teisipäev, 2. juuni 2015

Saar või saarestik vol II

Segadus.
Selle võiks tegelikult panna umbes iga postituse pealkirjaks õigupoolest, aga siis dubleeruks liialt sildiga "liminaalsus", oleks väga korduv ning üldse selline väheinformatiivne.
Ent siiski, segadus.

Praegu ma näiteks ei saa aru, kas olen loll ja võtan tõsiselt asju, mida teised ei võta, või ma tõesti saan neist rohkem aru ja olengi mõistvam. Mitte lollim.
Täielik segadus.
No et kui nad ei võta (tõsiselt) ja panevad sinna kõnesoleva vestluse, mida ma ära ei too, alla nt 1/55 kättesaadavat aju, sellal kui mina panen 1/8, on arusaadav, et tundun endale kõrvalt vaadates targem. Aga kui me paneme kõik oma ajudest umbes võrdselt, on päris jube ikka, kui lihtsalt teised inimesed mõtlevad.

Krm, MINA peaks ju see ajukahjustusega olema?!

Ja samas - ja samas on ka üsna selge, et minudest ei saaks ühiskonda teha. Olla natuke lollim, aga rühmasisestele meeleoludele vastuvõtlikum, ongi vahest lõpptulemusena mõttekam, kui valida ise? Olla üks riik Euroopa Liidus, mitte nt Poola?
Sest ma valin väga iseoma valikuid, mitte teiste omi (kas mulle läheb korda teiste, kes mulle meeldivad, arvamus: jaa. Kas nad üldiselt arvavad, et igaüks peaks tegema omaenda valikuid: jaa. Kas ma üldse hoolin neist, kes arvavad teistmoodi: ei) ning kuigi ma täiesti tunnistan karja, rühma, meeskonna mõju, ei ole "aga kõik teevad nii" mu jaoks mingi argument.

Sellel on mulle omad negatiivsed küljed, näiteks ajukahjustus, ning oma positiivsed küljed, näiteks kaks last, kuid sedasi iseoma valikutega on raske rühmas toime tulla, kui ei olda just ise nii karismaatiline, et omad kaasajooksikud tekitada. Luik, haug, vähk ja veel tuhat teist igaüks omas suunas minemas ei moodusta ühiskonda, vaid heal juhul liikumatu massi indiviide, kes kuhugi ei jõua (halval juhul minnakse kuhugi poole ja seejärel kaklema, sest see ei olnud see pool, kuhu kõik või isegi suurem enamik tahtis, lihtsalt mõned tõmbasid kõvemini ajutiselt).


Ma hetkel ei ole eriti karismaatiline ka. Lihtsalt ei jaksa oma suuna eest võidelda sõnade või millegi muuga, miska minuga kaasa joosta saab ainult see, kes ise küsib, kuhu ning miks ma lähen.
Neid inimesi ei ole eriti palju =)

Millest ma oma ravimipilves ei häiru, kuid tõsiasjana pean siiski ära märkima. Nii et võibolla ongi mõttekam olla natuke lollim, aga tahta ja teha neid asju, milles teised kaasa aitavad, mitte vedada üksi omas suunas ja lõpetada vastu tahtmist hoopis seal, kuhu teised sinust välja tegemata läksid?

2 kommentaari:

  1. Mul on moodustunud hüpotees, et enam-vähem kõik inimesed mingil tasandil tunnevad ja mõtlevad samamoodi. Ainult et nad ei sõnasta. Või nad ei tunne isegi välist sõnastatust iseendana ära. Mina olen seda enda jaoks sõnastanud nii, et need inimesed elavad oma elusid tunnetuse tasandil. Mitte tunnetuse formuleerimise tasandil. Ega tunnetuse ratsionaalse analüüsi (üritamise) tasandil. Ega tunnetuse ratsionaalse analüüsi (üritamise) sõnastamise (üritamise) tasandil.

    Ma pole ise iial keegi teine olnud (erinevalt sinust, veel üks plusspunkt sulle :P ), aga ma kujutlen inimese mõttemaailmasid ette nagu saartest koosnevaid saarestikke (prööh! sinu väljend jälle: saar-saarestik), mille saared on erinevatel inimestel üksteisest erineval kaugusel ja saarte vaheline ühendus ja koostöö on samuti väga erinev. Mõne inimese tunne ei saa iial ühendust tema sõnadega ning ta ei suuda iial oma kirgesid sõnutsi väljendada, teisel ei ulatu pidevalt jooksvad sõnad iial tundeid kompamagi ja tunded jäävad kuskile hämaruse varju ning olematusesse. Ratsionaalsus võib väljenduda hoopis teos ja mitte sõnas ning täiesti eirata tunnet või isegi seda mitte märgata.

    Asi ei olegi selles, et oleks vähem tundeid või vähem mõtteid või vähem sõnu (s.t vähem saari) , vaid selles, et need saared ei tee koordineeritud koostööd (saarestik on hõredam ja laialivalguvam ning asub näiteks kroonilises tormitsoonis :D ).

    Kuule, aga äkki ma olen su teine isik? Või on lihtsalt asi selles, et sa suudad väljendada mõtet, mida mõtlevad kõik, aga keegi teine mu kuuldes ei ole väljendanud. :P

    * Mul on palavik, s.t vbl ma peksan täiesti segast. Hommikul avastan, mis luul oli. :)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.