kolmapäev, 15. juuli 2015

Mõnikord ei oskagi õigest asjast unistada

Olen elav tõestus sellele, et oluline pole, mida sa sööd, vaid kui palju.
Sest mina praegu olengi see inimene kellele maitseb või ja kes on võimeline sööma ka paljast võid ilma leivata. See inimene, kelle meelest vahukoor, maasikad ja besee on lõunasöök. Kes paneb kohvile peamiselt vahukoort ja siis natuke piima ka.  Kelle keha leiab, et kui juba sööma vaevuda, peab see vähemalt vaeva vääriv söök olema, suhkrut ja rasva paluks.

Ja ikkagi ma magan öösel ainult kaheksa tundi ja kannatan siis terve päeva tavalisest mitu korda tugevama pearingluse all, sest väsinud - sest ma olen nii näljane, et uni läks ära. See tuleb sellest, et olgu: söön näiteks kunagi pealelõunal ühe paiku kolm viilu võid (jep, ma lõikan võid viiludena nagu juustu) ühe viilu leivaga ja siis veel kaks viilu võid, sest nii hea. Päeva jooksul veel kolm redist, neli tükki šokolaadi, sest tean oma tendentsi liiga vähe süüa ja suvaline maiustamine hea, tillivars või kaks maitserohelisepurgist, sest värske roheline hea, kaks korda kiirnuudlipuljong mõningate nuudlitega põhjas lapse järelt, ning nii palju vahukoort ning piima, kui kohvidele läheb.
Ja kui siis pimedas voodis uni ei tule, arvutan kalorid kokku ning tont võtaks! JÄLLE sõin liiga vähe!

Mulle kirjutas vastu Tervishoiukeskkooli üliõpilasnõustaja ja oli nii armas ja tore ja kiri ütles, et ma võin erandina ka akadeemilisel puhkusel aineid sooritada. Tegelt - tegelt ka, päriselt - on ajukahjustusega elamine just ses osas nii palju toredam kui ilma, et sind hoitakse hoopis rohkem. Mind hoitakse hoopis rohkem. Nüüd, kus ma tänu depressiooniravimitele ka seda nautida suudan, on täiesti tore tunne, et ma võin asju, millest varem isegi ei mõelnud, sest võimatud.

Muide, vahemärkus: mis mõttes võivad unistused täituda? Kas inimesed unistavad nii väikselt siis enamasti või? Ma küll, kui ma unistasin, unistasin ennast ikka Mary Sueks üleni - et ma suutsin ravida kõiki haigusi ja haavu, kui ei jõudnud, sest laip oli enne käes, läksin surnule tema taevasse, põrgusse või olematusse järele, oskasin kõiki keeli, võitsin vajadusel kõik võitlused ka nende relvadega, mida ma reaalsuses näinudki pole (näiteks laserpüstolid) ja olin vastupandamatu. Võtsin asju olematusest välja kõigi ümbritsejate meelest, sest mul oli kere sees ajamasin ning mul oli seega aega neid tooma minna vajadusel kuhu tahes. Ei vananenud, kui ei tahtnud, aga kui mul oli kergem end ette kujutada mõnevõrra vanemana kui 11 või 21, vananesin täpselt nii palju, kui tahtsin.
Mis mõte on end üldse unistamisega tülitada mingi asja jaoks, mille tegelikult saakski kätte, kui ise õigesti teha ja korralikult planeerida? Mis on maailmas tegelikult võimalik?
Mäh.

Nojah, aga seda, et minu jaoks nüüd reegleid õgvendatakse, ei oleks küll osanud ette aimata. Täpselt selline asi, et liiga igapäevane unistamiseks, aga liiga võimatu planeerimiseks.
Ma siis lähen sügisel kooli tagasi, sihiga lõpetamisele hiliskevadel-varasuvel, mitte talvel. Nii põnev! Olen elevil, osaliselt ka seepärast, et mul on igal juhul turvavõrk akadeemilise näol ka olemas, ei ole väljakukkumise ohtu. Aga nii põnev!

3 kommentaari:

udupea ütles ...

Novot, need unistamised - kui sa millestki unistad, siis sa ju tegelikult tahad, et unistus läheks täide? Ja kui ei lähe, on sutsu hale tunne, eksole?

Palju tervislikum on kas siis mitte unistada või unistada asjadest mis täituvad.

Noh see optimisti ja pessimisti värk: mida sa eelistad, kas pidevalt pettuda või siis positiivselt üllatuda, et ei läinudki nii sitasti kui ootasid?

-------------

Oi ma kunagi olen unistanud vägeval, sellest, kuidas mõne sitapea all maapind avaneks ja ta alla neelaks või siis selsamal sitapeal hetkega persele 10cm furunkel kasvaks või selguks, et tegelikult olen ma vales perekonnas ja kuskil on hoopis teistsugune kodu ja inimesed kes mind ülesse leiavad ... selliseid asju olen unistanud ka. Ja siis olen unistanud veel, et ma oleks paljasjalgne poiss purjelaeva pardal. Noh ja muidugi see, et ma oleks sündinud hoopis teise kohta, testsugustesse oludesse, see on nii hea unistus, et sellest kõlbaks vbl praegugi(eriti sellisel suvel kui tänavune) unistada.

notsu ütles ...

Mina ei ole kunagi unistanud mingi tulevikuperspektiiviga. Ma olen unistanud selleks, et saaks ennast kohe praegu kuhugi mõnusasse või põnevasse või turvalisse või rahulikku kohta viia, kui mu pärismaailmas vajalikku omadust parajasti napib.

Mul on näiteks terve rida süžeemalle, mis aitavad mul õhtul maha rahuneda, et ma suudaks magama jääda. Või kui tuleb vastiku ilmaga poodi minna, siis ehitan sellele käimisele sellise loo ümber, et see oleks vähemalt kuidagi kangelaslik või muidu äge.

Terve hulga argielulisi tüütusi saab palju põnevamaks teha, kui see olme oma peas teise konteksti nihutada.

väga väga naine ütles ...

Ma ei väljendanud, aga jah, täiesti nõus.

Aga mis on unistamine kui mitte minek oma pea sisse, seal olevatesse maailmatesse (mis seal tegelt on, d või t?), ma ei tea. Mida see unistamine õieti tähendab?