reede, 15. mai 2015

Kas inimene on saar? Või saarestik?

DISCLAIMER: Ma räägin küll endast, aga tegelikult võibolla paljudest.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama ühest fb-vestlusest eelmise aasta lõpul.
Mulle kirjutati, ise kardetavasti nii artikuleeritud juttu ei aja(nu)ks.

k: Ühest küljest kirjutad sa ebatavaliselt veenvalt ja olemuslikult tunnetatult, kuidas sa oma eluga täiesti ise täiesti nauditavalt hakkama saad, _kuigi_ see ei ole mingi rämefeministi viug, sest seda, et mehed on toredad, eriti ilusad mehed, ja et neil oleks su elule lisaväärtusi pakkuda, ütled sa ka. 
Aga mitte et neist sõltuks midagi olulist. 
Nonii, ja täna sa ütlesid selle välja, mida ma ise nats vist kahtlustasin, aga jätsin täiesti sinu kujundada, et sa oled suuteline mingeid eriti radikaalseid asju ette võtma oma täiesti kadestusväärselt põneva ja mitmekülgse ja inimliku ja andeka eluga mingi mehe pärast.

Mõtlesin selle üle kaua. Nagu kuid (jaanuar-veebruar-märts)-kaua, sest esiteks ei ole ma väga tark (eriti nüüd) ja teiseks olen aeglane (nüüd), aga lõpuks siiski jõudsin selleni, et tegu ei olnud soolise eristusega mul ju. Mehe pärast? Ei, mitte ainult.

Teiste hinnangud näivad lihtsalt usaldusväärsemad kui mu enda omad, nagu mõned ka siinsamas märkinud on, nagu mõned eraviisiliselt mulle aastaid varemgi märkinud on, ning kui sealt teiste poolt ei tulnud midagi positiivset, oligi ainsaks kaalukeeleks otsustamisel mu oma enesetunne (mis aga polnud kuidagi hea).
Et jaa, põhimõtteliselt oli selle rongiotsuse taga mingi mehe keeldumine minuga pesa punuda, kusjuures tegelikult ütlesin talle üldse ise, et niimoodi ma ei tahagi - aga miks see mulle nii hirmsasti hinge läks, oli hoopis teine teema.

Ma uskusin teda, uskusin, et kui ma pole nii tähtis talle-sulle-kellelegi kolmandale, ju ma siis polegi tähtis. Tähtisolemist samastasin armastusega, tegelikult samastan siiamaani.
Samas on tõsi ka, et mu tujud on mõjutatud tagasisidest, mis maailmast tuleb, ja ma ei tahtudki seda muuta.
Praegu on mul näiteks raske saata lapsi kooli, kui nad ei taha minna - kas ma olen lapsevanemana parem, kui lasen neil koju jääda, kui nad tahavad, või neid siiski kooli kamandades? Mis tagasiside loeb rohkem, kas nende kohene või mingi kaugem, võibolla nendepoolne, võibolla näiteks mingi õpetajatepoolne, võibolla üldse tulemata jääv? Võibolla nad ei peakski minema, kui tahtmist pole?
Ent samas - inimene olgu ikka teistega seotud, olgu saarestik, sest ükski inimene pole saar, onju? Ühiskondlik loom, karja arvamus ja kõik need teised sõnad. Teiste arvamus loeb! Lapsed käigu koolis või olgu korralikul koduõppel vähemasti!

Mis ent ei muuda, et tegin maailmatu fataalse otsuse selle põhjal, et keegi mulle umbes viis päeva ei öelnud ega näidanud, et olen neile tähtis. Viis päeva või umbes nii - ja kui mu tuju oli niigi madalal, oli ta siis teiste tagasiside puudumise tõttu veel eriti madalal. Kohe mitu-mitu-mitu pügalat madalamal kui enne.
Ning ma mõtlesin nüüd pingsalt sellele, et oot. Kui teiste tagasiside (või selle puudumine) ajas mu tegema sellist üleni fundamentaalset sammu, miks ma õieti ei suutnud/tahtnud/teinud seda muutust enda juures, et võõras tagasiside on võõraste asi, ma elan enda soovi järgi ja ei lase end neist kõigutada? Miks ma üldse kuulasin neid teisi, miks ma olin saarestik, mitte saar?

Ja siis see tuli. Avastus. Muidugi. Emake maa, kuidas ma enne sellele ei mõelnud?!
Kunagi, kui olin veel laps ja üldse nende asjadega veel niimoodi teadlikult ei tegelenud, juba olin selle ümber õppinud. See, et teiste arvamus loeb, ei olnud mu normaalne olek, ma olingi saar kunagi! Omade meeldimiste ja mittemeeldimistega, omade seisukohtade ja nende puudumisega, ma olin ise - ja sellisena originaalne. Aga. Mu seisukohad ja meeldimised ei olnud üldse sellised, kui enamikul. Eriti enesekohased.

Ma ei saanud aru, millal pean viisi, millal mitte - kogu aeg ju laulsin oma parimal võimalikul moel, aga vahel sain niisugust tagasisidet, vahel teistsugust. Ma ei saanud aru, kus oli tolm, võtsin lihtsalt üle pindu, mida ema näitas. Mu lemmikkleit oli tagant lahtine ja jättis halval momendil aluspüksid näha, aga ma ei teadnud seda, sest nägin end ainult eest. Ja nii edasi.
Ning kuna olin ühtlasi suhteliselt intelligentne, õppisin tasapisi ära, et teised näevad asju, eriti mind, paremini kui ma ise. Nende hinnangud on õigemad, täpsemad. Neid tasub usaldada, kui nad ütlevad, et mu aluspüksid paistavad, ja seda peent erisust, et neid tasub küll usaldada info osas, et mu aluspüksid paistavad, aga mitte selle üleoleva tooni suhtes, millega see teave edastati, ma ei teinud.

Õppisin olema saarestik intelligentsi pealt, aga polnud (veel - krt, ja nüüd siis "jälle") piisavalt intelligentne, et näha mingeid peenemaid varjundeid. Edasi tulin toime sellega, mis juba õpitud, lisasin tõdemusele erandeid ja postulaate (ebameeldivate inimeste laitus on võrdne kiitusega, usaldada tasub ainult nende inimeste antud infot, kes mulle endale meeldivad, tee teistele, mis tahad endale tehtavat), kuid ei muutnud oma peamist õpitud teadmist, nimelt: teised näevad õigemini.
Ja oleks ma siis teadvustanud, et siuke õpitud asi on! Ei, mõtlesin, mis mõtlesin, loomuldasa muutsin või lisasin neid erandeid ning postulaate, kuid selleni, et intelligentsi pealt õpitud asi ja mitte naturaalne, ei jõudnud. Ma tõepoolest arva(si)n, et teised näevadki paremini, õigemini, täpsemalt! Lasin neil oma tujusid mõjutada, sest teised ju näevadki õigemini! Ning kui ma ei olnud See tollele mehele ja nähtavalt tähtis kellelegi teisele, teised aga näevad asju õigemini - noh, siis nii oligi.

Huvitav, kas ma uut ennast üles ehitades suudan seda asja uuesti ja teistmoodi üle õppida?



32 kommentaari:

  1. "Salapärase" FB vestluspartneri sõnumis kajastub otsene vihje silmatorkavale vastuolulisusele sinu blogis (sinu elus?). Ehk on see üks segadusttekitavamaid asjaolusid sinuga seotult? Täna üks, homme teine, eile veendunult just niimoodi ja see ei pruugi puudutada seda mis toovad ülehomsed tuuled :). Oled ju sedagi varasemalt väitnud, et sa põhimõtteliselt ei arvesta teiste hinnangutega ja sind ei huvita teiste arvamus ning nüüd kaldub su suhe sellesse just vastupidises suunas.
    Püüa luua oma põhimõtete osas kord majja - ehk see aitab?

    VastaKustuta
  2. Ei aita. S.t. ma ei olegi homme see, kes eile.
    Ja KUS ma olen öelnud, et mind põhimõtteliselt ei huvita teiste arvamus?

    S.t. mind isegi ei häiri väide, et muutun igapäevaselt, sest muutungi ja tõesti pean iga muutust igaveseks. See on mu praeguse ajataju probleem ja kuigi mulle meeldiks uskuda, et ajutine, pean ka võimalikuks, et nii jääbki nüüd ja igavesti (mis phmt on ka seletus sellele igavese praegu fenomenile - pean võimalikuks, et nüüd nii jääbki, kuigi seni on kogu aeg muutunud).
    Aga oma meelest seda ma pole küll enne väitnud, et arvestan ainult iseendaga.
    Kahtlemata olen endale tähtsam kui teistele, mhmh, tuttav väide. Ja tunnen end paremini, kui teised mind tunnevad, ka tõsi. Aga samas on ju sellestki võrgupäevikust arvestatav osa pühendatud sellele, et "ma ei mõtle XXXXXX asjast halvasti teiste puhul, niisiis pole ka karta, et teised minust halvasti arvaks sellesama puhul" ja mulle küll ei tule tuttav ette väide, et mind teiste arvamus ei huvitaks.

    VastaKustuta
  3. Võib-olla oleks lihtsalt parem kui sa uut ennast niimoodi avastaksid, et teised sinu avastusi (kasvõi läbi selle võrgupäeviku) pidevalt kommenteerida ei saaks. Ma saan aru, et tagasiside on sulle tähtis, kuid see mõjutab sind ehk liiga palju. Kuigi samas ma tõesti ka ei tahaks, et sa lõpetaksid siin kirjutamise üldse ära, saab ka ju neutraalsematel teemadel? Lihtsalt võib-olla tasuks mingi aeg ennast omaette lahata, oma tahtmised ja meeldimised selgeks teha, oma identiteet mingil moel paika panna.

    Parimat soovides,
    veel üks Mõjutaja :P

    VastaKustuta
  4. Ma eriti ei taha neil neutraalsematel teemadel. Sest mulle pakun huvi ainult ma ise ja samas unustan kogu aeg ära, et mingi asi muutus mu juures ja kui sellest hiljem lugeda ka ei saa, ongi see info igaveseks läinud.

    Nt täna olin hirmus väsinud ja siis läks paremas käes hoitud kott kogu aeg mu parema jala vastu ja ikaldus. Ent see oli veel kuu aja eest mu normaalsus, iga kord, kui kott oli paremas käes, läks see vastu jalgu. Et nüüd enamasti EI lähe, sai mulle teatavaks ainult tänu sellele, et täna läks.
    Kui ma kirja ei pane, unustan kõik ära.

    VastaKustuta
  5. Ma saan aru, et tahad üles täheldada arengut ja sellega seoses oma mõtteid-tundeid. Ma ise teen ka seda, kuigi suht anonüümselt (st ükski mu sõpradest ei tea, et üldse blogi pean). Kui keegi mulle blogi kommentaarides midagi ütleks, siis ei muudaks see mu jaoks midagi, sest need on suvalised anonüümsed. Samas kui need oleks sõbrad-tuttavad...Siis ma ilmselt enam seda blogi ei peakski. Sest ma tean, et nende arvamus hakkaks mind kohe mõjutama ja ma ei saaks olla oma mõtete ülestähendamises nii vaba kui praegu. Ja võib-olla ma hakkaksin isegi mõtlema sellele, mis postitusi peaksin kirjutama, et ikka keegi viitsiks lugeda. Kokkuvõttes see kõik piiraks minu arengut.
    Mis on selle pika jutu mõte? ehk see, et võib-olla ka sinu areng on mingil moel su lugejaskonna poolt piiratud. Sa ilmselt oled isegi märganud, et rohkem huvi tekitavad need su postitused, kus sul midagi viga on, kui sul on paha päev, kui on mingi probleem. Kui aga tuju on hea ja kõik on OK, siis ei viitsi keegi kommida. Mis tähendab, et sind suunatakse vaikselt tagasi su hädadele keskendumisele. Niimoodi on jube raske depressioonist välja tulla, arvan ma.

    VastaKustuta
  6. Hea lugemine oli.
    See kui sa täna väidad, et arvestad hinnangutega ja homme räägid vastupidist on igati vastuvõetav. Näen lihtsalt natuke erinevaid situatsioone, mitte, et ma su blogi nüüd väga uurinud oleks, aga inimeste puhul üldiselt.
    Jätka ainult, mina loeksin.

    VastaKustuta
  7. Ma pakun, et "halbade päevade" ohtrad kommentaarid on pigem seotud sellega, et 1) inimesed on siis mures su pärast ja "teevad lihtsalt pai" ja 2) inimeste oma elusitt haakub nende teemadega ja kommenteerimine on hea koht oma auru ja kogemuse väljalaskmiseks. Nii nagu mingites teemades mul kommenteerides tekkis tunne, et ma ülbelt vallutan su blogi nagu enda omaks, teevad seda teisedki ehkki ju vist vähem ekstensiivselt (ja intensiivselt). :)

    Mina niiviisi kontsentreeritult iseennast maailmale lahkamiseks pakkuda ei suudaks, aga ma ei arva ka, et see vale oleks. See võib olla väga huvitav ja pakkuda väga head enese kõrvalt vaatamise võimalust. Nõuab kommentaaride lugemise ajal enesest lahus seismist, mis on äge.

    Enesest lahus seisev enese ja maailma vaatlemine on loova kirjutamise juures ju absoluutselt oluline. S.o see teema, et igaüks võib kirjutada ühe raamatu - oma elust. Aga kui tahad teist ka kirjutada, siis isegi väga egotsentrilise luulevihiku jaoks iseendast väga ei piisa.

    Nii et kui su suhtlusring on hetkel koomal asjaolude tõttu, siis minu arust on blogi ja blogikommentaarid imehea võimalus "oma elust väljas käia", isegi kui sa teed seda oma kõige lähemaid probleeme lahates. Iseenda katkematu mõtteringi sisse kinnijäämine on väga hull asi mu meelest.

    VastaKustuta
  8. "Nõuab kommentaaride lugemise ajal enesest lahus seismist, mis on äge."

    Kelle jaoks äge? Lugeja jaoks kindlasti põnev, jah. Meelelahutus. Keegi laotab oma elu teiste ette laiali (miks on igasugused live tõsieluseriaalid nii populaarsed?) ja küsib isegi nõu. Vastaja saab ennast targana, kasulikuna tunda. Aga mis on tulem vvn jaoks?
    Kui inimese psüühika on tugev, stabiilne siis jah, ilmselt poleks probleemi. Kuid tuletaks meelde, et vvn käis just hiljuti rongi all.

    Ma saan täiesti aru, et jään siin hetkel oma arvamusega kindlasse vähemusse - üks pool vajab tsirkust, teine aga vajab tähelepanu. Tundub nagu hea koostöö, samas, kuhu see lõpuks välja viib, kas sellest on vvn'le ka reaalet kasu, et saavutada tasakaal, suuta oma elu jälle kontrolli alla võtta? Lapsed vajavad ema ja ega elu lõpuni saa ka ülalpeetavaks jääda, areng peaks mu meelest ikka sinna suunas liikuma, et inimene saaks oma eluga hakkama, mitte ei jääkski sõltuvaks. Olgu siis materiaalselt või vaimselt.

    VastaKustuta
  9. "Iseenda katkematu mõtteringi sisse kinnijäämine on väga hull asi mu meelest."

    Jah, ja et seda ei juhtuks, selleks on päris sõbrad lives, suuremate probleemide puhul psühholoog-psühhiaater, mitte internetikommentaatorid või mingid pooltuttavad. Ausalt öelda on netis liigne avalus isegi ohtlik, sest kunagi ei tea, missugune psühh teisel pool võib lugeda, missugused on tema motiivid.

    VastaKustuta
  10. Viimane anonüümne, ei ole sa üksi oma arvamusega.

    VastaKustuta
  11. Jah, et kas sellest on lõpuks reaalselt kasu, kes teab.
    Kui reaalne elu on toetav ja netis mõne hullu otsa ei komista siis võib ehk isegi meeldivalt selle eluperioodi mööda saata :)

    VastaKustuta
  12. Ma ei saa ÜLDSE aru, millest jutt.

    Üks asi, millest ma kunagi aru ei ole saanud ja ilmselt ei hakkagi saama, on see, et avameelsus nõuab kuidagi julgust. Alastiolek nõuab kuidagi julgust.
    Nagu... mis osas? Millegi varjamine tähendab garanteeritult kellelegi ebameeldiva üllatuse valmistamist ja vat seda ma ei tahaks, see tundub ebameeldiv - aga avameelsus? Jah, muidugi mõni psühh sattub lugema, sattub kommenteerima, sattub vale arvamuse küüsi jne - aga mis loeb mulle mingisuguse psühhi arvamus? Jaa, jaa, MUIDUGI on terve post sellest, kuidas mulle pole teiste arvamus ükskõik - aga no valimatu ma ju ses osas ka pole. Kui ma iga üksikut arvamust ükskõik mille kohta eraldi võtaks ja tähtsaks peaks, vbla oleks ka, ent nii hull pole isegi mina =P

    VastaKustuta
  13. "Ma ei saa ÜLDSE aru, millest jutt."

    see oli just see koht, kus Lotman mul ahhaa-elamuse tekitas. et sina elad vist sellises maailmas, kus avameelsus on see vaikimisi-olek, see, mis on siis, kui mingit valikut pole tehtud, ning millegi varjamine on kahtlane ja ebameeldivusi tekitav. mulle tundub, et suurem osa inimestest meil siin elab selles teises kultuuris, sellises, kus oluline on individuaalsus ja oma kavatsuste varjamine. ja selle nimel nähakse vaeva, mistõttu sinu mitte-vaevanägemist võidakse pahaks panna. sellest siis ka nende inimeste ebamugavustunne sinu avameelsusega kokku puutumisel.

    üks väga iseloomulik tsitaat: "Samas kui need oleks sõbrad-tuttavad...Siis ma ilmselt enam seda blogi ei peakski. Sest ma tean, et nende arvamus hakkaks mind kohe mõjutama ja ma ei saaks olla oma mõtete ülestähendamises nii vaba kui praegu." jah, sellist käitumist peetakse meie kultuuris normaalseks. oluline on individuaalsus ja oma sisemiste motiivide varjamine, ka lähedaste inimeste eest. mõnes mõttes ma saan aru, miks sul võib raske olla selliste inimeste keskel hakkama saada. ses mõttes, et kui see on püsiv iseloomujoon, siis võib see olla probleemide juur, mitte sümptom. aga ega ma ei oska soovitada, kuidas neid kahte erinevat maailmas olemise viisi valutult kooseksisteerima panna. nende olemasolu teadvustamisest ehk oleks abi?

    (mind sinu avameelsus ei häiri. aga mind ei häiri ka oma tegutsemise motiive varjata püüdvad inimesed.)

    ep

    VastaKustuta
  14. Huh, neil anonüümsetel vahet teha on ikka nagu naisteka kägudel*. Raske on omale mingi läbiv nimi võtta v? Ega see oma nimi ju olema ei pea (vihje varjamiskultuurile ;) ) :D

    Selle peale mina jälle kirjutades ei tulnud, et probleemidest kirjutamine võiks olla lugeja jaoks äge atraktsioon. Sest ma eeldan, et v.v.n kirjutab enda jaoks, mitte publiku jaoks. Sest KUI ta kirjutab publiku jaoks, siis ilmselt ta ka kaalub, MIDA ta tahab, et publik kuuleks. :) Muide, unustada ei tasu ka seda, et parim võimalus varjamisi peita on asetada need piisavalt harvalt suure koguse tõe vahele, mille puhul oled kindel, et sulle ei lähe korda, kas kuulaja seda teab või ei tea.

    Mina võtan seda blogi tglt kui kirjandust. Eeltööd? Protsessi. Ettevalmistust?

    Ma ei saa vist lahti imidžizt, mis mul v.v.n-st on ja see seostub üha kirjutamisega. :D

    On ju hunnikute kaupa KOHUTAVALT avameelseid ja suurtes tiraažides avaldatud kirjandusteoseid. Nende autorid on suuremalt jaolt elus ja "kividega surnuks loobitutest" on kuulda pigem muudel teemadel (poliitika, usuteemad, rahvusprobleemid jms) kirjutajate puhul, mitte oma sisemaailmas sorijate korral.

    Kui nii võtta, siis ettepanek, et inimene ei tohiks teha seda, mis kõrvaltvaataja jaoks selle inimese jaoks ohtlik tundub, on sürrealistlik. Seda inimest madaldav. Vbl teda vastutusvõimetuks tembeldav isegi?
    Mul on näiteks eeldus, et kui inimene midagi teeb, midagi räägib, midagi kirjutab, siis ta kas on mõelnud selle tegevuse tagajärgedele ning oma võimalikele reaktsioonidele või ta ei hooli selle tegevuse tagajärgedest või mõlemat.

    Ning miks me peaksime eeldama, et keegi agressiivne hull viitsib v.v.n vastu plottima hakata (huh, vabandan, aga e.k "kurje plaane ette valmistama" tundub veel totram kui selle sõna kasutamine), kui ta praeguseni seda teinud ei ole? Kas me peaksimegi elama oma elusid pidevas arvestuses, kuidas keegi meid solvata või ära kasutada võiks? Paranoiline ei tundu, ega ju? :)

    * Ma ei loe Delfi Naistekat, aga Rentsi linkide kaudu olen nende kägudega ikka vahel kohtunud ja ses käokarjas orienteeruma pidanud. :)

    VastaKustuta
  15. Vvn, sa ei saa aru millest jutt? Las ma siis selgitan. Kindlasti pole jutt sellest, et sa oleksid julge. Või avameelne. (Need on omadused mis sa endale just ise omistasid).
    Jutt on sellest, mida enese avalik lahkamine sulle annab. Kas see mõjub sulle kokkuvõttes positiivselt, arendavalt või hoopis pidurdavalt. Seega ma küsin sult lihtsalt - miks? Proovi sellele vastata ausalt, avameelselt. Sest oma arengut dateerida saab ka privaatselt, pole absoluutselt mingit põhjust teha seda avalikult. Nii et MIKS?

    VastaKustuta
  16. ep, sa oled valel teel. Siin pole mingit vastandumist suletud inimene vs avameelne vvn. Siin pole juttu kellegi häirimisest, ebameeldivusest.

    Avameelsus on positiivne teatud olukorras, aga mitte alati. Inimühiskonnas hakkamasaamiseks peab oskama ka aeg-ajalt varjata. On mina ja on persona. Mina on see, kes on päris, persona on ühiskonnale näidatav mask. Igal inimesel on see mask olemas (kui pole tegu just noore lapse või idioodiga), kui õhuke või paks see on, sõltub inimese isiksusest.

    Mulle tundub, et vvn üritab siin üles ehitada uut personat- kes on avameelne, vapper, veidi ka haletsusväärne, aga kindlasti mitte süüdi - mitte lahata oma päris mina. Ehk siis avameelsus my ass. Ja kommentaatorid annavad aga hagu, sest see persona ehitatakse üles lugejate tagasisidest.

    kkp-s küsis ka, et kus on oht? Oht on persona ja mina samastamine, mille tulemuseks on vaid uus konflikt (enese võltsina tundmine, läbikukkununa tundmine, sest ei suudeta teiste ootustele vastata). Ühe sellise vvn on juba läbinud ja see ei lõppenud hästi.

    Oht on ka see, et keegi võib kasutada vvn haavatavat olekut ära. Ma pakun kõige labasema süžee - seda blogi loeb mõni meesterahvas (kas ainult mina mäletan, kuidas vvn kunagi mainis, et mehed on talle paratamatult tähtsamad kui naised?), kes tahab vvn aidata, võimalik, et täitsa ausalt tahab aidata. Aga ta pole absoluutselt vaimselt valmis vvn ameerika mägedeks. Et alguses tahab aidata ja siis pärast mõistab, et ei oska, ei suuda ja ka ei jaksa enam. Prints valgel hobusel hakkab vaikselt taganema. Vvn aga satub selle peale uude deprekasse (jälle nurjunud suhe) ainult et seekord on tal ka reaalselt väga tõsiseid põhjuseid mille pärast juba enne seda uut pauku deprekas olla - kehv tervis, hirm tuleviku pärast. Nii et topeltannus. Mis siis saab?

    Aga võib-olla ma tõesti alahindan vvn. Samas ma poleks elu sees osanud oodata, et ta rongi alla läheb. Tundus, et hoolimata tõusudest-mõõnadest saab ta ikka hakkama. Nii ma mängin ikka läbi worst-case scenario.

    VastaKustuta
  17. 1. Me ei saa vaielda selle üle, mida keegi kolmas mõtleb, tunneb või arvab, sest me lihtsalt ei tea seda.
    2. Me ei saa elada teiste inimeste elusid. Seda teha üritades me tekitame rohkem kahju, kui need traumad, mis tulevad siis, kui me ei sekku. Sest me seisame juba mingil määral usalduspositsioonil. Ja me ajame lihtsalt närvi teisi oma nina toppimisega. Sest inimesed reeglina tahavad küll oma elusitta jagada, kuid reeglina nad ei taha, et neil takistataks omale uute elusittade tekitamist. Ja nõuannete najal nagunii ei saa keegi oma elu elada - saab omaenda sisetunde ja veendumuste najal. Muidu kirjutad oma elust lihtsalt aastaid korstnasse. :P
    3. Kas sa, Anonüümne, pead blogi autorit tõesti vaimselt puudeliseks? Nagu päriselt või? Et nopib blogi kommentaariumist mehe, mees toob lilli ja siis hakkab peksma ja mõnitama või jätab maha ja blogi autor võtab järgmise rongi v? Mõistus, PALUN, tule koju! :D V.v.n on ikka normintellektist veid kõrgemaga, eks ole. Ja selline tüüp võib tulla iga nurga tagant (mul näiteks oli FB-s stalker). Ega sellepärast ei saa end puuri pista.
    4. Las inimene ometi otsustab ise, mida ta teeb, miks ta teeb ja kas üldse teeb. Me võime inimesega rääkida, aga sõnaliselt risti tee peale viskumine on natuke jabur. Või jah?

    VastaKustuta
  18. Lihtsalt remargi korras - tark ja intelligentne on kaks eri asja. On inimesi, kes on megaintelligentsed, aga eraeluliselt teevad nii lolle valikuid, et anna olla. Ja inimesi, kes tunduvad nii targad kui intelligentsed, aga armuelu on selline, et kõik kõrvaltvaatajad mõtlevad, et no miks ta mööda neid ämbreid kolistab.

    Aga see oli lihtsalt vahemärkuseks ja mitte isiklik, ma ei tea vvn-i mees- või naisarmukestest mitte midagi.

    VastaKustuta
  19. mulle tundub, et viimane anonüümne kardab, et tagasiside saamine võib saada sõltuvuskäitumiseks või juba on seda. ja kuna tagasisidet tekitab kõige paremini oma probledest kirjutamine, siis võib tekkida tsükkel, kus probleemide omamine tasub paremini ära kui tervem elu (sest probleemsust premeeritakse rohkema tagasisidega).

    a ma ei tunne end küllalt informeerituna, et hakata arvamust avaldama, kas anonüümsel on õigus.

    ühtlasi tundub mulle, et ma tean, kes see anonüümne on (mis veebi-isik, mis veebipersona ta on, mitte päriselus). a ma võin ka selles mööda panna.

    VastaKustuta
  20. kõrvalteemal, ep kommentaarist (oluline on individuaalsus ja oma sisemiste motiivide varjamine, ka lähedaste inimeste eest) - ma ütleks isegi, et _just_ lähedaste inimeste eest. võõrastele inimestele rääkida ei ole mingit probleemi (mis võib olla põhjus, miks inimestele veebis nii väga meeldib), mida lähemal, seda vähem tahaks paljastada. sest mida lähemal, seda rohkem on paljastamisel tagajärgi, samas kui avameelitseda tahaks ikka nii, et no strings attatched.

    VastaKustuta
  21. (mis on muide terapeudi eelis sõprade ees - temast ei pea kartma, et kui talle oma probleemid ära rääkida, hakkab ta öösel muretsedes unetult visklema.)

    VastaKustuta
  22. kkp-s

    Ma pole takistanud vvn ise otsustamast, see on viimane asi, mida ma soovin. (Taltsutatud rebaste eest peab hoolitsema, mul pole seda jaksu.) Ma lihtsalt andsin oma HÄSTI AVAMEELSE arvamuse sellele, mida ma siin näen. Ma ei taha teda õpetada elama, vaid lihtsalt soovin, et ta jääks elama veel aastakümneteks. See on minu meelest üsna tagasihoidlik soov. Ja isegi seda ma ei sunni peale, sest usun, et igal inimesel on täielik õigus otsustada oma elu ja surma üle. (Kuigi jah, endast sõltuvatega võiks ju seejuures arevestada, kuigi teistel nõuda seda jällegi pole õigust.)

    See, et see sulle ei meeldi- kahju küll. Aga palun ära pane mulle sõnu suhu - ma pole öelnud, et vvn on ebaintelligentne. Vigu (st minu meelest vigu) teevad ka täiesti intelligentsed inimesed.

    Rohkem ma siin sõna ei võta, sest kõik mis mul öelda on olnud, olen ma juba öelnud. Mingit sõnasõda ma ei soovi, positsioonid on juba selged.

    VastaKustuta
  23. notsu

    vaevalt :)

    VastaKustuta
  24. kas vaevalt, et tean, või vaevalt, et mööda panen, või midagi kolmandat?

    VastaKustuta
  25. Miks ma blogin? Noh, seepärast et loetakse tegelt. Kui keegi ei loeks kunagi, siis järeldaksin, et igav, ei paku midagi, võib ilmselt jah privaatselt kirjutada ainult endale.
    Aga lugemise seotust probleemidega ma muide ei näe.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muahhh, kui hea vastus! Ja sa kirjutad ju niiikuradima hästi - sellepärast ka ju käiakse lugemas :) Kallid sulle!

      Kustuta
  26. Vvn, ma arvan küll, et üks järjekordne pai ei tee sulle paha kogu selle jauramise järel, mis minu poolt vähemalt ei puuduta mitte kuidagi sind isiklikult, vaid pigem ma jälle kaaperdan su blogi. Ma kirjutan maniakaalselt kommentaaridesse, mitte oma blogisse, aga muidu on mõte sama - suva, kes loeb, mõtete sõnastamisel moodustuvad mõtteahelad on olulisemad. :D

    VastaKustuta
  27. "Aga lugemise seotust probleemidega ma muide ei näe."
    Mulle tundub, et anonüümne tahab viidata sellele, et võib-olla on sinu jaoks tagasiside olulisem kui kirjutamine ise. ja kuna negatiivse sisuga kommentaarid toovad rohkem tagasisidet, siis kallutab see sind otsima negatiivset, et saada rohkem tagasisidet. ja see võib sulle halvasti mõjuda. aga see on kõigest minu oletus, mida ta sellega mõelda võiks. võib-olla mõtleb ta hoopis midagi muud.

    avameelsusest -- mulle tundub (peamiselt küll blogi põhjal), et vvn on alati väga avameelne olnud. sellepärast ma oletasingi, et avameelsus võib olla püsiv iseloomujoon, ja kui see peaks tõesti olema isiksuse püsiv omadus, siis tõenäoliselt pole võimalik ennast ilma selleda kaasamata üles ehitada. aga ka see on pelgalt oletus, mis pruugi üldse tõele vastata.

    ep

    VastaKustuta
  28. (ma ise arvan samamoodi - et teha ümber saab ja vbla isegi peab, aga teha mastaapselt ümber on lootusetu.)

    VastaKustuta
  29. Kui tähtisolemine on sulle eluliselt oluline ja kui tähtisolemist kellelegi samastada armastusega, siis - miks sa ei võiks iseennast armastada?

    Nojah, see, et teised näevad sind paremini ja sina näed halvemini ja kõik see - see on juba ratsionaliseerimine. Armastamine ei vaja põhjendusi: armastan sellepärast, et ta on nii andekas, oskab saksa keelt, mängib akordioni. Armastamine on suhteliselt irratsionaalne tegevus, mida me aegajalt küll üritame ratsionaliseerida, aga mitte alati.

    Või siis - mitte, miks sa ei võiks ennast ise armastada, vaid et kuidas sa võiksid ise ennast armastada?

    VastaKustuta
  30. ma armastangi =) Nagu kõike - vahel rohkem, vahel vähem, vahel ma tunnen nii tugevasti, et ei tea, mida teha, vahel üldse mitte.

    Kõik sõltub tujust, kardetavasti. Must endast ja mida ma sel hetkel lugevaks-lugemisväärseks pean.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.