teisipäev, 17. veebruar 2015

Lubasin, tegin, rohkem tollest Rongist sel kuul ei räägi

Ma käisin ükspäev kolmandat korda pärast Rongi (jep, täiega võtan praegu üle [ja räägin numbrites]!) kaks korda õues.
Miska ühest küljest ma näen enda jõuetust - ma olin niiiii väsinud, kõik käis ringi, teist korda väljas ikka oli vägavägaväga selge, et ma oma Poeglapse teekonda ka poolel määral ja poole aeglasemalt ette ei võta, ja kohe läksin magama ka õhtul (noh, enne kaheksat), ja teisalt seda, et ikka mingi paranemine toimub reaalselt: varem oli suhteliselt utoopiline jaksata kaks korda päevas õues olla, nüüd juba kolmas kord lähen ja ei minesta ka selle kätte.

Aga.
Täiesti olen selle poolt, et mitte end identifitseerida sellega, et seiklused raudteel, paranemine jne. Kurat, me oleme kõik ju palju rohkem kui ebaõnnestunud lõpetus! Aga (üks asi) mitu asja on selle sündmuse juures jumala keerulised ja vajavad väljaütlemist:

* ma ei olnud omast arust halvemas seisus, kui vahel ikka olen, mingit erakordsust ei olnud.
Mis tähendab, et kellegi juures vist pole. Et kui mina läksin rongi ette sellises "ohhh, on halb, aga mitte tapvalt, ennegi on halb olnud" meeleolus, võib minna igaüks, vähemalt igaüks kurva näoga. Ja kuna ma olen ka kaasanaerataja (sa naerad - ma naeratan, isegi kui tahaks nutta, automaatne), siis üldse igaüks.
Mis tähendab omakorda, et mu ees on põhimõtteliselt lahti kaks teed: kas tormata igaühe juurde ja küsida murelikult, ega ta ennast tapma nüüd ei lähe, sest võimalus ju on - või teha mittevälja kellest-millest iganes, sest tõenäosus on madal siiski. Minu pärast on keskmiste arvude järgi tõenäosus veel madalam kui muidu.
Enda puhul isegi ütleks, et olin rõõmsam kui mingil hetkel näiteks suvel. Et kui on siuke täielik madalseis, ei jaksa end ka rongi ette vedada, tundub et sa pole seda ka väärt, kannatame edasi, aga natuke paremas seisus ikka saab rongi ette mindud ka.
Või noh. Ma läksin.
Samas, sama hea-.halb oli mul ka aasta tagasi umbes (lugesin skaibilogisid), siis ma vihastasin teiste peale. Kooli peale, et mult nõutakse võimatut, laste peale, et nad on, kõige peale, et miks ma ei ole saamas preemiat eeee... kõige eest umbes. Septembris nagu polnud kellegi peale välja arvatud mina vihastada ka, nii et võibolla ongi asi juhuslikkuses.
Või ikka inimtüübis kinni.
Või mõlemas.

* Seiklused raudteel? Ei olnud ju tähetund, muidugi, kõikemuutev vist ka mitte, jaa, aga...
Nüüd ma olen igal juhul süüdi. Kui mul hakkab parem, kui tuleb neid hetki, mil on niii-ii hea, et midagi muud ei tahagi, olen loll, et üldse. Kui ei tule, kui kõik ongi halvasti ja ma ei saa tervemaks ka, olen lihtsalt ebaõnnestunud kõiges. Üritasin ja isegi seda ei suutnud.
Kui pühendun sellele, et saada tervemaks, saada korda, olla korras inimene, olen isekas. Kui jääda pooleldi pikali, olla invaliid, katkine, kõik kandku mu eest hoolt, olen ikka isekas. Kui ma ei mõtle, täidan ainult korraldusi - isekas. Kui mõtlen, mõtlen ju endast ja sellest, mis on mulle kasulik - i-se-kas. Jaa, see on minus kõik, mingit hea lahendust ei paista - aga see lahendumatus on ju ka minus!
 Ma ei tea, mis ja kuidas olla. Mul on nii edasiminekumärke kui märke, et ei suuda seda või teist asja, mis enne oli nii lihtne, et ma ei teinudki välja nende tegemisest, aga ma salgaks kõik maha, kui saaks, ei ole, ei mäleta - ja ei mäletagi.
Kas ma ei mäleta, sest ei taha meeles pidada või seepärast, et aju on katki ja ma ei mäletagi?
Emake maa kui keeruline!
Täna tegin oma esimese terve sigareti pärast teadagi mida. Pea käis rohkem ringi selle poole peal ja pärast, muud mõju ei märganud. Aga see ei olnud tark otsus, paranemisele või mitteparanemisele suunatud, see oli täpselt nii loll kui ta oli, lasi mul olla loll ilma midagi muud üritamata. Hetketahtmisele suunatud. Lihtne.

* Mul on raske millestki muust mõelda. Teeselda annab, aga tegelikult ma mõtlen ainult ühest asjast ja see ei ole seks.
Oh. räägiks seksist!
Tüng. Ei räägi. Ei ole millestki rääkida: see, et ei tahaGI, on uus, kuid uusi asju, millest ma ei räägi, on leegion, kaasa arvatud need vanad asjad, mida ma lihtsalt ei mäleta. Ja tegelikult on nende märkide hulgas, mis nagu näitaks paranemise poole, ka see, et vähemalt panen tähele, et mingi ovulatsioon on. Jee? Jee.
Mingi ovulatsioon on.

Täna on vastlapäev. Ma arvan, et liu ette võtmine (esmakordselt pärast Rongi, jee!) on teema. Täna on ka ilus ilm, vähemalt Haapsalus, ja mul tühi aeg, mille jooksul on kas võimalik minna õue või magada.
Lähen õue. Sest seal on ilus ilm, ma saan ja magada võin ka hiljem. Näiteks öösel. Uues pidžaamas, mis on ka ilus: tegin ostu, mida ei kahetse. Valentinipäeval.

2 kommentaari:

Rents ütles ...

Loodetavasti võtsid end ikka kokku ja käisid lisaks kelgutamisele ka keset ööd herneste peale pissimas, üks täitunud soov lisaks kuluks ju ära küll.

Mina ei viitsinud minna, sest mõtlesin, et kui kuradi abita ei saa (ükskõik mida), siis ma ei tahagi.

Anonüümne ütles ...

Ma ei tea, kust sa võtad, et peab "lõputult isetu" olema? Sest kas me mitte sellepärast ei olegi inimesed, et oleme isekad? Et on olemas isiklik tahe ja isiklik surmahirm? Vastasel juhul poleks sa inimene vaid korall või sipelgas, kelledel on oletatavasti "kogumi teadvus". st, et üksikult on nad vaid ühikud, ent kogumina omavad tahet ja eesmärki.

Oled ikka üks kunstnikuhing ja midagi pole pärata! Sellest ka need eksistentsiaalsed dilemmad. Pead kandma oma õlul kogu maailma. Selles mõttes võiksid sa UT peategelasest täiesti aru saada...-et...pole kerge see asi. Aga samas kui võimas ja suursugune! Kuigi esmapilgul näib nagu lihtsalt närune...