusid ka teised. Aga ikkagi...

    Nii ilus mu arust.

    VastaKustuta
  7. Mulle meeldisid (meeldivad siiani) raamatutes/filmides pahalased. Sest nad ei mängi etteantud reeglite järgi ja on tavaliselt seetõttu ka intelligentsemad. Mitte nagu mingid goody two-shoes, kellele kõik aplodeerivad ja kes just selle moraalse surve tõttu ei olegi võimelised enam midagi valesti tegema. Ehk siis arad ja nõrgad. (Ja vähe ma ei olegi nördinud kui "paha" lõpuks ikkagi oma "karistuse" saab. :D)

    VastaKustuta
  8. hmm, see tuletas meelde ühe teise eelistuse... kas kellelgi on veel nii, et ta tunneb poolehoidu selle kõrvaltegelase vastu, kes on tubli, vastutustundlik ja kehastab tubliduse nõmedust, kontrastina ebakompetentsele ja nunnule või värvikast pohhuistist peategelasele? mõnes mõttes eelmise kommentaatori eelistusele vastupidine, aga teisest küljest jälle mitte, sest see tegelane on vahel just pahalane, selline soft pahalane nagu paljudes lastefilmides ikka. see vend, kes koju jäi, kui kadunud poeg kadunud olemist harrastas.

    ma olen seda viimati täheldanud just lastefilmides, nt tolles Arthuri jõulupäästmise multikas. ma hoidsin filmi lõpuni pöialt, et see suur vend Steve kah mingi õnneliku lahenduse leiaks. leidis. :..)

    a teisest küljest, tuhkatriinulugudes on see tubli tegelane tüüpiliselt just kangelane ja seal kipub mul tekkima sümpaatia just inetute õdede vastu, kui nad just üleelusuuruselt vastikud ei ole. a "Kuninga kõnes" armastasin ma jällegi just seda tublit tuhkatriinut George V, eriti kuna ta vanem vennakene oli selline seksikas ja populaarne.

    Agatha Christiel on selliseid kõrvaltegelasi, enamasti tegelikult mõrvarilt tähepanu ärajuhtimiseks, sest see "hea poja" tüüp tundub lugejale nii tõenäoline mõrvar.

    Watson esindab mingil määral sama tüüpi, vähemalt Holmesiga võrreldes.

    no ja koduvanad esindavad selle ebameeldivamat, Tuu-tiki meeldivamat aspekti.

    VastaKustuta
  9. Notsule: minule tuletavad tubliduse kehastused meelde, et ma ise ei ole tubliduse kehastus, seega ei saa nad mulle kuidagi meeldida. Kõik tublid kirjanduslikud tüübid tekitavad mus pigem vastumeelsust. Ja kui ma kohtan internetis mõnda tubli inimest (no blogipidajat nt), tunnen ma täiesti maniakaalset soovi teda trollida. Ja see on üsna nõme, ausalt öeldes...

    VastaKustuta
  10. ma arvan, et need tegelased on lugudes negatiivsed, tuleb samast asjast, mis sa kirjeldad.

    mul tuleb poolehoid jälle arvatavasti isiklikust "kojujäänud venna" kompleksist. kuigi ma ei ole rangelt võttes koju jäänud ja olen võrdlemisi laisk jne. a ma kuidagi elan kaasa tolle tubli venna tundele, et ta on kõik aeg armastuse ärateenimiseks tubli olnud. ma tunnen selle loo puhul, et tema pahameel ei tule õieti sellest, et teine vend saab armastust tasuta - vaid hirmust, et talle endale see ei laiene; et tema ei saa endale mittetubli olemist lubada.

    nii et kui "Arthuri" Steve märkis, et jajah, märkame aga seda üht viga, mis ma tegin, mitte miljonit asja, mis ma hästi tegin, siis lõi mul kohe sama lambi põlema.

    VastaKustuta
  11. Tove Janssonil on Filifjonkadel sama baastunne.

    VastaKustuta
  12. Ei, Notsu, ma ei mõtelnud neid pahalasi, kes on sellised uljad ja hoolimatud tropid, kes ongi raamatu/filmi tegija poolt pandud publikule meeldima. Nemad täidavad lihtsalt etteantud "paha poisi" rolli, täpselt samasuguse nõmeda agarusega kui mõni hea haldjas oma osa Walt Disney multikas.

    VastaKustuta
  13. Saan aru.

    Siin tuleb mängu fiktiivse maailma sisese ja välise pilgu vahe: fiktiivse maailma sees on need pahad poisid ootuste rikkujad, välispidise pilguga vaadates järgivad lihtsalt tantsujoonist.

    Agatha Christie muidugi mängib nende lugejaootustega, krimikirjanikule on sellised ootused jõle kasulikud, kui on vaja tegelikku mõrvarit peita.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.