teisipäev, 24. märts 2015

Peab vol III

Kirjutasin kaks päeva kirja ja ei leidnud siis võimalust seda saata, sest keeldusin üle tunni aja toimiva kontakti otsimisele kulutamast.
Jee mina?
Jee? Aga ma tegin valiku mitte otsida! Selle, et valimine oli peaaegu võimatu, olin loomulikult unustanud, aga lugesin ennast (võrgupäevikut) nt üleüleüleeile, ja siis meenus.
Et see oli ju häiriv faktor.
Et tegelikult on ka mingi erinevus soolase ja magusa vahel ja võimalus otsustada, et tahan neist üht, teretulnud nähe. Peaaegu ei saagi enam kurta, et maitsemeel on muutunud ja igasugune liha on lihtsalt liha, meelsamini söön hoopis leiba. Päriselt ka.

Mul on lineaarne mõtlemine. Üks lähedane sugulane eristas mingil ajal ära, et lineaarne ja süsteemne mõtlemine on võimalikud (ma ei tea, kust tema selle võttis, aga selline pädev lähedane sugulane on, ma usku[si]n teda) ning ma eelistasin ja eelistan ikka veel teha asju ükshaaval. Magama minnes eelistan teada, mis kell pean ärkama ja mida siis teen, sest mitte teada ja olukorrale reageerida tähendab seda, et ma ärkan ja ärkan ja ärkan tunniste vaheaegade järel, sest võib-olla on käes aeg reageerida.
Seda umbes tähendabki mulle "peab". Et ma tean, mida ma pean tegema, kohanen vastavalt ja teen. Olukorrale reageerida võib ka, aga ainult "pidamiste" vahele, sest see nõuab enda pidevalt muutustele avatuna hoidmist ja enda pidevalt muutustele avatuna hoidmine on raske.

Praegu mul muud ei olegi kui see raske. Kas ma paranen septembriks piisavalt, et kooli tagasi minna? Kas ma saan jutu augustiks valmis? Kas mu käsi väriseb homme veel rohkem kui täna? Kas telefoni haiglas võetakse? Kes ma olen, kui ükski senine tegevusala lihtsalt ei klapi uue minuga? Mida ma üldse võin tulevikult oodata?
See kõik on väga hirmutav.

Eile oli mul marupaha olla. Maru. Paha. Peavalu, iiveldus (ei söönud terve päeva jooksul rohkem kui neljandiku küpsist ja seda ka seepärast, et tuli mõte kontrollida: äkki küpsist saab ilma iivelduseta), palavik ja emotsionaalne null. Mis minu puhul on ikka päris madalal. Lugesin eksikombel oma võrgupäeviku mustandeid ja neist kaks olid õnnetuseks hüvastijätukirjad enne surma, üks 2012. aastast, teine 2013. lõpust. Suhteliselt pädevad mu silma jaoks ka täna. Tõdemas, et ma lihtsalt ei suutnud olla veel parem inimene ja sellega võinuks ka lõpetada olemise, sest oli ebatõenäoline, et midagi toredat veel tuleks suurema rassimiseta. Rassimine aga oli mulle liigagi tuttav. Mitte see asi, mille nimel elada.

Täna on kevad, päike, maailm lõhnab hästi ja selle nimel võib ju elada, et maailma häid lõhnu tunda? Maja ees (kuigi ma näen neid mõnevõrra mitmekordselt) õitsevad lumikellukeste vahel ka krookused ja isegi üks tsilla juba. Samuti ei valuta mul pea, saan isegi arvutis olla eriliste omapoolsete ohvriteta.
Kõik on hästi, vastandina eilsele, kui kõik oli halvasti.
Ilmselt see on üks asju, mida taas õppida - ootama tulevikku, mil on mõnevõrra teistmoodi olla, uskuma, et selline tulevik on võimalik, nägema kannatusi kui paratamatuid vahepalu, mille järel on jälle parem. Ilusam. Kevad!

Aga - tulevik on ju hirmutav? Miski, millele ma ei taha mõelda ja mõtlengi võimalikult vähe?

Ühelausega: täiesti on midagi õppida. Ja täna usun, et suudan. Homme võib-olla jälle ei usu, sest lineaarne või süsteemne, mul on raske tulevikku kaugemale kui 36 tundi näha ja selle aja sees ei saa ka milleski kindel olla. Aga vähemalt on kuhugi mujale pürgida kui vana endani üldisemalt. Õppida tulevikku nägema millegi muu kui õudusena.
Hm.
Mhmh.


Kommentaare ei ole: