pühapäev, 12. aprill 2015

Tahtsin ja tahan ja tahtsin ja tahan

09.04.2015 oli ajalooline päev: sain jälle, mida soovisin.

Mu arust on see armastus täiega tore mehhanism.
Täpselt nagu on väga tore, et loodus on tekitanud kõhutühjuse ja lausa nälja - ning selle vastukaaluna kõhu täitumise ja maitsepungade pakutavate naudingute pillerkaari.
Ja iha ning seksi. Ja janu ja puhta vee joomise mõnu!
Lihtsalt pidada armastust kuidagi kõrgemaks tundeks kui täiskõhuelamust tundub mulle kuidagi kummaline.

Isu rahuldamine (mitte enda ees seisva toidu hävitamine või kalorite saamine või kahtlaste füüsiliste tundemärkide, mis kokkuvõtteks viitavad toidupuudusele kõhus, eemaldamine mu elutsüklist), janu rahuldamine (vastandina "nüüd on vist aeg juua ja keha ka... vist... annab sellest märku ning vesi on joogivajaduse puhul parim rohi olnud") ja väsimuse puhul magama ihkamine (vastandina sellele, et tõlgendan üldist kurvameelsust, kuidas pearinglus kasvab, kuidas pudistamine, topeltnägemine ja kalduvus jätta silmad peale nende automaatset sulgemist kinni rohkenevad kui märke väsimusest) olid peale pikka-pikka vaheaega suureks avastuseks ja ühtlasi meenutasid mulle, et tahta ja siis saada on ka võimalik. Jaa, need ongi täiesti üheväärsed asjad, need seksi- ja söögitahtmine!
Tahtmine
on võtmesõna.

Mul on umbes-täpselt kaks sõpra alles, kes minuga ka päriselt räägivad, nii et on nagu pisut kohatu öelda "on üks", aga on üks, kes avaldas kerget kahtlust, kas ma ikka tean, mida mõtlen "õnnest" rääkides. See peakski ju tähendama seda, et miski ei sega, on normaalne olla, ja kõik üle selle on lihtsalt aju uperpall?
Ma ei osanud talle selgitada ka, kuidas olen temaga täiesti nõus, inimene olemisel on omad head ja omad halvemad hetked, ja kui on hea, siis ongi õnn, aga mu tundeskaalal "valus-ei ole valus" oleks nagu midagi puudu.
Ei ole nagu päris see, mida mäletan hea olemisena.

Nüüd tean, milles asi oli. Välistamismeetodil. 09.04.2015 õpetas.
Et kuna ma eriti ei taha midagi, nagu päriselt ei taha midagi, ei ole ka rahuldust saamisest. Suhtun soosivalt, kui mõistusega võttes on hea asi, ja kui mõistusega võttes on halb, siis kolme-nelja halva järel mu tuju langeb üsna drastiliselt, ent kuna ei ole ole aktiivset tahtmist, ei ole ka tahtmise rahuldamisest tulenevat head tunnet üldse.
Sellepärast saangi teha nädalas 75 seeriat trenni ja igal õhtul panna kokku viis asja, mida saabuval päeval peab, ning mitte lugeda nende ärategemist samas mingiks mainimisväärt saavutusekski - sest mul tuleks saavutamiseks midagi muud tahta rohkem, kui neid tegevusi teha. Näiteks voodis vedeleda ja lugeda.
Aga ma ei taha. Ei taha õieti midagi. Dieeti pidada? Tunde järgi? Teha trenni tunde järgi? Koristada, sest on segamini? Mis te ajate naerma või?
Ma teen, mis kavas on, teen ka seda, mis kavas ei ole, aga "ohhh, olen nii võimas, et suutsin tuleviku nimel teha asju, mis ei toonud kohest head tunnet", ei ole, sest mingit kohest head tunnet... polegi. Ükskõik, mida teha.

Jah, ma tean, peale vaadates olen ikka nagu sama inimene, kui enne rongiga kohtumist, sama nägu ning sama kehaga. Isegi samades riietes enamasti. Kuidas pea käib ringi, kuidas ei taha ning ei tunne midagi, ei paista välja. Kuidas ei vaevu mingi juukselõikaja juures juukseid lõikama ja soojade ilmade puhul saabaste asemele kingi otsima, sest nii ükskõik on, ei paista veel välja, ja eriti ei paista välja kellelegi, kes pole vahetu perekond, sest muidugi näevad teised mind enamasti siis, kui ma ka tean, et mind nähakse, ja olen seega natuke ilusam ja elusam kui muidu.
Aga kui teistmoodi on kõik seestpoolt vaatates, on mainimist väärt. Kordamist väärt. Nagu mängiks rolli jube hea kostüümiga. Teiste meelest nagu ongi see inimene, kuid ma ise tean, et pole.

Üheksas aprill on samas üleni hea mälestus, sest kui mul on nüüd taas üleni kurb ja paha olla, meenutan millegi tahtmist ja et see vast tuleb kunagi uuesti, ning see annab jõudu.
Seni on kõik paranemismärgid olnud välised.
Esiteks ma ise neid ei näe, vaid teised ütlevad, et mu kõne on läinud selgemaks või miimika korda või ma "näen tervem välja", mida iganes see ka tähendaks.Ilmselt juurdevõtmist.
Teiseks ma ei usu, et mu tervem välimus või parem kõne tulevikus oleks kuidagi abiks, kui mul on leinaline meeleolu, sest kui ka paranen väljast, aga seest jään sama katki, ei ole sel erilist tähendust ju minu seisukohalt võttes.
Aga mõttel, et kunagi võib-olla hakkan jälle tahtma, on tähendus. On mõju. On mingi lootus tekkinud lõpuks, et kui aja möödudes paranen tervemaks, päriselt, on sellel ka mulle mingi positiivne sisu, mitte ma lihtsalt ei hakka rohkemaid funktsioone täitma teiste heaks.
Sellest on hea mõelda, et on midagi oodata. On midagi.

Kuigi täna mõtlesin, et oh, läheks vaataks toas ühte asja, kui olin ühe saapa jalga pannud. Põhimõtteliselt vaja ainult üks hüpe teha ju, hoian seinast kinni ja vaatan ära.
Jee. No ma ei kukkunud, kui positiivsele keskenduda, vaid panin enne saapaga jala maha.
Aga ühel jalal ma tõesti ei hüppa.

13 kommentaari:

  1. niisiis avastasid, et stoa-õnn on magedavõitu?

    VastaKustuta
  2. ma isegi ei tea päriselt, mis on stoa-õnn. Esmalt ma sain wikipediast teada, et stoa oli antiik-kreekas midagi vestibüüli-laadset, aga ilma seinteta, siis seda, et stoa-happiness on stoikute arusaam õnnest ja et stoikud said onma nime mingi väravakaare järgi - aga milline see õnn just oli, ma ikkagi ei tea, võin vaid oletada.

    Oletan, et on jah magedavõitu.

    VastaKustuta
  3. stoikute ideaal oli apatheia - olek, kus kired ei loksuta, toimimine lähtub puhtalt ratsionaalsest ettekujutusest sellest, mis on õige, mitte ihadest.

    VastaKustuta
  4. Kui oled nö näost-näkku kohtunud millegi nii suure nagu surmaga, siis võivadki muud asjad elus selle kõrval paista väikesed.

    VastaKustuta
  5. Notsu, mis stoa-õnne ja budistliku lähenemise vahe on?

    Aga ma olen ikka õnnelik inimene, sest mulle on looduse poolt kaasa antud selline geenikogum, et ma võtan pea kõiki negatiivseid asju kui tüütuid ajutiselt pidurdavaid ebameeldivusi (no näiteks seda, kui on minevikus selgunud, et kooli lõpetamine lükkub edasi, või käeluumurdu või et mõni mees ei taha mind). Isegi abielu lõppemine, mis ometi on suur krahh ja tekitab suurt südamevalu - ma olin küll mõnda aega veendunud, et uus armastus ongi olemuslikult võimatu, aga ma ei arvanud kordagi, et ma pole enam kunagi õnnelik, ma eeldasin lihtsalt automaatselt, et pean õppima ilma armastuseta (aga muidugi mitte nüüd ilmtingimata ilma seksita) õnnelik olema.

    Ja samas võivad väga väikesed asjad mind pööraselt õnnelikuks teha. Kui ma olen näiteks kaks päeva mõelnud, et tahaks wrappi, aga pole olnud aega seda ostma minna ja siis astub sõbranna täiesti juhuslikult sellega sisse ja ma olengi kaks päeva sillas, sest elu on nii imeline. Või kui on kehvem päev ja kaaslane selja tagant kallistab ja ütleb, et "ah, nad võivad ju kõik perse mina" (= meie vs nemad, nagunii) ja mul on kõik halb juba meelest läinud. Ainult üleväsinuna olen ma täielik fuuria.

    Imelik see ajukeemia ja kui palju see varieeruda võib.

    VastaKustuta
  6. Ahjaa, mina usun armastusse. Ja olen õige inimese nimel valmis vajadusel eelkirjeldatud nälja ja janu rahuldamisest loobuma - elama teadmises, et ma ei saa endale lubada lihtsalt iha ajel lemmiktoitu või lemmikjooki, sest näiteks armastatu on parajasti töötu ja muidugi kulub meil kahekesi koos rohkem raha kui kuluks mul üksi. Muude ihade (sh seksuaalsete) rahuldamise nimel ma armastusest ei loobuks. See, kui sul on keegi, kelle peale sa saad ALATI* loota ja kes alati mõistab ja keda sina alati mõistad ja kes tundub sulle kõigi oma miljoni veaga lihtsalt nii palju parem kui kogu ülejäänud inimkond, ei ole võrreldav sellega, kui ma pärast kolme päeva kõrbes kaevu juurde jõuan. Jah, teine päästab mu füüsilise elunatukese, aga esimene vaimse.

    * See, et "alati" on alati illusioon, ei tee seda tundena vähemväärtuslikuks

    VastaKustuta


  7. Ma ei usu =) Sedasi usuna mitte.

    Aga noh, mul ongi tundmisega kehvasti hetkel. Hormoonid ei tööta üldse nagu enne, sellest, et ovulatsioon, saan aru hoopis teiste märkide järgi kui varem, vihastan jumala kergesti, ja noh, ei taha. See, et oleks tahtnud last või et sukad meeldisid ja siis võis neid vaadata mitu korda päevas, oli täiega ajutine nähe, mis siis et ma neist siin rääkisin.
    Teisiti öeldes - kui ma juba midagi tahan, kui tahes ajutiselt, on see juba suur asi mu sisemuse jaoks. Vbla kunagi hakkan isegi armastusse uskuma, ei tea ju ette.

    ***

    Agagaga... ma ju ka ei teadnud, et ma õnnelik pole. Täpselt niimoodi arvasin ka ise: et õppigu ma õnnelik olema armastuseta, mis ma olen mingi mömm v, et ei suuda!? hei, ma olen ju ka enne olnud, kaua ja ilma!! Muidugi suudan!

    See ei ole see asi. Minu arust. Et ennast kokku võtta ja edasi marssida saab küll ja ma olen tegelikult suht üllatunud, et ma seda ei teinudki. Aga see ei ole ajukeemiline eripära, et mõni siin ei suutnud lõpuks, see oli nähtavasti ikka otsuses kinni. Et mis tundus väärikam ning õigem.

    ***

    Praegu ma omast arust sellest räägingi, et ajukeemia mõju kehale muutub. Vahel on selline, vahel, nt siis, kui kehale on mingid muud asjad tähtsamad, teistsugune.

    VastaKustuta
  8. arvestades, et ega aju mingi kehaväline organ ei ole, siis tõenäoliselt ei ole siis, kui kehale on parajasti muud asjad tähtsamad, ka ajukeemia päris sama.

    stoa ja budism - mnjah, tõepoolest, see kirgedest-ihadest vabanemise asi on sama. aga taustal olev metafüüsika on mõnevõrra erinev, niipalju kui ma oma põgusatest õpingutest mäletan, stoikud siiski võtsid maailma olemasolevana, mitte tajuveana. st tajuvigu võib kah olla, aga et mingi õige tajumine on siiski võimalik ja isegi mõtisklemise läbi saavutatav (mitte ei pea tulema müstiline valgustus, mis näitab, et kõik, mis siiani paistis, oli vale).

    VastaKustuta
  9. Mõtlesin erineva aju osaga pigem seda, et kui mina pole elus kordagi isegi tulnud selle peale, et selline lahendus võiks olemas olla, ja sina oled kirjutanud, et käisid rongiaegu vaatamas ja oled kolme aasta jooksul kolm hüvastijätukirja kirjutanud, siis ilmselgelt ei ole see "hetke ajel tekkis mõte, tegin asja," sest see sama mõte oli varem korduvalt juba esinenud, ajendanud minevikus rongiaegu vaatama, kirju kirjutama jne. See on siiski tendents.

    VastaKustuta
  10. jajah, ja ka see enda kokkuvõtmine ja edasimarssimine on eri inimestel erimoodi - ühel pikk hambad ristis rügamine, teisel lihtsalt otsustamine, mis ise võtab vaid pisut aega ja mille järel on kohe muretum.

    VastaKustuta
  11. Tegelikult ma ei tea, et oleksin surmaga kohtunud, oo anonüümne. Päev, millal, on uduselt meenuma hakanud, aga mitte sündmus ise. Ja eks ma olin ning olen siiani elus ja kõik esinevad ebatäiused on elusa inimese ebatäiused.

    Aga lihtsalt - ei saanud, mida tahtsin, ja nüüd ei tahagi midagi, on kuidagi.... saatuseirooniline? Loogiline äraspidisel kombel? Vaata ette, mida sa soovid?

    Aga väljas on väga ilus taevas ja kevad, ja ma pean uskuma, et aega on. Aega on. Minul ka. Miski ei pea tulema kohe ning vbla on 10 aastat just paras oodata, et asjad paraneks.

    VastaKustuta
  12. Mul on konkreetne küss. Kuna vvn läheb korda, siis kas on olemas mõnda tegu või moodust, mida ligimene võiks teha, et sind toetada?

    Võib olla ka lihtsalt raha ;)

    VastaKustuta

  13. Muidugi läheb korda.

    Aga ma ei tea, kuidas mind aidata saab. Kohe kirjutan ka sellest - kuidas tegelikult ju abikäsi on, aga ma ei oska neid rakendada.
    Raha on tegelikult hea pakkumine, seda on alati liiga vähe.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.