neljapäev, 12. veebruar 2015

Armastus?

Mul on praegu hea rääkida ka, sest ma eriti ei tunne end naisena (jaa, ma tean, iroonia nime suhtes - aga samas, vägaväganaisedki niisiis alati ei tunne!) ning pärast saan väita, et ei ole, ei mäleta, põrutus ja teadvusetus,  pole olnud. Mitte et ma seda võimalust kasutaks.
Aga ma praegu tunnen vähem, kui võiks (tuim tükk!) tõesti; korraga halb ja hea hetk arutleda.

 Üldiselt sõna "armastus" mulle ei meeldi. Seda mõistetakse nii sageli valesti. Ei ole ju sama tunne see, mida tuntakse ema suhtes ja lapse suhtes, armukese ja sõbra suhtes, inimese suhtes tänaval, kelle nägu meeldib? Või on? Oluline on tundja? Tema on vahel selline ja vahel teistsugune, vahel tunneb nii, vahel teisiti ja kord on ta lugenud üht raamatut, siis teist? Kuram, mul on terve sellest, kuidas armastus ei ole piisav sõna, see on mitu erinevat asja, rääkiv tekst kõvakettal ja pilves!
Muide, kas saab öelda, et inimene on selline või teistsugune lähtuvalt tema lemmikraamatutest,  filmidest ja seriaalidest? Ma tean, et seda on üritatud, aga päriselt? Kas seal on - reeturlikku tõde natuke?
Või siis pole. Või siis on. Või siis pole.
Ei tea, seepärast küsingi.

Kui ma kulutan sulle positiivseid mõtteid, ma armastan sind praegu. Isegi kui kulutan vahel harva ühe mõtte. Sulle mõtlemine on tore tegevus, maailm paistab kenam, hall taevas vähem luitunud, sinine seal taga vähem peidus, sa oled. See punkt on meelega. Oled. Teed mu maailma ilusamaks paigaks.
Samas võib taevas olla sinu tõttu mustem, öö pimedam, sa teed maailma samuti mustemaks, sest ma ootan sind olevat teistsuguse kui reaalsus. Sa teed maailma õudsemaks lihtsalt sellega, et oled, nagu sa oled
.
Hm. Hmhm. Kui võib mõlemat moodi, siis mis ei ole armastus?

Kui ma sulle eriti ei mõtle, kui sa parasjagu ei paista, on see armastus? Sest kui on, siis on tegu eriliselt sisse-välja lülitiga, kord on, kord pole, olenevalt mu mälu seisundist näiteks. Aga kui pole, siis on suht selge, et ma armastan jumalast väheseid inimesi. Või noh, peale enda ei kedagi. Sest ma unustan ka oma lastele või vanematele vahel päev otsa mõtlemast.
Hei, muidugi armastan ma ennast! Jälle. See, et mul on nii halb tuju pool aega, et siga ka ei söö, ja ma oleks meelsasti hoopis keegi teine, ei loe.

Amanda küsimise-kunsti raamatus on lõpus üks koht, kus märgatakse, et on raske aru saada, kus sa oled selle küsimisega parasjagu: küsija või andja. Tasuta kohv on vahel nii väga vajalik, aga saad ta siiski siis, kui sa saaksid endale kohvi ka osta rahulikult.
Esmalt ma muidugi ütleks, et vaata ette, mida sa soovid (tahtsin aega?!), ja ole siis tänulik, kui selle saad. Aga teisalt võib-olla on küsimise ja armastuse side suht otsene ka. Et küsigem, kui keegi on oluline ja tahaks tema juures punkte juurde saada, küsigem talt kõike, inimesed tegelt tahavad vastata. Ja hakkavad armastama neid, kes annavad neile, mida tahetakse - olen siin sõnaga "armastus" laialdaselt mängiv, vahet pole, millist te ihkate, see on suht toimiv võte ikkagi.
(Okei, just andsin nõuande armastuse teemadel???  No... ma vist  poleks andnud, kui ma endas kuramuse kindel poleks!)

Usaldusevärk ka. Küsimine eeldab, et vahel on vaikus või ei-vastus see, mis tuleb, muidu ei olegi küsimist. Küsija annab osa oma võimust teisele, ses väljendubki akti usaldus ning kuigi see pole alati lihtne, on see sageli vaeva väärt. Ent kui usaldust ja võimu andmist mängus pole, on tegu hoopis (võibolla hästi varjatud) nõudmisega vastuse või soovitu järgi ning seal pole küsimisega midagi pistmist.
(Ilmselt mul ongi lihtsam seetõttu praegu mida iganes küsida - olen ju nii HÄDINE ja selleks peaks ikka suhteliselt jäise loomuga olema, et mulle täna ära öelda. Miska ma ei usalda kedagi rohkem, lihtsalt tore on küsida, kui endal midagi kaalul pole. Kaalul on miski ainult teisel poolel.)

Läbi usalduse on armastust defineerida lihtsam: kui on usaldus mängus, on armastus. Kui pole, siis pole. Ükskõik, kas maailm on ilusam või mustem, ükskõik, kas tegu on vanema, lapse, sõbra, niisamanähtu, või armukesega
Aga mida ma siis armastuse jaoks mõtlema pean ja kui palju, on ikka segane.

13 kommentaari:

  1. Huvitav, kas on nii, et armastusele on seatud ühiskonnas mingid nö normid? Et armastama peab jäägitult, pidevalt, alatasa, katkematult, ühtlase intensiivsusega, maksimaalselt, pühendunult ja iga päev? Ja soovitavalt peab sellise kvaliteediga armastus olema suunatud igale konkreetsele isikule eraldi. Samas, kui enamik inimesi üritavad armastada igaüht natukene isemoodi, ebaühtlaselt, ebajärjepidevalt, episoodiliselt, ebavõrdselt, mitut korraga ja erinevate omaduste tõttu.

    Skisofreeniline olukord, kas pole?

    VastaKustuta
  2. Üks mõte oli veel. Arvan, et vvni seiklused raudteel pole tegelikult üldse tema suurim saavutus elus. Kuigi tegemist on kahtlemata märkimisväärse episoodiga. Ent oleks nadi, kui me hakkaks vvni defineerima kui kedagi, kelle tähtsaimaks saavutuseks on Rong, Raudtee, Paranemine ning muu taoline. Sest vähemalt mina olen vvni hinnanud ikkagi esmajärjekorras ta imelise kirjutamisoskuse pärast. Ja et ta on hoogne ja veidi isegi lustakas. Ja teatud moel lohakas kuid samas hea kokk. Või et ta on ühtlaselt suurepärane nii väljaveninud dressides, kui ka õhtukleidis. Ühesõnaga. Kuigi vvn võib olla nüüd pisut teissugune pole ta elu tipphetk kindlasti mitte Kohtumine Rongiga. Võib-olla pigem mingid muud asjad? Vastasel juhul juhtub nii nagu Jaan Toomikuga, kes tänu oma purgi-avantüürile on tuntud kui "mees, kes sittus purki". Kuigi ta tegi peale purgivärki ka peeglist kuubiku ja igasuguseid muid ägedaid asju. Aga keegi ei viitsi ju süveneda, sest see sitavärk on lihtsalt niivõrd ajatult intrigeeriv...

    VastaKustuta
  3. Kuldsed sõnad, austatud esimene kommenteerija.
    Aga seda öeldi juba eelmise posti kommikastis, et keegi ei viitsi süveneda ja kedagi tegelikult väga ei huvita.
    Ja oioi kui palju on vvnaist kiidetud tema kirjutamisande pärast. Ma käin siin ekstra sel pōhjusel vanu poste lugemas. Ja ei tüdine vist iial.

    VastaKustuta
  4. Teise anonüümse kommentaar on tõesti kuld.
    (ütlen ma, olles VVN blogi sõltlasena illustratiivne näide.)

    VastaKustuta
  5. Kui teil, kallid kommenteerijad, oleks võimalika annaalidesse ja kroonikatesse pääseda kui:

    A. kellegi laps
    B. kellegi abikaasa või armuke,
    C. kellegi ema-isa,
    siis millise variandi te valiks?

    Ideaalne oleks muidugi saada defineeritud iseenda, mitte kellegi teise kaudu. Aga ikkagi?

    VastaKustuta
  6. Hm. Ma pole kunagi pidanud end kellekski, kel on annaalipotentsiaali, aga küsimus on huvitav. Kui need kroonikakirjutused on peale minu aega, siis ilmselt on täiesti ükskõik (võib-olla ma suudaks hauataguse häälega ägada "Oi ei!", aga see on vähetõenäoline).
    Kui kroonika on Kroonika või midagi samalaadset, siis vist Edgar Savisaare sohilapsena, kes on Varro Voolaiu salageiarmuke, kes oma lapsendatud tütre müüs...Kui juba, siis juba, eksole. Kui sa oled Kroonikas, kuulub sulle niikuinii kogu rahva jäägitu armastus.

    VastaKustuta
  7. (oo, sekkun ka - kellegi abikaasa v. armuke, sest muud ma olen ju nagunii)

    VastaKustuta


  8. Aaa, ja see ei ole valentinipäeva-eri. Kuram.
    Seda ma pean veel mõtlema.
    Vbla mingi raamatu lugemine aitab. Või uus pidžaama. Või midagi.

    VastaKustuta
  9. Oleneb.
    Ilmselt kui Sirp kirjutaks pika loo kellestki armastatud ja tunnustatud sõnakunstimeistrist positiivses valguses, kelle eraelu lahkamine pole oluline, siis samal ajal õhtuleht kirjutaks sama nimega inimesest esikaaneloo kuidas ta õnnetu armastuse pärast sillalt alla hüppas ennast puruks, sest sopalehe jaoks pole muu oluline.
    Kumma väljaande sa kioskist ostad?

    VastaKustuta
  10. Kord olin lähedalt seotud ühe seltskonnaga, kus varjamatu naeruvääristamise ja halvakspanu saatel arvustati ühte tuntud inimest, kes ööpäevaringselt elavat koos oma kõige suurema hirmuga mis seisnes selles, et äkki keegi kuskil räägib või mõtleb temast halvasti. Teda peeti rõhutatult paranoiliseks närvihaigeks ja mõistagi tema toredale abikaasale tunti südamest kaasa, et ta sellist kohutavat frukti peab taluma.

    Hiljem lugesin paar tema raamatut ühe jutiga läbi ja olin sillas :)

    Juhuslikult kohtusin sama inimesega ühes teises seltskonnas ja olin võlutud temast kui vaimukast seltskonnatähest ja tema aukartustäratav arukus lõi pahviks

    Siit järeldus - usu ja usalda ainult iseennast ja enda kogemusi.

    VastaKustuta
  11. jah, aga seltskonnaTÄHT.

    S.t mul üks lähedane, ilusjahea sugulane hiljuti viitas mulle kui enda arvamuse mitteusaldajale, sest mingi referentsgrupi arvamus on olulisem. Ja ma mõtlen nüüd, et nii on enamusega - ise arvata on tore küll, aga kui grupp tundub usaldusväärne, on nende arvamus ju samuti usaldusväärne ja üldiselt usaldusväärsem kui ÜHE inimese oma.
    Olgu see üks pealegi sa ise.

    VastaKustuta
  12. > Kumma väljaande sa kioskist ostad?

    Ma oletan, et küsimus "Õhtuleht vs Sirp" oli mulle? Sirp käib kodus ise, Õhtulehega puutun kokku väga harva...

    VastaKustuta
  13. "Ja ma mõtlen nüüd, et nii on enamusega - ise arvata on tore küll, aga kui grupp tundub usaldusväärne, on nende arvamus ju samuti usaldusväärne ja üldiselt usaldusväärsem kui ÜHE inimese oma."

    mul on sellega enamasti vastupidi. mulle piisab enda arvamusest täiesti. sellega kaasneb aga selline kummaline asi, et inimestega, kes mõtlevad nagu mina, võib mul igav hakata, sest seda, mida ma ise arvan, tean ma juba niigi. ja siis ongi huvitavam suhelda inimestega, kes näevad maailma hoopis teistmoodi. ja vaielda on huvitav, sest vaidlemiseks on ju vaja eriarvamust.

    ma ei oska öelda, kas ma esindan enamust või vähemust, aga mulle tundub enda näitel, et seisukoht, nagu oleks grupi arvamus usaldusväärsem kui ühe inimese oma, ei kehti kõigi inimeste kohta.

    ep

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.