neljapäev, 2. aprill 2015

Ei teagi, kas on kohane rõõmustada

Ilmus sama jutt paberil ka.
Kogumikus Tuumahiid 2: Toorium. Tegelikult ma ei pea tõenäoliseks, et see on mu parim, sest kirjutasin lugu armunud peast ja selle iroonilise eeldusega, et kui on naine, kirjutagu armastusest, siis rahvale meeldib - kuitahes lihtne lõpptulemus ka poleks.

Aga noh - rahvale meeldib? Ilmselt siis on kuidagi hea. Või siis mängib kaastunne. Natuke võib seda ka olla, üldse ei pane pahaks.

Baas.

Kogumiku arvustusi, kus minu jutust ka arvamus:

Baas.
Kirjanduslik päevaraamat.
Loterii.


4 kommentaari:

notsu ütles ...

Mulle meeldis ka - armastuse koha pealt oli tugev külg aistitavus; aga mulle meeldis väga ka see kriminulli või spioonika muster, kus antagonistil on mingi väga kaval plaan ja iga kord, kui peategelane on justkui aru saanud, mis plaan, selgub, et ikka üks aste keerulisem.

Tuukan ütles ...

Lugesin. Ega ma ka vist miski sihtgrupp ole, kuid eesti raskepäraste ja raskelt läbinäritavate, tüütuvõitu ulmetelliste(raamatukogus on neid vaata et meetrijagu juba!)taustal on undijutt peaaegu kui sõõm värsket õhku. Tõesti, peale Apelsinikollase ei mäleta ma ühtegi normaalse kirjanduse laadset eesti asja, nüüd siis midagigi..:)

väga väga naine ütles ...

Kuule, aga sa lugesid ja jätsid selle kohta isegi kommentaari! Isegi kui sulle või notsule ei meeldiks, te vähemalt lugesite ja seegi on ju mulle uhkuseasi! =)

Tuukan ütles ...

Olen aru saanud, et sulle "Ameerika jumalad" meeldivad. Mõtlen, et sul oleks potentsiaali kirjutada mitte niivõrd sama hästi(seepärast ma ei muretsegi), vaid samadest a s j a d e s t, millest Gaimangi kirjutab. Olen lugenud/loen jätkuvalt netist igast paramudru ja esoteerilist jauramist, et endale kildhaaval koostada maailmapilti inimestega päriselt olnu/ nende kogetu põhjal. Ja igakord, kui ma ehk 3 pusletükki vaevaga kokku olen saanud, selgub AJ-d uuesti lugedes, et Gaiman on neile neljandagi lisanud ja sihib viienda poole. Väga huvitav raamat, see AJ.