neljapäev, 5. märts 2015

Fännfiktsiooni sünd

Kuulge. Ma siiralt arvasin, et see on automaatne asi, mida teevad kõik lapsena.

Kes teist ei teinud sellal (ja vbla ka edasi) sündmusi, filme, raamatuid oma maitse järgi ümber? Näiteks ennast sisse pannes?

8 kommentaari:

irve ütles ...

See on päris põnev tähelepanek. See näiteks näitab, et sinu jaoks on ilmselt suvaline kirjandus "hea", kui sul on seal sees kellegagi samastuda ja kui samas annab see head ainest ümbervormimiseks. Või et võtad larbi ja teed selle oma nägu või võtad raamatu ja teed sellest larbi või siis lihtsalt võtad raamatu ja elad seal mingi tegelasega koos või...

See on veider, sest mingid su varasemad blogingud ja öeldu on selle tähelduse valguses mõistetavamad. Huvitav, kas sa kirjutad ka oma raamatud selle jaoks, et neid oleks mugav võtta ja "enda omana" kuidagi läbi elada?

Anonüümne ütles ...

Hm. Kas me mitte ei kirjuta end igasse lukku, mida me kirjutame? St ideaalvarianti endast, seda huvitavamat, ägedamat, igas mõttes (enda seisukohast) toredamat?

notsu ütles ...

ma mõtlesin ikka ka, et kõik on salaja Mary Sued.

väga väga naine ütles ...

Ma ei kirjuta selle jaoks, aga muidugi ma arvestasin sellega. Noh et maailm peab pädema ja mõni tegelane kena tunduma, mõni stseen inspireerima... aga kõik muu teevad nagunii ju inimesed ise. S.t. vahet polegi, kui palju, see on lihtsalt osa nende olemusest, et teevad ise.

Sest kõik on Mary Sued, ideaalvariandid iseendast =)

kaur ütles ...

Kes on Mary Sue? Aga -- muidugi tegime! Ilmselt teeme siiamaani, nt mina parajast loen mingi naisterahva blogi ja...

notsu ütles ...

Mary Sue on selline fännikirjanduse tegelane, kes on liigagi äratuntavalt autori enda idealiseeritud kuju. hästi õilis, ilus jms/vms heade omadustega, esineb märterlust. Üldiselt ei peeta Mary Sue tüüpi fännilektüüri korralikuks fännilektüüriks. ma ise olen mõelnud, et osav kirjanik võib hästi kirjutada ka Mary Sue lugusid, aga selle üle saab muidugi vaielda - arusaadav, et kui hästi kirjutatud, siis ei ole see loo sisse paigutatud autorimina enam nii üheplaaniliselt suurepärane, vaid tal on mitmekesisemaid omadusi. aga teise nurga alt - järsku selline mitmeplaanilisus ja mitmekesisus ongi ülim eneseidealiseerimise tase, mida paremal tasemel kirjutaja oma sulest tulla lasta suudab; kõige marysuem marysue, mida ta kirjutada oskab. st järsku paremate kirjutajate ideaalmina on lihtsalt huvitavam (aga kirjutamise motiivid on samad).

notsu ütles ...

a kogu fännikirjandus selle mõiste alla muidugi ei mahu. nt ei ole Mary Suega tegemist, kui keegi kirjutab iseenda probleemidest/tunnetest/mõtetest sellise tegelase sees, kes on originaalteoses juba olemas. Mary Sue on ikka see, kui lisaks algsetele tegelastele tuuakse sisse täitsa uus karakter, kelle sissetoomise peamine motiiv paistab olevat "mina tahan ka selle loo sisse".

kaur ütles ...

Ja, oh hoidku, see nimi tuleb Star Treki fanficist:
"Mary Sue stories — the adventures of the youngest and smartest ever person to graduate from the academy and ever get a commission at such a tender age. Usually characterized by unprecedented skill in everything from art to zoology, including karate and arm-wrestling. This character can also be found burrowing her way into the good graces/heart/mind of one of the Big Three [Kirk, Spock, and McCoy], if not all three at once. She saves the day by her wit and ability, and, if we are lucky, has the good grace to die at the end, being grieved by the entire ship."