esmaspäev, 15. juuni 2015

Looduses peab valitsema tasakaal

Täna hommikul panin puru kohvikannu, valasin kuuma vee peale, kuulsin suhteliselt valju krõpsatust, oma poega ehmunult karjuma hakkamas - ja siis valgus kohvine hiljuti keenud vesi presskannust välja.
Tõstsin hämmeldununa kannu ja see oli pooleks. Hea küll, põhjata, puudu oli põhi ja veel umbes poolteist sentimeetrit sealt ümbert. Ringikujuliselt, sest see oli selline kann.
Ohkasin rämedalt kaua, näiteks 17 sekundit, sest presskann oli ainult umbes 3-4 kuud vana, maksis 5.99 ja pidanuks minu arust olema kuumakindel, sest mis mõte oleks teha mittekuumakindlat kohvi- ja teekannu? Ma võin küll eksida, aga need asjad käivadki kuuma veega minu arvates.
Siis hakkasin koristama.

Kohvipuru, tulikuum vesi (no hea küll, peaaegu kohv juba) ning nendega koos olev töökapipealne, põrandale tilkus, pliidi peale valgus, kapi peal oli ka üleni kohviseks saanud lõigulaud - ma ikka päääääris kaua koristasin seda kõike, eriti kui võtate arvesse, et ma ei näe korralikult ja parem käsi töötab ainult siis, kui tal kogu aeg silma peal hoida (ning nõndagi mitte täieliku eduga).
Niisiis mõtlesin selle järel, et olgu, presskannu purunemisel tekkinud segadus koristatud. Olen ära teeninud kohvi, täiega.

Et presskann oli katki, otsisin kapist üles teekannu (kohvikann, mittepressitav, lekib valamisel tilast, seda peaks valades kasutama tundega, aga jee mul mingit tunnetust on praegu), panin sinna põhja kohvipuru ja kallasin siis just keenud vee peale. Lasin kaane all tõmmata. Siis tõstsin, et valada vahukoorepoti põhja osa, sest mul oli vahukoorene pott parasjagu võtta ning see vahukoor oli sobiv kohvivalgendi.
Ja kuradi kuradi kurat, mul hakkas parem käsi selle õhukese sanga ning kohviraskuse all värisema, see võbin paiskas teekannul kaane pealt ning lasi purusel kohvil (üle mu parema käe) välja voolata kapile, lõigulauale, pliidile.

Aga üldiselt saatsin täna lapsed ära (nad ei saanud kohvi) ja olen homseni üksi mittedepressiivses väikelinnas. Mis on minu arust täiega tore, sest vastutada ainult enda eest ja enda ees on haruldane luksus.

3 kommentaari:

Märt Koppel ütles ...

Päikest!

Anonüümne ütles ...

Oh,see oli see päev, et kui läheb,siis lähebki!

väga väga naine ütles ...

Aga teate kui hea on omaette olla!