teisipäev, 17. märts 2015

Vasaku käega

Parem käsi käitub täiesti valesti.
Või noh. See on teatud moel üleüldine nähe - kui mõtlen asjale, on see minu jaoks olemas ja kui ei mõtle, pole.
Parem käsi töötab siis, kui vaadata. Jaa, muidugi ma vaatan mõnevõrra mööda, aga parem käsi läheb ka positiivsel juhul ainult sinna, kuhu ma aktiivselt tahan, et ta läheks. Kõike ma pean mõtlema: kuidas haarata ukselingist, kuidas võtta taldrikut kraanikausist, kuidas hõõruda uneliiva silmist, kuidas panna pusa kokku, kuidas kirjutada käsitsi, kuidas nokkida nina - või kui ma ei taha mõelda, võin teha asju vasaku käega, hajameelselt nagu vanasti. See käsi pole küll nii osav, kui parem oli, aga võimaldab vähemalt mitte mõelda.

Enamasti ma ei tee vasaku käega. Märkan, et vasakuga tõstetud taldrik, panen selle tagasi kraanikaussi ja tõstan uuesti parema käega. Hoian kahvlit, hambaharja ja nuga (kahvliga vaheldumisi) paremas käes, kuitahes ataktiline ja kui ohtlik see ka on. Löön PIN-koodi sisse parema käega.
Vasak tahaks teha kõike parema asemel, aga ma ei luba, kui just jube väsinud pole. Mul on nüüd teistmoodi väsimus ju, selline absoluutne, kus ongi päriselt raske ükskõik mida teha väsinud peast, sest igasugune mõtlemine raskendub ka. Igasugune. Ka see, mida on vaja ukselingi tuvastamiseks ja otsustamiseks, mis sellega teha.

Kui mõtlen asjale, on see minu jaoks olemas ja kui ei mõtle, pole. Kui näen toolilevisatud saunalina, viin selle kohe ära, sest kui ma saunalina ei näe, unustan selle ja selle ka, et peaks ta ära viima. Kui sõidan läbi ebameeldivaid mälestusi täis kohast, piisab sealt möödajõudmisest, et koha tekitatud ebameeldiv tunne üle läheks. Kui pesu on õues ja ma ei lähe kohe teda ära tooma, vaid ootan, kuni ära kuivab, on ta mul meelest läinud. Päriselt meelest läinud, mitte "Aa, õige jah, unustasin pesu ära", vaid "Oo, pesu! Issand, ma korra juba leidsin ta sealt õuest!"

Kui ma ei pane aktiivselt tähele, ongi olematus, asjad haihtuvad ja inimesed ka. Mis mõnes mõttes on hea, sest on inimesi, keda ma ei taha oma maailma, ja mõnes mõttes pole. Sest kuni ma ei näe neid inimesi, keda ma ei tahaks haihtuvat, neid ikkagi pole, ja kui ma neid ei näe näiteks paar nädalat, ma täiesti siiralt unustan ära, et nad kuskil ju on ikka veel. Lakkan neile mõtlemast, lakkan neid tundmast oma ihu vastas, lakkan neid meenutamast kurval meelel ja muidugi lakkan ka ise ühendust võtmast, sest ma lihtsalt ei mäleta seda teha.
Neid pole.
Mulle.

Kunagi (noh, näiteks neli nädalat tagasi) tehti mulle kognitiivse võimekuse test ja mul olevat selle põhjal keskmine mälu. Keskmine?! Mis inimesed elavadki nii sita mäluga?! Et harjununa see, kuidas korraks tähelepanu alt välja libisedes asjad ja inimesed haihtuvad, tundubki normaalne?!
Aga hiljem psühholoog seletas, et eiei, see test, mille tulemus oli praegu keskmine, kontrollibki mälu, mitte tähelepanu. Et see ei puuduta üldse seda, kuidas telekat vaadates ja "mhmh" ühmates pärast asju ei mäletata, sest neid pole kunagi teatudki.
Mu meelest neil oleks uut testi vaja.
Jaa, teadsin senise raames nimesid ja nägusid, mida oli saabuval päeval vaja, aga kui neid enam vaja polnud, läksid eriti nimed, aga küllap lähevad ka näod peagi kus kurat.

Kui ma lähen vihale, siis ma olengi vihane, sest mis praegu on, on tegelik. Kui olen väsinud, olen väsinud. Kui näen und, näen, ja kui ei näe, siis - ma parasjagu ju ei näe und? Ei mäleta möödunut ka!
Püüan hommikuti unenägusid üles kirjutada, aga pagevad, reod, päris efektiivselt ajust. Neli-viis käsikirjalist rida tuleb, üsna napi sisuga. Üks motiiv on siiski nii korduv, et on mulle meelde jäänud: korjan mingeid juppe, et saada kokku toredat asja. Kokkupanemist ei näe, aga seda, et 1-2, heal juhul ka 3 asja päevas korjates saab asju viimaks piisavalt, alailma. Kord panen kokku sõbralikku lohet, kord koolitööd, kord ei tea isegi, mida - üsna läbipaistev, eks ole? Mu alateadvus on ikka veel lame ja labane.
Meeldib, et miski on nagu enne, tegelikult. Enese kokku panemise jaoks on see tükk juba olemas, jee.

Jee. Võib-olla on millekski ka hea pidevalt mõelda, mõelda, mõelda. Võib-olla on see mõtlemine mingi tähtis osa minust ja kui seda poleks, poleks midagi korjata, poleks korjajatki. Aga hirmus on ikka, hirmus on, et ilma mõtlemata ei saa süüa ega lugeda, kempsus potikaant lahti ega isegi kõnnitud väsinuna. Kogu kuradima aeg on mõelda vaja, mingit automaatsust pole.

Muide, see kühm mu ninal, mis tekkis ninaluude murdumisel ja mida pole näha, ainult tunda, ei valuta katsumise puhul enam. Väikesed võidud.

11 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mul tekkis umbes 11 aastasena mõte, et tuleks ehitada endale sääreväristaja. Olin ju näinud hoovis mitmeid sääreväristajaid (Riga) ning nad olid ülimalt võluvad oma armsa esilaterna ja kena bensiinipaagiga.
Keldris oli koht kuhu sain vajaminevaid juppe ladustada. Nii hakkasingi õues ringi kolama (aiandis ja vana katlamaja piirkonnas) ning otsima juppe, mis võiksid sääreväristaja ehitamiseks sobida. Pidin ju kogu asja nullist valmis tegema. Nii mootori, kui ka kõik muu. Olukorda raskendas aga tõik, et mul polnud aimugi milline üks mootor päriselt olema peab ja kuidas kogu süsteem üldse töötab. Seetõttu vedasin keldrisse kogu kraami, mis "tundus mootori jaoks sobivat": väikese ballooni moodi plekist anuma, mingi elektrilüliti, kummalise seadeldise, kust tulid välja juhtmed, erinevaid televiisori osasid, suure uksevedru (võib-olla saab sellest teha sääreväristajale amordi? Amordid nägid ju välja nagu suured vedrud?) jmt.
Kõigi tõenäosusteooriate kohaselt ei võinud ma sel moel tegutsedes liiga palju eksida. Kuid hoolimata enda edust ei suutnud ma kogutud asjadest siiski sääreväristajat ehitada. Mis tundus ebaõiglane, sest ühekaupa vaadates nägid asjad välja väga sarnased nendele, millest koosnesid mootorid ja masinad...

väga väga naine ütles ...

Ma kogusin oksi, õige! Et saada neist suur ümmargune pall, kuhu pugeda, selline pesa. Aga mu vanemad viskasid pidevalt kogutud oksad minema ja ma ei saanud pesa ehitamist isegi mitte alustada =)

Sellised mõned lapsed vist on - kogujad =)

Anonüümne ütles ...

Ma tantsisin täna öösel tõde.
Ma olin suguharu liige ja tantsijaid oli palju. Oli ka üks teise suguharu liige ja tema tantsis ka tõde. Oli teine kena noor mees ja tantsis meie tüdrukutest tõde. Mina tantsisin tema tõde.
Tema sai minu suguharu tüdrukutelt tõe kätte. Tõe selle kohta, kuhu aare peidetud. Mina sain tema käest tõe kätte – mida ta tüdrukutelt tahab ja mida ta kavatseb. Aaret, aardega, minu suguharuga.
Ma kõhklesin päris hulk aega. Siis otsustasin ja hakkasin surma tantsima. Ma ei tea, kas ta teadis, et ma ta surma tantsin. Mind enam tõde ei huvitanud.
Ärkasin. Tegin rõdul suitsu ja kahetsesin, et enam samme ja rütmi ei mäletanud. Ei tõe ega surma samme ja rütmi.
Nüüd mõtlen, et milleks mulle surma sammud ja rütm. Noast piisab.
Ahjaa, öösel tantsides olin vana naine. Tantsust piisas.

Anonüümne ütles ...

Ei ei vvn, asi pole ju kogumises vaid ikkagi lõpproduktis. Näiteks nagu need sinu täiuslikkuseotsingud. sa kogud mitmesuguseid väikeseid tegusid ja mõtteid lootuses, et sul õnnestub neist midagi täiuslikku ehitada. Ja ühekaupa vaadates näivad need teod ja mõtted täiesti hästi sobivat. Kuid et ehitada neist valmis toimiv punnvõrr on juba hoopis keerulisem. Täiuslik (vaimne) Punnvõrr tahtsin ma öelda... :) Või Täiuslik Pesa.

väga väga naine ütles ...

Praegu ma kogun enese juppe =) Tühja sest täiuslikkusest, kui saaks toimima nagu enne, aint natuke halvemini, oleks juba hea!

Anonüümne ütles ...

Maailmakuulus neuroloog Oliver Sacks on kirjutanud "Hallutsinatsioonid". Küll oli hea lugemine. Seal sees on see sinu variant parema käe asjus ka täiesti olemas.Miks,kuidas,millal? Kõigele on vastused. Üüratu pagas näiteid tema tööst neuroloogina.Mida kõike maailmas on seoses mälu ja närvidega!?
murueit

Anonüümne ütles ...

Kas topeltnägemine on kadunud?

väga väga naine ütles ...

Ei =) Küll aga olen ma harjunud sellega, et vaadata tähelepanunõudvaid asju, nt ekraani, pea rinnal.

Anonüümne ütles ...

Huvitav kuidas sa mõtled selle olukorraga diilida, et suusatades pead 4 suuska jalga panema ;D

Ongi kohe jama, sest tuleb hankida 4 saabast ja neljad suusad jne...
(-sellistel teemadel on ju tore naljatleda, eks? )
Samas on selles mõttes hästi, et näiteks, kui on sünnipäev ja tuleb mingi 6 külalist, siis tundub ikkagi, et tuba on rahvast täis ja külalisi on vähemalt tosin! Mis pole ju üldsegi paha, eks?

Kaur Virunurm ütles ...

Sääreväristaja-anon-le:
Mu 11a laps kogub komponente ajamasina jaoks. Kõige tähtsamad on ajahambad, millest tehakse ajahammasrattaid. Sihukesed väiksed valged ja teravad!

Anonüümne ütles ...

Kaur, meenub sarnane keiss filmist "Malev", kus üks eriti paha sakslane kogus küüsi, et teha nähtamatuks muutvat mantlit...