neljapäev, 23. aprill 2015

Nõ-me

Täiega.
Ma TEAN, kui mõtlen, et on küll miski minu juures paranenud näiteks novembrikuust alates. Jaa, vahepeal (näiteks viimased viis-kuus-üksteist või misiganes päeva) on küll tagasilööke, aga needki ei löö nii sügavale kui ennemuiste oli ja peaksin(TM) olema tänulik. Ma ei löö enam endale näkku eksikombel, erinevalt näiteks veebruarist, kui käisin rahulikult kolm päeva ringi, küünejäljed näos, sest juhtus nii? Mu tütre pinginaaber saab aru, mida räägin? Miks ma siis nutan hommikuti köögis ja ehmatan sellega lapsi, eriti kui kõik on haigus ja ajutine? Mingi loll olen v?
Ma peaksin, ma peaksin, ma peaksin....

Viimased viis päeva - või nädal - või natuke rohkem - on olnud ränkrasked. Pea käib nii õudselt ringi, natukenegi allapoole vaadates on juba kõik seal kahekordne, saan sihitud ja elatud ainult tänu sellele, et olen sellega juba kohanenud. Vahepeal oli iivelduse, peavalu ja oksendamisega viirus, siis sai raskusi selle süüks ajada, vahepeal niisama-väsimus ja vahepeal isegi toredamad hetked. Aga kokku on kõik nõõ-mee.
Mul on aeg psühhiaatri juurde, ent tegelikult ma ei usu, et ta teeks mingit imet - et torust sisse ja siis tulen teiselt poolt naeratav ja rõõmus mina välja. Torust.
Tegelikult ma ei usu, et ÜLDSE paranen, kui üleni aus olla.

Iga päev loodan ärgates, et noh, täna näen selgemini - ja iga päev ma ikka ei näe selgemini, kui, siis vastupidi. Pea käib rohkem ringi ja isegi praegu tundub tool mu all sõitvat. Nii halb on, et täitsa... eeee...
halb.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Nägemine on sürr teema. Lugesin täna lehest "Roseanne Barr jääb pimedaks",sest tal on kollatähni degeneratsioon...Mul on sama lugu.Ootan.Vaatan. Jube kurb on. Tahaks samuti küsida: millal ja kas miski võiks muutuda?Aga tean,see on loll küsimus...

Võhumõõk ütles ...

No ma loodan, et see ei süvenda liiga su melanhoolsust, aga ma nägin sinust just paar päeva tagasi väga värvilist ja eredat und:algas kõik väga popilt facebooki sissekandega: sa andsid teada, et abiellud! Ja kuupäev oli (vist oli mais, aastat ei vaadanud, jah, ma kahetsesin ärgates, et ei vaadand), pildid (mees oli tundmatu, aga väga fotogeeniline)ja täismäng! Väga usutav.
No ma ei tea, mis see tähendada võiks, aga igati ilus uni oli. Ja mul oli väga hea meel, et olin(vist) ka kutsutud :)

Krt, kuniks elu, seniks lootust ja miks ei peaks sulle kehtima samad reeglid, mis teistele ja sttadele aegadele järgnema ka head?

väga väga naine ütles ...

Mõtlesin tükk aega, et kes sa oled, aga välja mõtlesin.
Abiellumisega läheb veel aega =)

Anonüümne ütles ...

Psühhiaatri torust võib küll täiesti teise inimesena välja voolata. Ma sain aja sihukese hirmsa moori juurde, et ma tõsiselt keeldusin edasi depressioonis olemast. Nagu jumalik tervenemine toimus tema läbi, ausalt, sest ta oli NII maksimaalselt võigas eit, kui inimene olla võib ning oleks teda mulle kuskil mujal vestluseks antud, siis oleksin arvanud, et ta võiks olla pullilauda juhataja, kes püsib oma tööl kolhoosiajast saadik ja seda seetõttu, et ta ei oska mitte midagi muud, kui viglaga vehkida (tglt tal vikla nähtaval ei olnud, aga tunne oli, et ju see tal kapi taga olemas ikka on) ning suhtuda inimestesse kui hälbinud vaimupuudelistesse, keda tema käest-jalast-kõrvast sinna-tänna tõstma peab, ise selle juures mitte mingit empaatiat tundes, sest need napid empaatiahetked olid 30 aastat tagasi ära.

Täiesti abiks oli, ausalt. Näha, milliseid ekstreemseid inimesi on olemas. Ning teadvustada endale, et mul ei ole selliste inimeste kõrval üldse mitte midagi kurta, vaid mul on hõbelusikas ja kommikott suus puhtalt selle pärast, et ma sihukene ei ole.

Anonüümne ütles ...

Anonüümne 11:21, mul on tunne, et oled käinud kellegi Marianne juures...Just sellise litaka sain mina kunagi, aastakümneid tagasi, tema juures.

väga väga naine ütles ...

Päris hea - teil samas oli järelikult piisavalt halb, et minna tema juurde tagasi, kuitahes nõme ta ka oleks.