pühapäev, 28. juuni 2015

Harjutused sabale

Huvitav, mitu teemat seekord ära tuleb, arvestades, et 21-8=13 on veel jäänud, uusi pealetulijaid arvestamata?*

Mus on puhkenud elitist. Mõne inimese kohta (ei, mitte sina! Ma tean küll, kellest räägin ja nad ükski ei ole mu võrgupäeviku lugejad!) mõtlen täiesti konkreetselt, et milleks ta mulle. Ta ei ole üldse minu inimene, meil ei ole koos raasugi toredam, kui üksi olles, vestlusteemad ei haagi - milleks?!
Selline mõte ei ole iseenesestmõistetav. Detsembris-jaanuaris-veebruaris, isegi märtsis veel võtsin vastu igaühe, kes tuli ja midagi pakkus. Masseerima või teed jooma, sünnipäeva pidama või jalutama, kõik võtsin vastu ning ise ei mõelnud midagi. Isegi mitte seda, et kas mul on seda asja tehes toredam, kui niisama seina vaadates. Ei mõelnud üldse midagi.

Nüüd mõtlen. Ei lähe enam igaühega tantsima, hatšapurit sööma või raamatupoodi. Mul on tekkinud mingi otsustusvõime ja koos tekkega tuli ka arusaamine, et enne seda ei olnud. Millega seoses meenus üks vana vaidlus ja nüüd on mul argument.
Nimelt sain ma kunagi mitme kuu eest kirja, mis rääkis phmt sellest, et psühhiaatriahaiglas on paha, sest seal ei lubata voodi all olla. Mispeale mina kaotasin kohe huvi, sest kui inimene ei taha olla psühhiaatriahaiglas sellepärast, et seal ei lubata voodi all olla, ei olegi tal ilmselt haiglasoluks piisavalt paha. Ja siis üks teine (lehvitab!) leidis ratsionaalseid põhjusi, et miks on loogiline mitte tahta olla psühhiaatriahaiglas, kus normaalselt ära ei seletata, miks ei tohi voodi all olla.

Aga. Need loogilised põhjused võivad olla ja ollagi täiesti loogilised. Kuid selleks, et sul üldse tuleks pähe mingit loogikat rakendada ja mõelda millegi kohta, et see ei meeldi, peab sul juba olema piisavalt hea. Et olla natukenegi elitist, peab sul olema juba piisavalt hea, otsustamaks: "See mulle meeldib, see mitte."

Harjutan praegu seda, mis tunne on meeldiv ja mis tunne on ebameeldiv. Kui otseselt valus pole, on varjundid raskesti tabatavad ja et asi oleks veel eriti hull, ka raskesti mäletatavad. Mäletan, et mängisin möödunud (täna on pühapäev?) nädalal lahkuminekut ühest sõbrast, kes andis mulle natuke põhjust. Mäletan ka seda, et päris ebameeldiv mäng, aga seda, mis tunne oli, ei mäleta. Oli mingi... ebameeldiv tunne. Kõik.

Et ma täna hommikupoole ajasin ümber kohvitassi, ei ole mul vaja mänguga meenutada. Seda enam, et hiljem üritasin ka töötavat vahvliküpsetajat sülle kukutada ja ebaõnnestusin ainult seetõttu, et tegu oli moodsa vahvliküpsetajaga, mis laual püsima disainitud. Nii vilets ei ole mul koordinatsiooni ja pearinglusega ikka ammu olnud.
Panen tähele, et vilets, kuna seda pole ammu olnud. Muidu oleks "nagu ikka". Nii sujuv paranemine kui üldse mitte paranemine, stabiilne kehvus, on ühevõrra märkamatud.

Raamatus "Miisu" on üks inimeseks muutunud kass, kelle jaoks on kurnav olla sedasi poolinimene, poolkass. Hingearst ütleb talle, et ka lihtsalt inimene on kurnav olla ja Miisu on üsna üllatunud, aga peab tõdema, et nii vist on jah.
Aga sedasi kahe vahel, nagu mina olen, on täiega kurnav olla. Kuigi ma pole üldse kass, isegi 10% mitte.

Kui just kõik kassid pole autistid. Mulle on inimesed nii väsitavad, kui neid on üle kahe mu ümber, et kurnun ning kulutan oma lusikad  lihtsalt nende seltskonnas olemise peale ära. Kusjuures inimesed ei pea mulle üldse vastumeelsed olema. Ega võõrad ega väga aktiivsed ega midagi. Ma võin nad isegi ise kutsunud olla! Aga tühjagi, väsin ära ikkagi.



* 4 teemat + üks, mis ka eelmises postituses käsitletud. Päris hea ikka =)

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sihuke imelik värk, et...ma olen aru saanud, et kui pole palju komme (või siin niisama lugemas käimist), s.t. pole sulle piisavalt tähelepanu pööratud, siis tekib sul väga häiriv ja paha tunne. Kuskil oli sul sellest kirjutatud.Nüüd aga häirib sind väikseimgi inimkooslus enda ümber? Kas kaaskond peaks olema eelistatavalt virtuaalne sel juhul?

väga väga naine ütles ...

Jaa =)
S.t. see, kui palju teiste arvamusest sõltun, on häiriv ka mulle endale ning püüan paremini. Vähem sõltuda. See on lihtne, kui mul on need depresiooniravimid peal ja nad on veel vähemalt järgmise aasta maini. Muretsema mu pärast ei pea vähemalt seni, sõltuvus on kontrolli all, kõik päike ja heinamaa.
Aga virtuaalne seltskond on väga mugav. Pole pärisinimeste kurnavust, aga on samas kuulumise mulje.
Ja mulle mugavus meeldib =)

Anonüümne ütles ...

"Mulle on inimesed nii väsitavad, kui neid on üle kahe mu ümber, et kurnun ning kulutan oma lusikad lihtsalt nende seltskonnas olemise peale ära. Kusjuures inimesed ei pea mulle üldse vastumeelsed olema."

Mul on vist eluaeg ajukahjustus olnud. Või vähemalt teismeeast peale. Enne seda nagu eriti ei mäletagi. Läheb juba sahtlitäis lusikaid vaid ühe inimese peale, seltskonnas siis seda hullem. See ei ole sotsiaalne ärevus, see on lihtsalt tüdimus.

Anonüümne ütles ...

(eelmine, veel)

Aga selle virtuaalse seltskonnaga peab ka olema ettevaatlik. Kõige ebastabiilsem seltskond üldse. Võib olla kadunud ühe hiireklikiga.

väga väga naine ütles ...

Kahtlustan, et mul on see ka varasem asi, lihtsalt nüüd ma olen nii habras ja rabe, et märkan kurnavusi, mille varem lihtsalt üle elasin, sest hah, kõik ju elavad nii, üleelamine ongi normaalne.

k.k.p-s ütles ...

Ma pean seda "Miisut" saama lugeda. Rmt.kogu on selleks.

Ma olen uudishimulik ja uurin, mismoodi see teiste arvamusest sõltumine sul toimub/toimus? Kas sa mõtle(si)d inimesega suheldes või selle suhtlemise järel, mida ta sinust ja su jutust arvas, arva(si)d sel teemal midagi ja ehita(si)d oma edasise suhtluse selle inimesega (ning halvemal juhul mitte ainult selle inimesega) üles sellele arvamisele? Kust sa tead, mida inimesed arvavad ja mida nad tõsiselt arvavad ja mida lihtsalt niisama ütlevad ja mida iseenda jaoks tglt ütlevad. Ning kuidas sa eraldad nende arvamust oma interpretatsioonist nende arvamuse kohta?

Kuidas selles ebakindlate ja osalt kujuteldavate arvamiste ürgmetsas ja liaanistikus üldse on võimalik orienteeruda? Kas sellepärast ongi traumeeriv, et iga oks võib su all murduda ning iga liaani otsa võid 6 meetri kõrgusele siputama jääda? Kogu maailm on ebakindel, sest sul puudub piisav toetuspunktistik (sest mesilinnukesi ehk kaasinimesi ei või iial teada)?

Kas see on sul tegevustes ka nii, et seod end lubadustega ja siis hüppavad teised alt ära ja sina jääd kuivale ja nutad? Ning tunned, et keegi sind ei armasta, ei keegi mitte iialgi?

Ma saan aru, et kui inimesec oleksid nagu siilid, kes kohtuvad omavahel vaid keppimiseks, siis ma siin sellist poolarusaamatut teksti ei kirjutaks. Aga oleks ju ometi palju lihtsam kuuluda mingisse mittekarjalise eluviisiga liiki. :D

väga väga naine ütles ...

Sul on suhteliselt õigus nende küsimustega, täpselt nii oligi, et iga oks võis mu all murduda ja isegi need inimesed, keda ma lugesin enda omadeks, käitusid tegelt täiesti ettearvamatult.
A ma teen sellest kunagi omaette posti.

Teedeehitus ütles ...

Tore lugemine :)