kolmapäev, 3. juuni 2015

Aga ma tahan ju!

Hei, saan täiesti normaalselt vigiseda vähemalt!
Et kõik lõpetavad või reisivad või abielluvad või saavad lapse või auhindu või kaotavad kaalus või teevad midagi muud elumuutvat, ja ma üldsegi ei tee mitte midagi neist asjadest. Olen selline igav mina ning ei arene kuskile. Mu saavutused lähitulevikus on ilmselt vallas "sain tagasi veel midagi, mis enne oli normaalne" ning ka neid saavutamisi ei pruugi tulla eriti palju.
Viuviuviu. Nii halb elu.

Tegelikult ei ole virisemise kohta, ei saagi olla igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke, aga täiega tahaks! "Aga ma tahan ju!" nagu ütles Karoliine "Karoliine hõbelõngas". "Ma ju tahan seda vokki, miks ma ei saa, kui ma tahan?!"
See on mulle siiamaani arusaamatuks jäänud. Miks ma ei saa, kui ma tahan? Trambiks jalgu, läheks rongi alla, nutaks - ma ju tahan, järelikult peaksin ka saama, miks ma ei saa, kui ma tahan?!
Kunagi nii umbes paari aasta eest kirjutasin:


Tahta, mu kallis, on mõnikord tähtsam kui saada.
Kus on su käsi, kus on su mõte, su suu?
Kõndisid kõrval mul viivu, nädala, aasta.
Mida ma tahtsin, jäi saamata.
Küllap jäi sinulgi ju.

Tahta, mu kallis, on mõnikord kallim kui saada,
maksta kõik hinnad,
hinnata saadut kui kaupa.
Lase ma hoian sind natuke, natuke veel!
Lase ma mäletan, suudlen su siledat laupa.
Lase ma usun, et meil oli ühine keel.

Tahta, mu sõber, on mõnikord ehtsam kui saada.
Kuidas ma elaksin, üle näo sinu arm?
Lase ma võtan su mõtetes endaga kaasa!
Lase, ma usun, et tahtmine hinge ei laasta!
Sulle jääd sina – ja õnnelik lõpp on nii harv.



Tegelikult ma praegu rõõmustan iga tahtmise üle, mida tunnen, sest neid on nii kohutavalt vähe - aga miks ma ei saa, kui ma ju TAHAN, on veel arusaamatum kui enne. Mäh.

***

Täna tundsin ära ühe mehe, keda viimati nägin näiteks aastal 1998. Selline tuttavlik kõnnak ja näojooned, kuigi üleni halliks läinud, juurde võtnud ning mantlis. Tema muidugi mind ära ei tundnud. A vot täpselt siuke olengi - tuttavaid võin mitte Hilisel lõikusel tuvastada, aga nägu, mida viimati nägin näiteks 17 aastat tagasi, kriibib, ja tunnen inimese ära.

3 kommentaari:

inwe ütles ...

ma ikka perioodiliselt unustan ära, et sa luuleta(si)d nii hästi.

väga väga naine ütles ...

Jaa, see on prohvetlik luuletus pealekauba. Pushkin valmis, peaaegu =P

inwe ütles ...

ära naera, vaid mine pane järgmine luulekogu kokku ja trükki marss-marss. :)
päriselt noh, mulle nii meeldib. lööb mu südame sügavamate rütmidega ühes taktis.