reede, 27. märts 2015

Vahel

Õppisin eile uue sõna. Li-mi-naal-sus. Liminality. Vaheperiood. Ei ole enam see, kes enne, aga ka mitte see, kelleks peaks nagu saama. Ei tea, mismoodi olla.
Jaa. Põnev? On. Aga õudne? Ka on.

Mul on igakülgne liminaalsus. Näiteks mu mälu ei saa praegu usaldada. Tean ise ka, et ei saa, aga vahel ma ju ometi mäletan asju, mida keegi teine eriti mitte ja ei tea, kuidas nüüd neid mälestusi kohelda. Kas nagu valesid - või ainult mulle teada olevaid tõdesid?
Või tähelepanu. Ma ei saa öelda, et kui mina ei näe, siis polegi. Vahel ma näen valesid asju, mida pole olemas, aga vahel ka õigeid, vahel olen ma umbes ainus seltskonnast, kes seda konkreetset asja näeb, ja on see siis päriselt nähtud asi üldse või minu viga?
Et ma sooliselt ei ole ja ei saa, seda olen juba kurtnud, seda, kuidas ei tea, mis edasi teha, ka, aga kuidas tegelikult tundub aeg, kus (aeg on jälle tegelikult koht!) mingit tulevikku pole ja millegi nimel ei saa ka töötada, ei suuda ilmselt edasi anda. See on. Aga mitte tavakogemuse raamides.

Jaa, muidugi ma tahan tagasi seda nägemist, kus saan mingit asja hoolega vaadates temast parema (mitte halvema) pildi või kus ei pea sama kohta viis korda läbi otsima, et sealt viimaks otsitav leida. Muidugi ma tahan tagasi seda paremat kätt, millega asju edukamalt võtta, panna, tõsta, hoida, avada, sulgeda, mida kere küljes hoides ringi liikuda ja mida mantli varrukasse panna, kui vasaku käega sama teha. Tahan tagasi, kurat, pead, mida saab usaldada! Seda tunnet, et tean, mida räägin, enda kohta ikka ju tean vähemalt.
Aga mida selle nimel ette võtta, mina küll ei mõista. Oodata? Teha... midagi? Nojah, aga MIDAGI ma ju ka teen. Teha midagi muud tundub täpselt sama hea, ainult harjumata.
Niisiis teen ka neid asju, aga natuke, nii et muu harjumuseks ei saaks.

Vaheperiood.

Kunagi tulevikus tean, mis saab, aga praegu on mul raske minevikkugi mäletada. Vaadake (nagu tõesti, krm, mingi pilt on teema vist) mind! Väljastpoolt on nagu oli, suhteliselt. Natuke kergem. Võimalik, et natuke rohkem lihastes, sest üks asju, mille pärast ma liminaalsuses ei taha muretseda, on mu keha, ja seega teen lihaseharjutusi suhteliselt mitu tükki päevas. No nii 15 seeriat miinus nädalavahetused, mil üldiselt teen järgi nädalas kogunenud miinusi, sest 15 seeriat selgub olema täpselt nii palju, et neid koguneb.
Kuigi ma ei jookse.
Aga seestpoolt! Oleks nii, et üleni loll, lihtsalt saab ka ise sellest aru, saaks kuidagi opereerida. Aga ei. Vahel on välgatusi, vahel jälle pole. Vahel on avameelsusi ja tõdesid, hiljem kehitan õlgu ("see on siis öeldud") ja vajadusel põhjendan ajukahjustusega. Vahel on nii ja vahel on naa, vahel on segamini kõike ja ei mingit kindlust milleski. Lollim kui enne - nojaa, nt 88% ajast. Aga seal on see 12%, mis on umbes samal tasemel kui enne, lihtsalt arvestusega, et ka enne polnud päris ühtset mind, ning need 88 jagunevad samuti lugematuteks alamtasemeteks. Päris lolli ja natuke lolli, tähelepanematu, aga mitte nii väga lolli jne vahel.

Mingid esimesed korrad pärast rongi saavad unustatud, sest tulevad peale järgmised. Mingid saavad unustatud, sest ma ei tee neid mingeidasju enam niipea ja nädala-paariga ununevad esimesed korrad ka. Täna näiteks käisin vannis jäätist söömas, võimalik, et lausa esmakordselt elus, mitte rongi järel. See ei jätnud eriti positiivset tunnet, nii et ilmselt ununema määratud kogemus.

Ma ei tea, kes ma olen. Ma ei tea, kelleks saan. Ja võib-olla ei saagi, võib-olla see ongi kõik - aga miks ma siis ei mäleta ka paari kuu vanust ennast õigesti? Kes ma olen?

Tahtmine
on ka kahtlane. Ma ei taha ja tahan enamasti mitte tundega, vaid mõistusega, ja kui katseliselt midagi võib-olla-meeldivat teha, on enamasti tulemuseks "Ahah."
Et jah, tegin, pole erilisi positiivseid või negatiivseid elamusi, aeg elada muud elu nüüd.
Võib-olla mulle seepärast peab meeldibki - ei pea uurima endalt, mida tahan või ei taha, saab mingid tegevused niisamagi paika. Sest ma ei tunne tahtmisi ja mittetahtmisi, nagu normaalne oleks.

Jalad ja üldse kogu piirkond allpool vööd on samasugune, sihuke... tuim. Täpselt samuti, nagu ma ei taha aktiivselt süüa või juua, teha midagi või mitte teha, ei tunne ma ka seal suurt midagi peale valu. Ei kuuma, ei külma - täna Tütarlaps, kes lahkelt aitas mul süüa teha, viskas kogemata ühele mu jalale terve puulusikatäie keeva koorekastet. Mispeale ma aietasin, isegi mitte niivõrd valust kui kohusetundest, ning läksin kõigi pükstega külma vee alla. Pärast mõtlesin tükk aega, et mis nüüd edasi teha, sest märjad püksid ei tundunud kuidagi ebameeldivad või liiga jahedad. Kui otseselt valu pole, polegi midagi.
Mõistus juhib, aga emotsionaalne pool tunneb peamiselt valu. Kui on nii halb, et üldse ei taha, siis tunnen, muidu mitte.

Vaheperiood.
Kestab ja kestab ja kestab ja mul on nii raske näha, mis on pikaajaline muutus, mis ajutine ja mis neil vahet on.

1 kommentaar:

Manjana ütles ...

Mulle meeldib ka mõelda, et huvitav, kes ma olen. Juba raske küsimus. Mõnikord ma küsin teistelt inimestelt, et mida nemad arvavad, et milline ma olen. Mõni kord nad ütlevad. Mõnikord ma saan teada kes ma ei ole. noh näiteks hakkavad inimesed naerma, kui ma väidan, et olen vaikne ja tagasihoidlik. Seega ma ei ole selline, kuigi ma enda arvates ikka olen. Mõnikord öelda, et ma olen jutukas, siis ma tuletan ütlejale meelde, et enamuse viimasest tunnist ajast rääkis tema, et ärgu pidagu mind endaks. Enamus inimesi ei tea kes nad on ja nad ei murra ka selle üle pead, sest mingit otsest põhjust ei ole ja pealegi võib selguda sügavama kaevamise käigus, et oled palju lollim kui endast lootsid. Rohkem 12% :P