esmaspäev, 6. juuli 2015

Mees ja laps

Mult on küsitud lugematuid (s.t. tõesti, ei ole lugenud. "Palju" oleks ka täiesti ausalt öeldud, neid on PALJU) kordi, et kas ma mingil alateadlikul moel siiski ei saanud oma lapsi suhte hoimiseks, meeste kinni hoidmiseks, nende jaoks ja pärast. On olnud lausa pimesi oletajaid, et selleks ma nad muidugi sain, loomulikult.
Ma ei ole osanud muud öelda ega teha, kui eitada ja õlgu kehitada, sest see on nii mööda oletus, et pole taibanud ka teisiti reageerida.
Aga täna mul välgatas.

Esiteks mõtlesin mitte täna, vaid enne sel nädalal, kuidas tegelikult on see kokkuleppimine ja planeeritud rasedus täiesti meestekeskne teema.
Et kui naine otsustab, et tahab last, siis peab ta leidma mehe, kellega kord-paar magada ja põmm. On rase, rohkem selle mehega ei tegele, laps tuleb kandikul kätte ja muidugi on temaga palju tööd, palju kulusid ja palju-palju-palju sellist seotud, mille peale kohe ei tulegi, aga selline võimalus on.
Kui mees tahab last, nähtavat-olevat-katsutavat OMA last, peab ta esmalt leidma naise, kes tahaks temaga nii palju tegemist teha, et peab teda kontaktiks läbi raseduse ja soovitatavalt vähemalt lapse esimesed eluaastad ka, sest titt ja ema on alguses ikka suhteliselt kokku kuuluvad üksused, isegi segaduses sellest, et polegi enam üks keha.
Mees saab nähtava-oleva-katsutava oma lapse ainult siis, kui tal on suhteliselt kindel partner naise näol olemas ning temaga ka kokku lepitud, et saame lapse. Muidu võib vabalt juhtuda, et tegelikult on laps kellegi teise oma, mees kasvatab teda kogu elu ja halval juhul saab 3 aastat enne surma teada, et aa, muide, need lapsed - ükski pole sinu oma.
See võimalus on muidugi ka kokku leppides, aga inimesed on üldiselt head, näkku valetama ei kipu, kui seda vähegi vältida saab, ja palju ebatõenäolisem kui leppimata.
Kui mees tahab last, on "cherchez la femme" parim - et mitte öelda "ainus" - tee.

Nii.
Mina olen see naine, kes tahab lapsi. Isegi praegu, kuigi on täiesti selge, et niisugusena ma üksi lastekasvataja pole, aga ideeliselt tittede pihta ikka veel tunnen, nad on nii üleni nunnud.
Meeste vastu ei ole mingit iha (mis on samas nii veider olukord - ma isegi lasteaias keni poisse tahtsin, kuigi sõna "seks" oli mulle teadmata, ja mida see tähistas, samuti), aga titt ja tema saamiseks enda ette valmistamine paari aasta jooksul on üleni teemad. Miks mul on nii vähe lapsi?! Kas suurte perede dünaamikad pole siis ikka veel toredad?! Nii palju, et mingi mehega magada, ma ju pandav olen küll?

Mhmh. Olen küll. Ma saan suht pidevalt pakkumisi. Täna kohtusin nt mehega A., keda ma polnud iial varem näinud ja ei kavatse ka iial hiljem näha, kes peale viieminutilist sissejuhatust, kui kärsitult nõudsin, et läheks nüüd tema palve juurde, pakkus poe ees, et tahaks minuga vahekorda astuda. Põgenesin, sest mees ei olnud mu esteetiliste nõudmiste kõrgusel, ning sellise avalduse järel pidanuks ta ikka kuramuse kena olema, et mitte vastikust tunda, aga ma olen pandav.

Nojah, ja täna õhtul voodis mul välgataski. Et minu jaoks on kogu idee otsida lapses mingit kinnitust või abi mehesaamisele nii absurdne, sest ma esmajoones tahangi last - ja alles siis meest. Juhtumisi on mu mõlemad lapsed meestega, keda ka muidu väga tahtsin, aga minu jaoks ei ole ülima pühendumuse väljenduseks mehe suhtes mitte see, et saan tema lapse, vaid see, et ma EI saa tema last, kui ta ise pole selgesõnaliselt öelnud, et seda soovib.
Kui ma väga-väga teist inimest hindan ja armastan, ma ei varasta temalt endale last, isegi kui ta on mees, isegi kui ta on piisavalt ettevaatamatu minuga magamiseks. Aga mehelt, kes on mu meelest suht kama kaks - vabalt. Kui ma tahan last ja tema mitte, kas ma peaksin hoolima? Hei, ta ei tarvitse teadagi!

Muidugi on siin see klausel, et ma ei lähe elu sees lastele mingit elatisraha välja nõudma, sest kui mina tahtsin, mina ka vastutan.

Aga mõte, et laps on kuidagi mehe kinnihoidmiseks, laps on kuidagi mehe jaoks - ja mitte vastupidi - on mu meelest nii vildakas ja mööda, et ma tõesti ei ole osanud sellele reageeridagi.

22 kommentaari:

Märt Koppel ütles ...

Pole sellel mõttel, et lapsed mehe kinnihoidmiseks, viga midagi. Olen ise mõelnud, et oleks pidanud ehk naisele enda lapse tegema selleks, et suhe kestnuks. Mõned korrad ikka beebi oli teemaks, naisel tekkis nagu mingi soov, aga ma jäin selles osas leigeks, polnud valmis :) piisas teise mehe lapsest :)

udupea ütles ...

Sa ju ei taha lihtsalt meest, sa tahad tunnet, armastust, mõtet asja sees ... - Päris asja tahad. Või?

väga väga naine ütles ...

Märt - kas sa üldse lugesid?! Ma seda räägingi, et laps ja suhe on omavahel seoses mehelikus mõttemaailmas. Naiste jaoks ei pruugi see üldse niimoodi käia - kui majanduslik mõtlemine kõrvale jätta, ei pruugi ÜLDSE-ÜLDSE-ÜLDSE.
udupea - eih, ma esialgu tahan lihtsalt last. Ja sedagi paari aasta pärast, kui ma olen ennast veennud, et suudan vajadusel ka ebameeldivaid asju kaua teha. Lihtsalt mind motiveerib mõte lapsest, mitte mõte suhtest =)

udupea ütles ...

Kas Sul mehed ja lapsed eraldi sahtlites ei ole? Noh et lapsed peavad olema ja mees võiks ka olla kui ta õige on aga Sa ei otsi meest, et lapsi saada ja sa ei tee lapsi, et meest omale hoida. On lapsed ja Sinu suhe nendega ja kunagi, kui Sa päris terve oled ja iha labidaga lajatab, võiks ka prints olla.

udupea ütles ...

ok, tegelikult ma kordasin seda mida Sa ise juba välja öelnud olid (mitte kõige teravam kriit esimese puhkusejärgse tööpäeva pärastlõunal, eksole)

väga väga naine ütles ...

just!

väga väga naine ütles ...

kirjutasime korraga =)

k.k.p-s ütles ...

Ma saan aru, et inimestel on sisemised sunnid ja tahtmised, aga veider, et neil vastutustunne või miski ette ei tule neid realiseerides? Adumine, et kuramuse SEITSE miljardit? Sul on ju nagunii juba KAKS oma geenide edastajat. S.t ma saan aru TAHTMISEST, aga mulle on alati müstiline, kust võtavad inimesed selle enesekindluse ja -kesksuse selliseid tahtmisi realiseerida. Selfish gene on täitsa jube, ausalt. :D

Ma annan aru, et ma mõtlen väärakalt ja see ei ole ette nähtud ja evolutsioon jne, aga veider on ikka see paljunemisteema, kui ometi on olemas täiesti valutud võimalused mitte paljuneda. Mis vahet on, kelle jaoks laps on, kui ta juba olemas on ja sööb ja situb ning ülemaailmset ühisressurssi kulutab... Seal, kus algab emotsioon, saab minu mõistus täiesti otsa. Nii et ma poleks pidanud tglt kommenteerima,s est ma ju kommin hoopis muud, kui sa kirjutad. :)

* Tglt ma olen puid teinud jne ning tean küll, et maru hea on, kui sul on oma kohort, kes tööd rabab. Õige memm paneb ju oma seitse poega ning 49 pojapoega surmani enda heaks rabama. :D S.t point on täitsa olemas paljunemisel, aga s.o ikkagi veidi 19.sajandi vaatenurk. :)

** Jälgi smailisid, s.t ma ei mõista hukka, vaid ma lihtsalt olen segaduses, et kuidas ja miks maailm on jälle kuidagi täiesti teistmoodi, kui tal oleks võimalik olla.

*** Ei, ma adun küll, et 8 m iljardi vältimine oleks mõistlik lühhiperspektiivis ja et inimpopulatsioon ju võib tappa iseenda ning enamuse elust Maal, aga heal juhul ta ikka iga bakterikest ei hävita ja evolutsioonimehhanism saab teha vigade paranduse äkki. :D

Kaur Virunurm ütles ...

kkps, sa oled evolutsioonilist ökoloogiat õppinud, eks? ja saad seega aru, et sina oled erand ja vvn on norm, eks?

Rents ütles ...

Kui endal palju pappi pole, on siin muidugi see probleem, et kellegi tagant ikka varastatakse. Kui ei küsita elatist, sest "kuidagi saan ikka hakkama", varastatakse sellelt vaeselt lapselt, kes pole palunud, et ta siia ilma sünniks, võimalus teiste lastega koos Venemaale või Pariisi klassiekskursioonile minna (Leesi kasvandikud näiteks käivad seal), kui küsitakse elatist, varastatakse mehelt, kes pole last tahtnud ja kellelt ta on teadlikult välja petetud. St juhul, kui on tõesti petetud, kui on terve suhte jooksul võetud pille ja siis need teadlikult rasestumise eesmärgil ja mehele ütlemata ära jäetud.

Lisaks, kui keegi varastaks minu munaraku ja hakkaks kuskil kasvatama minu last, tahaks ma sellele inimesele kuuli pähe lasta, tõsiselt. Mingi jutt teemal "ma ju sinult raha ei taha", ei segaks mind absoluutselt, sest ta on siia ilma toonud OSAKESE MINUST, ilma üldse minu käest küsimata, kas minu meelest on hea mõte minu geneetilist materjali tema omaga kombineeria. See on üks tõsisemaid altvedamisi, mida ma üldse ette oskan kujutada, sealt järgmine samm on juba see, kui mind uimastatakse ja tõesti üks kops tuuri pannakse.

väga väga naine ütles ...

Mul jälle oleks suht ükskõik: mingi laps kuskil, mitte minu kasvatada, mitte minu tundagi - las olla!

Anonüümne ütles ...

Ma imestan, et siin inimesed mõtlevad mingist 8 miljardist. Tohutu haare!! Vaat, kus tunnevad vastutust, eh?

Samas võiks ka tegeleda ugrilaste säilitamisega -see oleks siis nagu looduskaitse või midagi onju? Aga praegult arutavad viimased bambuskarud omavahel seda, et "ou velled, maailmas on 100 000 karu...ärgem ajagem karupopulatsiooni lõhki"!

Kui eestlased saadaksid hariduse, hedonismi, rahulolu ja veelkord hedonismi kukele ning igas peres oleks 10 last, oleks 100 a pärast eesti majandus üks tegijamaid Euroopas...ja mingid pagulased, venelased ja muud subkultuurid sulaksid meie seas nagu või pannil. Aga praegu...eeh!

Rents ütles ...

Ei nojah, ma olen aru saanud, et sa oled üsna enesekeskne, lihtsalt vahel tuleb seda selline laine korraga, et ma oleks nagu puuga pähe saanud.

väga väga naine ütles ...

=) Huvitav, kumb meist praegu enesekesksem on? Minu jaoks ei ole üks minu munarakk mingi asi, mille pärast pabistada.

l.l.ü-s ütles ...

Munaraku osas v.v.n-ga nõus. Rents, sul on organidoonorluse suhtes ka mingi vaen v? Et keegi jookseb sinu maksa või kopsuga ringi? Sinu neeruga saaks olla ka siis, kui ise elus oled. Sa oled ju doonor. Mis vahet seal on, kas veri või munarakk? :O

Ning kui v.v.n räägib kolmest kepikorrast ja lapsest , siis pole see omati mingi väljapetmine. Vaja vaid kõrtsi minna, mitte väga töll tüüp natuke täis joota ja saad oma lapse kätte. Mida inimene (mees) ei tea, seda pole tema jaoks olemas, eks ole. :D

to Anonüümus Viimane. Kui igas Eesti peres oleks 10 last, oleks see ainult bakterite ellujäämise hetk veits lähemal. Aga viimase kamassi rahvusest inimese kohta ütles mingi venelasest antropoloog, et tal oli savi, et on viimane, sest tema enda elu pikkust see ju ei muutnud. Noh, vbl ütles seda tõesti kamass, vbl interpreteeris antropoloog ja vbl mõtles antropoloog lihtsalt välja selle lause, aga mulle see täitsa meeldib. :D

Kaur, jah ma isegi mainisin ju, et mina mõtlen väärakalt. Kuid tavaliselt leidub suht hordidena omasuguseid kaasväärakaid.

Sry, jooksma pean, mõelda ei saa,

Anonüümne ütles ...

Ma siis loen ja mõtisklen, et kuidas on Eestis üldse naise palgast kahte last kasvatada...No tõesti, niimoodi nullist, et isased ei aita materiaalselt. Mingi hea titekäru (uus muidugi) maksab juba näiteks rohkem kui mu kuupalk. Mu ema punnitas mind ka üksi üles kasvatada ja oli üsna hädas ning siis oli nõuka aeg ju, materiaalsele poolele ei pööratud niivõrd tähelepanu kui täna, kus juba ainult selletõttu võib laps koolis/lasteaias kiusamise ohvriks langeda, et pole piisavalt tasemel (mängu)asjad. Võid küll kasvatada last antimateriaalsuse vaimus, aga kokkuvõttes kari, milles ta enamus aega veedab kui kodus, määrab ikka ära mida ta lõpuks tahab. Niisiis, mul pole küll hetkel endaarust raha, et last kasvatada. Üksi.

Anonüümne ütles ...

Ah, unustasin põhiasja küsimata, mis mind huvitas - vvn, kuidas sul on õnnestunud lapsed ilma kõrvalise abita üles kasvatada? Täitsa materiaalselt sõltumatult?

Anonüümne ütles ...

Mõnes mõttes on loogiline, et naine saagu nii palju lapsi kui ise jõuab üles kasvatada. Aga lapsed peaks saama täisväärtusliku lapsepõlve ning ei tohiks kannatada teise vanema puudumise tõttu. Teisalt on igal inimesel bioloogiliselt 2 vanemat ning kes annab emale õiguse võtta lapselt teadmine oma isa kohta. Igaüks peaks teadma kellest ta pärineb. Lisaks veel võimalus, et isata laps kohtub kunagi teise isata lapsega ning suhtesse satuvad enese teadmata hoopis õde-venda...

väga väga naine ütles ...

Eeeeeeee... ei ole täitsa sõltumatelt.
Kord aastas, varakevadel, saatis Poeglapse isa mulle oma tulumaksutagastuse tema pealt. Ja Tütarlapse isa lausa kaks korda kuus 50 euri viimasel kahel aastal ja tema ema enne seda ebaregulaarselt nt 300 krooni 4x aastas või nii.

Aga üldiselt on see, et - - - kui andis jumal lapse, annab ka söögi vms.
S.t. ma jumalasse ei usu ja isiklikku pingutusse usun, aga phmt on mu jaoks tõesti nii, et kui tahad koera, võta ja siis jaluta 2x päevas järgmised 17 aastat. Aga kui hakata ette muretsema seepärast, et äkki on jalutamine ikka liiga raske minu jaoks, jääb koer võtmata ja mõeldes, et äkki mul pole piisavalt raha, laps saamata. Ja siis saab vanana ära surres (minu puhul siis teist korda surres) mõelda, et MIKS ma küll ei teinud seda ja seda. Mida ma siis rohkem kahetseks, kas puuduvat last, võtmata koera või seda, et tuli ikka loobuda kolmest veepargikülastusest või palju jalutada?

Rents ütles ...

Variant üks. Mõtled, et mis saab siis, kui ma murran jala - ja küsid sõbranna käest, kes elab lähedal, et kuule, KUI ma peaksin jala murdma, kas sa sel ajal jalutaksid ise mu koera. Samas ma tean, et ma olen ebanormaalne, mul ongi alati ka varuplaanile varuplaan, mul ON olemas inimesed, kes hoolitseksid mu koera eest, kui ma juhuslikult maha sureksin, sest ma tahan teada, et mu koer ei satu vanas eas varjupaika.

Variant kaks. Vanainimene, kes on juba 95 ja kellel pole ühtki sõpra tuttavat ja kes iga päev ei saa voodist välja, ei võtagi koera. Mõtleb ja SAAB ARU, et see pole talle sobilik lemmikloom. Ja võtab kellegi sobilikuma. Roti, kes ainult kaks aastat elab, näiteks.

Variant kaks b - mõnel juhul on juba ajapikendus väärtus omaette. Korjad näiteks kassipoja tänavanurgalt üles, poputad elule. Soojas kliimas teed kasvõi kassiukse, nii et loom saab ise aeda ja tuppa. Paned selle toidukausi kaadervärgi, mis iga päev süüa annab kindlal kellaajal, pole hullugi, kui ise püsti ei saa - kass ei taha jalutamist ja tegelemist, võib ise käia aias linde vahtimas. Aga on oluline, et selline mammi saaks aru, et talle ei sobi sakslase kutsikas, kui üldse, peaks ta võtma kümneaastase nässu. Inimesed peaksidki arvestama oma võimalustega ja vahel ei olegi õige aeg või õige inimene lastesaamiseks.

P.S. Ma umbes pooltel kordadest feilin nende robotitestidega, hakka või mõtlema, et olen salarobot.

väga väga naine ütles ...

Krt, ma olen nagu endaga nõus ja Rentsiga KA nõus.

Vastutustunne hea, igaks juhuks muretsemine halb imho?

Kaur Virunurm ütles ...

Võimalik on veel vaadata koera kui metafoori ja viidet oma olematule suhtele - "... fears of dying alone and being found three weeks later half-eaten by an Alsatian."

Varuplaanile varuplaan, hmm. Läti järel tuleb Leedu ja siis juba Kaukaasia?