reede, 22. mai 2015

Mis ma nüüd siis olen vol III

Mul on hea päev ja sellega seoses segadus - nimelt pidin täna kirja panema, mida suudan ja mida mitte, mis on ja mida pole, ja kui see panna sedasi heal päeval, on ju raske pärast üle lüüa!
Aga samas: sai ju tänane paika pandud mitu kuud tagasi. Ümber mõtlema ka ei hakka.

Kaal: 61 kg
Pikkus: 174 cm (ma ei saa aru: mis ma olen pikemaks kasvanud või on mõõdulint invaliidne või milles asi, aga nii umbes neli korda mõõtsin üle ja ikka sama tulemus)
Kõne: kuidas ma seda mõõdan? Väsinuna halvem, aga arusaadav siiski ka halvimatel hetkedel? Hea küll, midagi siiski võib öelda: aeglasem kui enne, mõtlen vahel sõnade üle huulte kuuldavale toomisele, kui neid ütlen, aga ette loetud saan juba ka hääli tehes.
Jaanuaris oli mul "Kahe kantsi" algust suhteliselt võimatu ette lugeda, sest surev Boromir võis sedasi pudistades küll rääkida, nagu mina seda tegin, aga Legolas ja Aragorn ka? Fui.
Kiri: käsikiri on ikka päris-päris-päris halb võrreldes endisega. Ma nii mõtlen sellele, kuidas nüüd ma KIRJUTAN, et on ime, et keeleotsa suust välja ei aja. Mingi edasiminek kuude lõikes on muidugi sellega ka, aga jälle: kuidas ma oma käsikirja küll mõõdan? Stopperiga, nii ja nii mitu tähte minutis? Aga et lugedes tekst ka arusaadav võiks olla, sellele mõõtmisele ju ei allu?
Arvutikiri: mul on meeles, et "vaid" ette käib koma  ja enamik õigekirjareegleid. Nirti hiljuti rääkis, et kolme punkti ette käib tühik, nüüd mäletan niisiis seda ka. Aga üldiselt kirjutan siiski pisut aeglasemalt kui enne, mõnede komade juures kõhklen, ning teen trükkimisel vigu, mida siis hiljem õudusega ("kes juba luges?") parandan.
Loovkiri: kirjutan päevas 50 sõna umbes. Et mul Pealinnas on sihuke arvut, mis sõnu ei loe, siis umbes, ja muidugi on see viiskümmend naeruväärselt vähe - aga tegelikult rõõmustan, et üldse midagi. Kirjutades nii (50 sõna päevas) on mul ikkagi üle 5000 juba kirjas ka. Vat ses osas mõõdan täpselt meetri ja arvuga, võib-olla on täiega nõmedad sõnad, ei hooli.
Mul on loovkirjutamise juures ju kõik teistmoodi kui enne - varem mulle meeldisid inimesed, tegelased, neisse sisse elada oli kerge, aga raske valida, kuhu maailma ja eriti mis lukku nad lasta. Lood olid defitsiitsed, neid oli umbes viis ja kõik triviaalsed.
Nüüd on mul lugusid jalaga segada, lauluviis on lugu, plakat aial on lugu, tahvel seinal on lugu. Maailm on igapäevane, sest midagi uut luua on keeruline, kuid ajalugu päästab - ent minna siis inimesse sisse ja näha asju tema vaatenurgast ... oh ei.
See on nii mehaaniline ja elutu toiming! Ainult mehaanilised ja elutud tegelased nüüd? Paistab nii ...
Jooksmine ja jaks: mul ütleb suutlikkus joosta üles enne kui jaks. Pea käib nagunii ringi, pisike ebatasasus teel tuleb välja koperdamisena, sest ma ei märka seda, iiveldab, sest pea ju õõtsub pidevalt - ja on täiesti suur kergendus lõpetada, kuigi põhimõtteliselt jaksaks veel teist samapalju või rohkemgi. Aeglaselt, muidugi. Väga aeglaselt. Üle kilomeetri küünin, aga üle kahe vist mitte kuidagi. Samas, ega proovimata tea. Proovinud pole.
40 kätekõverdust järjest on normaalne teha.
Vaateväli. Ok, siin tuleb paintiga näidata. Oli siuke, topeltnägemisega ala on see värvitud
:
Nüüd on siuke:

Otsenägemine on kehvem kui enne, külgedele näeb paremini. Pindala ei tasu mõõta, see on iga kord erinev väsinud ja mitteväsinud peast, nagunii on näidatud umbes + mul läks sada aastat, et saada koordinaatteljestikule sirgeid jooni. Käsi värises, noh. Ka heal päeval.
Parem käsi-jalg-misiganes: Ikka on vasakuga parem asju teha. Ilmselt on ka mingi vahe endisega, ilmselt on paremaks läinud see parem pool (jee, ma olen nii väga vaimukas), aga kui palju ja milles, ei ole paraku taas meetriga mõõdetav. Üldse. Mingil määral annab aimu see, kui raske oli mul paintiga joonistada, ja mingil määral see, et kuigi pole viimastel kuudel nõusid purustanud, ajasin eile banaani keefiriga seelikule. Üsna suures koguses.
Väsimus: ma väsin ikka veel kõige peale. Ei ole nii, et meeldiva tegevuse ajal puhkan ebameeldivast või aju mittenõudva ajal ajunõudvast. Tegevus on tegevus, kõik väsitab. Kui tegevus toimub uues kohas, väsitab rohkem. Kui sellega kaasnevad uued inimesed, väsitab rohkem. Kui sellega kaasnevad paljud inimesed, isegi tuttavad, väsitab rohkem. Kui on suhteliselt uus asi ise, väsitab rohkem.
Mul on homme kaks seltskonnategevust, mõlemad mulle uutes kohtades, ja õudne hirm nende ees. Ma väsin nii ära! Aga lähen ikka.
Jalavalu: alles. Mul on jaanuarikuust meeles, et siis oli ka. See ei olegi kadunud, käib sedasi rohkemaks ja vähemaks vaid, ja on ühtlasi suhteliselt ainus asi, mida ma ÜLDSE allpool vööd tunnen.
Vaagnavalu: vahel
Seljavalu: vahel
Peavalu: nagu enne, ei ole mingit muutust
Menstruatsioonivalu: oot, mis see oli ka valus v? Kunagi enne septembrit vist oli nagu?
Mälu: ma ju ei mäleta, mida ei mäleta?
Nali, halb. Aga peamiselt seejuures tõsi. Näiteks arvutusülesandeid eelistan teha kirjalikult, mitte peast, sest siis saan kogu aeg vaadata, mis arvud on ja mis tehted on, ja nii on tõenäolisem saada õige vastus. Muidu ma (ja see on eriti kohutav) leiutan arvud ise, aga ei tea, et need pole algsed, ja olen nördinud, et tulemus ei tule üldse oodatava sarnanegi. Ma panen sinna, kus on augud, midagi - aga ise ei tea, et panin ja mida, ning siis avastan üllatusega.
Seksuaalsus: no ei ole. No ei ole! Aga üritusele sobivaid riideid siiski valin juba.

Millle kohta veel võiks kirjutada, ei mäleta. Väsinud ka juba.

5 kommentaari:

k.k.p-s ütles ...

40 kätekõverdust? kas ma tohiksin sind paluda omale puid lõhkuma? :D

Sa oled surnult ka vist edasi Eesti naine, kes võtab ühele õlale lehma ja teisele purjus mehe, ajab ees seitset last ning niidab tee äärest kogu perele heina ka kaasa. Vot need on need, kelle imetlemist ma ei suuda jätta, sest mul pole selle liigiga mitte mingit pistmist ja ma nutan selle üle.

Anonüümne ütles ...

Läheb paremaks ju. Millal järgmine vaheülevaade on?

@k.k.p-s
Oled ikka lugenud seda blogi?

väga väga naine ütles ...

k.k.p-s (nimi meenutab mulle täiesti sõndsusetult väikelapse öelnud "kaka-pissi") on lugenud ja oli ka väga vaimukas lihtsalt :)

Ma ei teagi, teeme 3. juulil selle uue vahekokkuvõtte nt? S.t. see on küll palju varstim kui 22. mai oli märtsi alguses, aga kui ma enne suve lõppu (kas pikendan akadeemilist või lähen kooli tagasi?) tahan veel ühe teha, siis käib küll.
Selle 22. mai valisin täitsa huupi, see oli esimene kuupäev, mis pähe tuli. 3. juuli ei ole esimene, alles kolmas. Enne olid kuues juuli (üks sünnipäev) ja neljas juuli (Ameerika tähtpäev).

udupea ütles ...

a mulle küll meeldib ette kujutada kuidas Sa, keeleotsake püüdlikult väljas, pastakaga paberile kirjutad.

ps: Sa ju tead küll, et Sul on veel aega maa ja ilm edeneda :)

väga väga naine ütles ...

Mul tekib väga palju õudseid paralleele seda artiklit lugedes: http://www.newyorker.com/magazine/2015/05/25/the-inexplicable

Me oleme nii normaalsed, nii tavalised, nii mittemidagiütlevad - kuni vajadus välja paista rebib meid tegema midagi ebanormaalset. Mina ja Breivik, ühetaolised meie.
Nii õudne. Ja samas nii tõsi.