esmaspäev, 20. aprill 2015

Halb, hea...

Esiteks ma mõtlen, kas see, et on nii halb olla, ei ole omamoodi hoopis hea märk.
Kui on halb, on ikka üleni halb. Nii halb, et sõna "depressioon" jõllitab igalt poolt vastu. Nii halb, et raske on näha enda olemisel mingisugustki  mõtet. Nii halb, et veetsin lõunalinna rongijaama peldikus jumala kaua aega, vaadates seina ja lastes kätekuivatil sooja õhku enda pihta välja ajada, sest tundus mõttetu kuhugi mujale minna. Minna rongi ETTE on mulle keelatud ja see oleks halb hetk ka, mõnel on sünnipäev ju. (Lehvitab tänulikult, sest minna kellegi sünnipäevale on HEA, ja oligi parem juba kohale kõndimise käigus, muuseas.)
Kui on ent halb, on mul piisavalt halb, et kõigil teistel tundub ka halb olevat, lapsed kogu aeg nutvat (eriti mu magamise ajal rongis muidugi), kõik täiskasvanud inimesed kuidagi väändunud ja veidrad, ja kui päikeseloojang värvib veel raagus puud punaseks ning kõik on objektiivselt võttes nii ilus, on mul tähelepanu põhiliselt sellele, et pissihäda. Kui kaugel on veel pood kempsuga?

Aga võibolla on see "nii halb" ka märk sellest, et ma tunnen kehas aset leidvat hormoonide pidutsemist natuke rohkem. Tunnen natuke rohkem, mis siis, et vales suunas. Valusas suunas. Aga kasutan tundeid vähemalt!
Mul oli eile - ok, üleeile, kirjutan kaua - jalavalu, kui kõndisin. Mõtlesin, et äkki on see sellest, et jalad said ka viimaks aru, et nad võivad midagi tunda nüüd. Isegi ilma katsumata. Võib-olla lekib see valu tasakesi neisse välja ja pärast seda on allpool vööd taas normaalne? Näiteks paari-kolme-kümne kuu pärast? Ma ei jõua ära oodata seda, et jalad ka päriselt tunneks, näiteks kassi käpasurvet! Muidu on ikka nii, et näen kassi end tagajalgadele ajavat, päris nunnu - ja siis karjun üle maja, sest mul tekkis õrn kokkupuude küünega, nii valus ja pealegi ootamatu, isegi kui see oli umbes kahekümnes kord. Sest ma tunnen altpoolt vööd nii vähe,  et unustan ära, kui valus see kokkupuude võib olla.

Paraku ei ole asi nii lihtne kui valu väljaleke. Ma võtsin sukkpüksid ära enne magamaminekut, neisse tekkis auk seepeale sinna, kus kuivanud veri pani nad jala külge kleepuma, ja mu jalgadel oli veriseid kohti veel, ent valus oli hoopis mujalt. Vereplekid ja hõõrumise märgid olid labajalgadel, aga kõndimisel valutasid hoopis sääred. Olin sunnitud seega veel mõtlema ja avastama, et tegelt oli valu ilmselt lihasevalu. Pole harjunud jalalihaseid nii palju kasutama.

Aga siiski. Võibolla tundmine on samamoodi kui lihaste kasutamine? Kasutades tekivad tunded tagasi? Kasuta siis ometi! Tunne!

Teiseks on ikka rõvehalb vahepeal ja ainult usk, et see on haiguslik ning ajutine, hoiab kuidagimoodi püsti. Kusjuures no mult tõesti ei oodata midagi muud, mingit parem olemist, rohkem raha, ausõna, ei oodata praegu - aga ei, kui on vaja välja surra ja end halvasti tunda, ei ole vaja mingit päris põhjust.
Piisab ajukeemilistest ja neist, mis tegelt on nagunii. Inimeste igapäevakäitumisest ja CV-keskuse rämpspostist - juba on veel halvem.

Kolmandaks on mul päevad.
Täna vähemalt ei pidanud voodist välja ronimiseks mingeid tehnikaid kasutama, mingeid "noh, jah, aga kokkuvõtteks on ärkamine ja laste äratamine siiski parem kui apaatselt lebamine ja uni ka enam ei tule, sest mure laste koolijõudmise pärast ju"-asju mõtlema, magada oli hea, ärgata ka hea ning halb hakkas alles poole tunni pärast.
Kui see halb oli PMS, on ju hästi?! Ma tunnen mingeid muutusi kehas - hea. Muutused valusale poole on vast ositi siiski puhas keemia - hea. On lootus, et kõik see vastik muutus on pealegi ajutine - ka hea.

Aga ma ei vaevuks muidugi üldse neid põhjuseid otsima, kui tegelikult ei oleks nii halb.
See, et pole nagu häid asju, annab samas võimaluse hinnata neid mõnesid rohkem, kui on. Eile oli näiteks see lugu.



Ma ei tea õigupoolest, miks otsin siia võrgupäevikusse häid asju ja ei taha üldsegi leppida, et võibolla mõni asi ongi halb üleni. See on vist seotud sellega, miks ma armastan õnnelikke lõppe - tean vähemalt seda, et mingeid lõppe pole nagunii olemas, ja miks siis katkestada kohas, kus sellest tuleb ainult veel kannatusi, mitte mõnes teises, lootusrikkamas? Pealegi võib kõike vaadata nii ja teisiti. Mõni autor kirjutab nii, et naeratad lugedes, mõni teine kirjutab täpselt samadest asjadest, ja nutad.

Jaa, muidugi oleme me ise asjade mõõduks. Kui saaks nüüd kuidagi nii ka mõõta, et tulemuseks poleks halb?!

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sul oli kunagi ammu blogis üks Rasputina laul vastuseks blogi lugejale, kes tahtis nõuannet, mis teha, kui oled maha jäetud. Laulu sõnum oli siis selline muidugi, et pole midagi teha ja miski ei aita ja jne. Olen hiljem seda lugu youtubest otsinud, juba jupp aega enne seda sinuga juhtunut siis, aga leida pole õnnestunud. Kui lugesin, mida sa tegid ja miks, siis oli see minu jaoks just selle ammuse üles pandud Rasputina loo tõttu kuidagi eriliselt vastuoluline, tähelepanuväärne, kõnekas või noh, ma ei leia seda õiget väljendit. Kui sulle sobilik on, võiksid selle loo uuesti üles riputada, hea lugu on. Enesetapumõtted külastavad küll mind ennastki periooditi, tänagi vaagisin, ja leidsin, et poolteist aastat tuleb küll kindlasti oodata, muidu võiksin lapsel bakakraadi saamise tuksi keerata. Ja no eks siis vaatab edasi :P Rongi alla ma küll ei hüppaks, tean vanast ajast üht rongi alla läinut, kes jäi jalast ilma, aga ellu ja pidi ülejäänud elu puujalaga komberdama. Aga tervisi sulle ja head paranemist. Lugesin Algernonist su juttu ka, oli hea, nagu ikka.

väga väga naine ütles ...

https://www.youtube.com/watch?v=5Xbz3VofDVQ

Aga "miks" on mulle endalegi segane natuke. See ei olnud selline ühene "mehe pärast", tegelikult ma olin depressiivne ju juba varem, lihtsalt sel korraga oli mingi mõte, et miks rabada üldse - ja siis ikka polnud.
Mõtet.
selline segane värk, et mõnes suhtes on inimene osa inimkarjast ja kuni tal on seal mõte, on temal ka. Ja samas püüdlen vähemalt mina küll individuaalse täiuse poole, mis nt hetkel on väga raskendatud, ja kui see ei tule, noh, siis polegi mõtet.

Anonüümne ütles ...

arusaadav, et mitte üheselt ühe mehe pärast. Aga kui Sa juba rongi alt enam-vähem tervena tulema said, siis võiksid võtta seda kui märki, et mingi suisa eriline mõte on igatahes olemas. Nüüd jaguneb su elu enne ja pärast rongi, seda saavad vaid üksikud enda kohta öelda. Ja elu lõppeb niikui nii ükskord, sa oled veel päris noor, lapsed õrnas eas, tasub kindlasti oodata ja vaadata mis elul sinu jaoks veel varuks on.

väga väga naine ütles ...

Aitäh!

S.t. päriselt. Mul on ajatunnetus hetkel (või siis mitu-mitu kuud minevikku ka) selline, et mis on praegu, ongi. Mõistusega võin ju teada, et pole, aga tunnete tasandil ongi.
Ja kuna mul praegu on selline suht kergendunud olla, läks see kommentaar täie ette =)