kolmapäev, 29. juuli 2015

Söö, kui antakse!

Ma selgesti ei ole sotsiopaat ja ei kirjuta sotsiopaatidele, vaid neile, kelle meelest "Maha äng!" on kuidagi vajalik loosung. Et jaa, on olemas ka need inimesed, kellel on kogu aeg hea ja kes peavad, kui juba õppimiseks läheb, endale teadvustama, et teised inimesed on ka inimesed ning nende jaoks võib kõigil tehtavatel tegudel olla teine tähendus kui sinu enda jaoks.
Neist ja nendele ma ei räägi, räägin meile teistele.

Ikkagi käin mööda sama ringi ja mulle tuleb taas kord üllatusena, et ei, ennast õnnelikuna hoides saab maailma õnnelikumaks kohaks.
Täna rääkisin emakodus sellest, kuidas tegelt võib teistelt raha vastu võtta ja selle üle rõõmustada. Et inimesed on karjaloomad ja neid, kes armastavad ja sulle annavad, saabki rõõmsamaks, ise rõõmsam olles - ja kui teised seal emakodus sellega kohe lokkavalt nõus ei olnud, mõtlesingi juba, et eieiei, tegelikult on enda halvasti tundmine teiste pärast vajalik. Lähedane sugulane, kes peab mind üleval, ei olnud täiesti nõus! Tegelikult ma peaksin end tundma halvasti kõigi ees, kes mulle raha annavad! Enda halvasti tundmine, kusjuures ma samas ei pane hinnasilti juurde kõigele, mida mitterahaliselt teen, on ikkagi vajalik!

Aga tegelt-tegelt-tegelt ju ei ole.

Esiteks saab maailma õnnelikumaks, olles ise õnnelikum, päris otseselt, ehk seda, kas keegi teine kaotas sulle andmisest rohkem, kui sina said, sa ei saa nii hästi kontrollida kui iseenda reaktsiooni. Ole õnnelik selle üle, mis said! Muuda maailma õnnelikumaks, olles ise õnnelikum!
Teiseks võtad sa ju ka teiste andmisrõõmu vähemaks, kui sa oled nende pärast kurb ja süütundeline, selle asemel, et olla rõõmus või rahulik. Või mõlemat. Sest siis on teistel ju ka halb, et sa ei ole rõõmus, vaid kurb. Andmisrõõm on rõõm küll, aga kui sellele ei järgne teisepoolset saamisrõõmu, vaid süütunne, on palju nõmedam.
Kolmandaks - eat the fucking donuts!

Kolmas punkt on esimene ja teine koos, aga kompaktsem.

On igasuguseid salakarisid, kuhu otsa saab end veristada ja viia üldist õnne midagi tegemata alla, lihtsalt ise õnnetum olles. Te ju teate seda lugu targast, kes jättis valitsejale surres kirjad, mida avada, kui tal on kõik hästi ja kui tal on kõik halvasti? "Ka see möödub" oli mõlemas kirjas.
Huvitav on see, et head tunnet saan ma endal küll alla võtta teades, et see pole igavene, kohe ei tasugi end hästi tunda, teades, et suvi möödub, roosid õitsevad ära, mulle võib küll meeldida õues kohvi juua, aga talvel külmaga meeldiks oluliselt vähem, ja talv tuleb kord niikuinii.
Aga seda, et halb möödub, seda pean endale ise meelde tuletama ja meeles hoidma, see ei ole üldse nii iseenestmõistetav. Nagu oleks mu vaikeseisund halb ja siis sinna sisse tuleb vahel rõõmu ja helgust ja roosilõhna, aga sellele ei tasu loota. Isegi praegu, isegi depressiooniravimite täiega töötades, on mul selline suhtumine. Mõistusega tõrjun seda, ent kui ei taipa asja mõistusega võtta, on automaatne halvaeeldamine platsis.

Kurat, ma olen ikka nii katki.
Aga see on hea lugu ja hästi esitatud:


15 kommentaari:

ritsik ütles ...

No minu päeva tegid küll täna õnnelikumaks, sest nii lahe on see Rammstaini cover :)
Mina- võhivõõras inimene- olen ka millegipärast rõõmsam, kui sina oled rõõmsam.

väga väga naine ütles ...

(Esiteks on mul hea meel, et sul on hea ja teiseks on ju hästi tehtud lugu hea kuulata?! ON JU?!
Muidu on ka hea olla. Isegi sellest hoolimata, et püüdsin täna rattaga sõita. Hea uudis on, et suudan, ja kui ratas juba liikuma saada, on edasipääsemine tõenäoline isegi paari ebavajaliku edasi-tagasi pöörde tegemise juures. Halb uudis on, et sõitma hakata e. rattale peale saada oli üsna keeruline ja eriti halb uudis on, et pillasin ratta enne üritust peale ronida oma labajalale ja see sai vist viga. Päris terav valu kuus tundi hiljem ikka veel. Külmutatud köögivili ei teinud muud kui jala külmaks. Aga samas paistetust pole. See on jälle hea uudis =))

Nele ütles ...

Minu meelest see rahateema ei ole päris nii mustvalge nagu su sugulase meelest. Kui inimene ise tahab teisele kas mingeid asju või hüvesid anda siis ei peaks saaja end küll süüdi tundma vaid tõesti rõõmus olema. Üks saab andmisrõõmu ja teine saamisrõõmu, andjal on veel rõõm rõõmsast saajast. Kui midagi antakse kas teene vast või võlu siis tõesti on vaja veidi valvel olla kuna tagasi võidakse küsida mitte just kõige sobivamal ajal.
PS! Minu vanaema andis mulle taskuraha kui olin koolilaps ja meie peres kehvad ajad. Nüüd lubas ta mind kohtusse anda ja iga sendi tagasi nõuda kuna tal olevat seda raha tarvis ja kumbagi oma korterit ta raha saamiseks müüa või üürile anda ei kavatse. Vot selline annan-kui-tahan-võtan-kui-tahan teema on väljaspool minu mõistuse piire.

väga väga naine ütles ...

1. lähedane sugulane TÕEPOOLEST ei ilmutanud kohest nõusolekut, vaid tõi mingi teise argumendi riivavas teemas ja siis läksime üldse selle teise teema peale üle, ta ei vaielnud mulle ka vastu. Aga mulle piisas asjade süngemalt vaatamiseks juba sellestki et ta kohe poitiivselt "Jaa, õige!" ei karjunud.
2. Aga vanaema käitumise kohta ma ei oska midagi muud öelda kui imestada, kas nii nõmedaid inimesi tõesti saab olla. KUST nad tulevad?!

notsu ütles ...

mul jäi Amanda Palmeri jutus "not real-enough-work" silma ja mõtted ei mahtunud kommentaariformaati ära, tegin eraldi postituse.

Paulka ütles ...

Äkki tasuks lisaks rõõmus olemisele ka tänulik olla kui keegi sind on aidanud?
Ma arvan, et see võis aitajate arust puudu oll

väga väga naine ütles ...

Nii, hakkab pihta =)
Sest tegelt sa ikkagi PEAKS olema süütundeline, kui sind on aidatud, teine ohverdas NII PALJU ja sinu kohus on talle nüüd näidata, et sa oled sellest teadlik ja tänulik?

Kõige parem, rooma mudas!
Ainult et tegelt ei saa ju KEEGI sellest õnnelikumaks?

Anonüümne ütles ...

Noh. Tegelikult on häda selles, et tänulikkusele ei saa korralike mõõdikuid külge panna. Kui ma annetan lastekodule oma kuupalga, kuidas ja kui suures ulatuses ma peaks oma tänu saama? Kuidas saan ma kindel olla, et sain õiges koguses? Aga siis, kui tegemist on aastapalgaga? Mis siis, kui ma ohkan ja korjan teeservast ära sinna visatud prügikoti, peaksin pärast tee ääres seisma lingiga "Tänage mind!"? Aga kui ma viin metsa loomakestele toitu? Kas need kitsed, raiped, tänavad mind üldse KUNAGI??????++?
(elu on kuradi keeruline, ma parem ei teegi midagi)

väga väga naine ütles ...

(Jap. Just. Nii minagi mõtlen.)

notsu ütles ...

mul tekkis küsimus, mis vahe on üldse aitamise peale rõõmus ja tänulik olemisel?

ma hakkasin näiteks ette kujutama, milline näeb välja nt jõulukingi peale tänulik olemine. minu arust üldiselt eeldatakse, et viisakas tänulik käitumine on teha rõõmus nägu isegi siis, kui kinki ei lähe tarvis.

et mismoodi peaks välja nägema tänulik olemine, mis ei seisne ise rõõmus olemises?

ma hakkasin ise mõtlema, et kui ma midagi teen, mida ma pean heaks ja õigeks asjaks, siis ma janunen eelkõige kiitust, mitte tänulikkust - õigemini, tänulikkust ma näengi selles, kui keegi minu teo üle rõõmustab. aga kui ma tahan sellele rõõmustamisele midagi lisaks, midagi rohkem puust ja punaseks, tahan, et mulle otse öeldaks, kui tubli ma olin - siis see miski on just kiitmine. selle saamiseks on kõige kindlam seda küsida - ja küsida kellegi käest, kellest ma tean, et selline küsimine teda ei häiri ja kellele kiitmine ise ei valmista vaeva.

väga väga naine ütles ...

Jah.
Minu arust ka olla rõõmus antu üle ONGI tänulikkus. See muu seal juures on üleliigne.
Ja kiitus on muidugi kolmas asi ja omaette ja isegi kui seda ei küsi, ei ole igatahes üldse oluline, et see tuleks sellelt, kes kasu sai.
Õige tegu, hea tegu ja ilus tegu on kõik toredad ja kiitust aboluutselt väärt, aga kui keegi nende üle juba nagunii rõõmus on, on pool tööd tehtud ning kiitus ei tarvitse üldse tulla selleltsamalt. =)

k.k.p-s ütles ...

Ma kirjutasin pika ooppuse oma hetkel deressiivsesse etappi langemisest ja selle pidurdamisest ning avastasin siis, et sa räägid ju tänulikkusest, andmisest ja võtmisest. Ja et postitus on mittesotsiopaatidele, s.t mitte minule, keda mind pidevalt empaatiavõime puudumises süüdistatakse. :)

Ent mu meelest kõik inimesed annavad ja võtavad, aga nad ei anna samadele inimestele, kellelt võtavad. S.t mõnele jääb mulje, et teine muudkui võtab, kui tglt ta annab hoopis kellelegi teiseöle. Mingi üldine tasakaal on olemas, sest ega ei saa ju anda, kui keegi vastu ei võta. Või saab, aga ainult emotsioone jms mittemateriaalset. Nojah, mingid hullult tüütud omast arust andjad on ka olemas, kes pidevalt teiste inimeste elusid elada püüavad. Hoidku nende eest, kui nad just raha või viina ei paku! :P

Aga äkki on mul lihtsalt selline andmiste-võtmiste jaotumise mõte välja mõeldud, et mitte tunda end nii halvasti, kui kelleltki jälle mingit teenet välja lunin. :)

Paula ütles ...

No tänulikkus ei ole küll kuidagi süütundega seotud. Vähemalt mitte minu jaoks. Samas ei ole minu arvates tänulikkus ja rõõm päris samad asjad.

väga väga naine ütles ...

Paula, ignoreeri mu eelnevat sarkasmi, küsin nüüd ausalt ja siiralt: aga mis see tänulikkus sinu jaoks siis on? Sa ütled, mis see ei ole, aga mis see on?

Ivš ütles ...

Kui ma peaksin kedagi poolvabatahtlikult üleval, sest ta suvatses rongi alla hüpata, ja too hakkaks seltskonnas rääkima, et ei pea ennast süüdi tundma, vaid rõòmustama, siis mul lendaks küll sitt ventilaatorisse, but that's just me...