esmaspäev, 9. märts 2015

Peab

"Te tunnete sõnakest "peab"?" ütles d'Artagnan. "Sellega teeb paljugi ära."

                                                                                         A. Dumas, "Kakskümmend aastat hiljem". 

See on üks mu lemmiktsitaate. Üldse, mitte ainult Dumas'lt, selline üldine lemmik on. See, et peab, ei ole mu silmis olemuslikult paha asi, kohustus, mis on väljaspoolt pandud. See on lihtsalt kohustus, võimalik, et ise võetud, võimalik, et mitte vastumeelne, võimalik, et päris tore, lihtsalt see on kohustus. Siin on sellest kirjas ka, aga natuke teise nurga alt, natuke teistmoodi.
See, et peab? See on tähtis, sest see on raam.

Ma ärkasin hommikul täielikus pimeduses akendeta Nurus üles ja vaatasin mõningase kobamise järel kotti pandud telefoni. Kell oli 9:28. Nojah, aknaid pole, aga telefonis põleb igavene tuli, vähemalt kui telefon laetuna hoida. Kui minna Lille majja kella kümme kolmekümneks, mil mu teada algas seal lühilarp, oli sobiv aeg tõusmiseks. Huvitav, kas võib laelambid ka põlema panna või häriks see asjatult teisi, kes on minemas kell 12 algavale lühilarpile Raekoja platsil ja üldse mitte Lille majja?
Koperdasin (sõna otseses mõttes, sirgelt käimine nõuab mult eraldi pingutust) WC-sse tossudes ja pidžaamas, tehes ühtlasi ukse avamisele saabunud üürikese päevavalgusetriibu abil kindlaks, et olin... üksi.
Täitsa üksi.
Üksi Nurus.
Tule võis niisiis naastes põlema panna. Kohvi teha. Vaadata kruusi hoides kõiki kaunilt õmmeldud lippe, mis ühest ammusest mängust (aitasin korraldada) saati seal lae all rippusid, sest mulle meeldib üles vaadata - maailm pole seal kahekordne.
Aga siiski oli mingi peab, mis sundis lugema ka ajakava, mis hooletult laual vedeles.
Ja see ütles, et peaksin Lille majja jõudma kella kümneks, mitte poole üheteistkümneks.
Kell oli veel napilt alla kümne.

Ma jätan vahele selle osa, kus helistasin, ei saanud kätte, otsustasin Lille majja larpile mitte minna, kus tuvastasin algava peavalu, kus valisin mitte jääda ootama oma kojuviimispatrulli, vaid minna rongiga pealinna, olla nii iseseisev, et kõik päkapikud (mismõttes on 13 rännakule asumiseks sobimatu arv???) imestaks, eriti kuna mu telefonikõnele ka keegi ei vastanud, ja tulen taas selle juurde, et peab, kui avastasin, et mulle on kiri jäetud.
Kirjas oli see, et siin on võtmed, neid oodatakse seal-ja-seal, toogu ma ära. Ja kirja peal olid võtmed.

Nüüd, kiri oli ebamääraselt adresseeritud, ilmselt mitte mulle mõeldes. Mu jalad olid eelmisest päevast mitte-kõige-paremas seisus (ärge võtke kontsi, kui te nendega 100% harjunud pole!) ja pealegi väsisin sel eelmisel päeval jubedasti ära.
Vanasti oli väsimus eeskätt psühholoogiline: selline vaimne piin ärkvel püsida, kui tegelikult tahaks juba pikali visata, ja äärmuslikel juhtudel hakkas lõpuks pea valutama. Aga võis näiteks mitte süüa, sest ma ei mõelnud sellele, teha oli nii palju muud. Loovus töötas täistuuridel, sest pidi.
Nüüd on väsimus eeskätt füüsiline: ma hakkan järjest rohkem pudistama, pea käib järjest rohkem ringi, maailmas on järjest raskem tasakaalu kaotamata hakkama saada, sest parem käsi sihib järjest rohkem mööda, mu enesekontroll läheb igas mõttes (tähenduses "mõtlen vähem kõiges", miska mul on raskem näiteks söömata olla, sest seda ei põhjendata ju ajule piisavalt, et ma nii näljane pean olema) ja siis halval juhul hakkab pea HILJEM valutama. Näiteks järgmisel hommikul tasapisi. Loovust pole ollagi, sest kõik käib korraga alla.
Alla. Alla, allla, alla.



Mulle meeldib Cher.
Aga ikkagi. Võtmed. Kirjaga. Peavalu, mis tasapisi algas, vahele. Võtmed. Olin nagu võõras korteris ja mulle olid jäetud selle VÕTMED. Usalduse märk.

Niisiis sai võtmete äraviimisest ja seejärel pealinna jõudmisest mu päeva selgroog. See osis, mille ümber kõik muu keeratakse.

Sellepärast mulle meeldibki, et midagi peab. On, mille ümber keerata.
Hommikul 6:45 ärgata? Vormistada teatud arv kõhu- või kätekõverdusi? Minna kuhugi, kasvõi poodi? Teha midagi, kasvõi süüa? Ma ei saa öelda, et just tahaks neid asju ette võtta just sel hetkel, aga nad annavad teatud raami teistele tegevustele ja see raam on teretulnud. Peale ärkamist võin kasvõi magama tagasi minna, aga teada ette, et sel kellaajal peab tõusma on hea. Erinevate "peab"'ide vahele võib seada oma vasaku käe kinda põlemapaneku, magamise, kohvi, lugemise, piletiostmise, nõudepesu, muusika kuulamise, arvuti, põletushaavade eest hoolitsemise, söömise, kallistamise, ühesõnaga kõik asjad, mida ei pea (et võtta eilne valik näiteks). Ükskõik, kas need on meeldivad või ebameeldivad tegevused. Ükskõik, kas nad on kellegi teise peab'idega seotud või mitte. See on oma valik, mis võtta, mis jätta.
Aga samas on tähtis, et see valik oleks.

Ma lähen (olevik? olevik!) suht marru, kui tuleb kasvõi mingi vihje ses suunas, et tegin liiga vähe peab-asju varem. Kuram, mul oli elu pidamisi täis, see oli suur luksus, kui oli aega millekski muuks! Keeldun andmast ka takkajärgi süüd tundes sellele peab-asjale rohkem! Kogu aeg pidin, mis ma oleks pidanud veel või?! Mul oli vabadust vähe, mitte pidamisi!
Need on pealegi sellised asjad, mille eest kiita ei saa. Ennast ei kiida. Teiste kiitusi ka ei usu. Kes teist usub kiitust selle eest, et hommikul vahetas ööriided päevariiete vastu? Läks välja? No vot. Vahel juhtub, et jääb vahetamata või minemata, aga vahetamise eest eraldi kiita saada... Siis peaks ju see midagi haruldast olema? Peab ei ole haruldane, see on igapäevane!
Sealjuures ma ei arva, et peab oleks paha. Ju. Mulle meeldib, kui pean. D'Artagnan teadis, mis ta ütles. Kui tahad, et midagi tehtud saaks, võta see kohustuseks!

Lihtsalt mingi tasakaal olgu pidamise ja teiste asjade vahel. Ma ei taha, et kinda, mis mul käes on, koniga kogemata põlema panemine võtaks aega millegi muu arvelt. See on omaette tegevus peab-asjadele lisaks! Valiku puudumine, see, et kõike peab, see on liig. Siis ei taha enam midagi. Siis ongi häving ja ikaldus, mittepidamiste puudus tõi ositi kaasa selle, et ma ei tahtnud enam ka peab-asju teha, ning tahtmise puudus selle, et lõpuks ei teinudki.
Nüüd võtan ettevaatlikult pidamisi tagasi, selles järjekorras ja tugevuses, mis mulle sobib.
Ikka veel vihastan end lillatriibuliseks, kui keegi üritab neid mulle anda - ma niigi võtan palju jaksan ju! Kes julgeb ses kahelda?! Mulle meeldis, mis D.Artagnan ütles! Ärge andke mulle rohkem, kui ise võtan!

Aga natuke rohkem - noh, ma ju jaksan?
Jap. Vana oravaratas mõjub omamoodi kutsuvalt.


6 kommentaari:

  1. midagi tuleb tuttav ette, eriti see, et kui neid, mida PEAB on liiga palju, siis läheb asi käest ära. mul juhtub siis üks kahest: 1) kas jätan paanikas kõik tegemata, sest on selge, et täisprogrammi täita ei jõua ja kui ma nagunii läbi kukun, mis vahet seal on, kui suurelt? või 2) ka kõik meeldivad ja iseenda jaoks vajalikud asjad, mida ma tglt tahan, muutuvad pidamisteks (PEAN sööma, PEAN magama, PEAN meest kallistama, PEAN mõnusat raamatut lugema või head filmi vaatama, PEAN kassi silitama). sest need kõik muutuvad tõketeks, mis tuleb läbida, et edukalt finišisse jõuda.

    kui piiri pidada, asi toimib, annab elule struktuuri, nagu sa ütlesid. häda ainult, et see piir kipub mul juba õudselt väheste asjade peal ette tulema. kui mul on päevas rohkem kui üks-kaks kohta, kuhu ma kindlasti ja kella pealt PEAN jõudma, siis kipuvad paanika koos minnalaskmisega ja/või morn, rõõmutu rügamine juba kallale tulema. kui on ainult üks-kaks, siis saab teised asjad sealt vahelt suht kerge vaevaga tehtud. kui on selline harv päev, kus ei ole mingit kindlat PIDAMIST, siis tuleb sageli tohutu tegutsemistung, loominguline puhang ja palju jaksu, nii et õhtuks on käes loominguline saavutus, maitsev toit tehtud ja mingi tuba ära koristatud (riidessepanemine on fakultatiivne).

    VastaKustuta
  2. Kusjuures jah. See tuleb täiesti tuttav ette, et muidu mõnusad igapäevategevused saavad PEABideks, sest nad on takistused eduka finišeerimise eel.

    Aga mul on ka see, et mult ei nõuta. Kui ütlen, et eieieiei, mitte täna, siis nii ongi, mis sa selt haigelt ikka nõuad, tehku siis, kui talle sobib, hea, kui üldse teeb. Ok, ma ei ütle naljalt ei, aga samas ma tean, et võin öelda - ja see on omamoodi õudne. Täpselt see, et tegelikult ju ei pea. 100 aasta pärast vahet pole. See on ainult raha-aeg-hammas (mul tuli täna hommikul osa hammast ära, ilmselt PEAB hambaarstile minema) ja võin ka lasta lihtsalt ajal mööduda, vbla olekski parem.
    Vbla.

    VastaKustuta
  3. kurat, ma kirjutan parem postituse, hinge peal on nii palju =)

    VastaKustuta
  4. Nii hea! Miskipärast eriti meeldib mulle see koniga-kinda-põlemapanemine-mingi- muu-asja-arvelt osa - geniaalne mõttekäik väga mõnusast tervikust.

    VastaKustuta
  5. Mulle ka meeldib seda kuulda, et kellegi meeldis lugeda =) Aitäh!

    VastaKustuta
  6. Teemaväliselt - Cher oli enne ilukirurgiat päris kaunis naine.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.