esmaspäev, 20. juuli 2015

Udu talus

Estconilt 2015 tagasi.

Põhiliselt läksin sinna kahe ootusega kaasas - saab puhaste linade vahel magada, ilma, et keegi arvaks, et ma peaks üles tõusma, ja kui üles tõusma juhtun, saan kiitust ja tähelepanu selle eest, et olen elus.

Minu üllatuseks toimis asi sajaprotsendiliselt. Pole elus nii palju tähelepanu saanud, ise midagi eriti välja andmata ja omalt poolt pingutamata. (Kolmanda Beleriandi ajal sain tänu murtud jalale ka päris palju, aga siis olin pingutanud enne, nii et ninast veri väljas /kujundlikult, aga tõesti oli rämeraske/ ja pärast pingutasin aruannete, kokkuvõtval koolitusel käimise, kodulehekülje jm edasi.)
Täpselt nii anti ka, et polnud pealetükkiv, ent mind ei jäetud üksi, kui vähegi seltskonda tahtsin.
Korra keegi peatus mu ees ja sõnas murelikult, et ma nägevat nii kurb sedasi omaette välja. Mispeale mina ütlesin, et ei, mul on väga mõnus, ja seepeale läks peatuja naeratades edasi ja ma olen ikka väga rõõmusrabatud sellest, kui hästi mulle see üritus klappis. Kui väga sain rahva seas üksi olla. Kui väga see mulle meeldis.
Imelikud inimesed, nohikud ja raamatulugejad, ühesõnaga ulmikud, on toredad.

Mind viidi sinna ja toodi tagasi nii, et pingutust auto leidmiseks peaaegu polnud. Ööd magasin puhaste linadega kaheinimesevoodis pikalt maha ning mõnulesin täiega. Kui umbes kuue paiku hommikul ärkasin, kuulasin akna alt kostvat arutelu Dumas' "Kolme musketäri" üle ("Ma ei oleks ikka suutnud naist tappa, ükskõik, mida ta ka teinud oleks!", "No aga sõbrad ongi olulised, nende pärast tehakse nii mõndagi!") ja uinusin selle järel uuesti.

Käisin sel suvel esimest korda järves ujumas ning hakkas nii meeldima, et teisel päeval käisin veel.
Esimese korra eel olin otsustanud vette minna, aga kui oleks olnud liiga külm, valmistasin end mõttes ette, et võin kohe ka välja tulla.
Järve äärde minnes nägin rätikuga R.i, kes kõmpis vastupidises suunas. Ta ütles mulle, et vesi on hea. Pisut külm, kui sisse minna, aga kui ujuma hakata, väga mõnus. Ootasin siis külma veel veendunumalt, täiesti valmis kastma end märjaks ning põgenema.
Tühjagi. Mul polnud isegi sisse minnes liiga külm ning ujuma hakates oligi hea. Täpselt nagu R. ütles.
Ujusin otse, siis mõtlesin, et piki kallast on kuidagi siivsam, ning kui ära väsisin, läksin tagasi kalda poole.

(Parem käsi väriseb nõnda, et seda ujumislabana kasutada on pisut kahtlasem kui enne, aga keskmise inimese ujumisoskuse saan ka nii pihku. Kui vesi lendas mulle näkku ajal, mil parasjagu sisse hingasin, oli küll päris vastik tunne, aga uppuma ikka ei hakanud. Siiski - kõige raskem oligi just pärast neid kordi hingamist paika saada, ning kaldale tagasi minna otsustasin peale kolmandat vee sissetõmbamist, sest see hingamise korrastamine oli  raske.)

Ray tegi. Nii sõnatuksvõtvalt ilus!

Siis oli põhimõtteliselt kogu aeg v.a. reede õhtul, süüa.
Mis ses mõttes läks väga täkkesse, et ma olen ju nüüd sihuke väikese söömaga, ja kuna ma olin maksnud laupäevase lõunasöögi eest ning hommikusöögid olid hinna sees, oli mu meelest kaasa võetud pakist kommist ja ühest kalakonservist enam kui küll.
Normaalne inimene oleks nagunii poes käinud alkoholi järel, asi siis pakk vorsti ka kaasa haarata, aga ma ju ei joo. (Tegelikult võin ma juua nii palju, et vinti ei jää, aga mis mõte on siis üldse juua?) Ja siis sõin reedel oma kommid ära ja edasi oli mul kogu aeg kõht tühi. Nii hea oli seminariruumis vorstist, juustust ja sibulast ilma või ja leivata võileiba teha ning see pintslisse pista! Mina olin küll õnnelik, et kogu aeg laual süüa oli!

Pealegi pidas üks mulle ajalooliselt oluline isik lisaks parima ettekande, mis sel Estconil oli. Täpselt sellise, et ka idioot sai aru (ma olen suhteliselt idioot nüüd) ja samas täiega huvitava. Ulmelise ja reaalse kokkupuutekohta puudutava, korraga põneva ja informatiivse. Ma ei arvanud ses ettekandes sisalduvat infot endale ülearuseks (mis on juba saavutus omaette, sest mõtlen paljude probleemide kohta "ma ei ole asendamatu!" ja lasen neid lahendada kellelgi teisel) ega isegi väsitavaks ning mõtlen nüüd, et mul ikka oli omal ajal hea maitse.
Mul küll ei ole tema vastu enam mingeid muid tundeid kui ühise ajaloo möönmise soojus, aga ega ta ikka loll mees pole üldse.
Ega inetu =)

See, et ma enne Estconi käisin rahega jooksmas ja naeratasin sel ajal, ei tundugi enam nii oluline.

3 kommentaari:

Manjana ütles ...

Ma just jätsin ulmikute üritusele tulemata, kuna kartsin, et seal on liiga mitu väsitavalt mõjuvaid inimesi.

Muideks, sa ei ole nüüd "suhteliselt idioot", ma olen sinuga ju rääkinud. Ma ei tea, miks sa seda enda arust rumalam olemist siin blogis rõhutama kipud. on mitmeid asju, milles sa oled praegu targem kui varem. aga nagu sa siin varem oled ka maininud, siis soovidel on komme vahest ka ilma erilise pingutamiseta täituda, ehk ole enda sildistamisega ettevaatlikum ;)

väga väga naine ütles ...

Pidasin silmas, et mu huvi välismaailma vastu on umbes 44 korda madalam, inimesi talun väga halvasti, loen raamatuid umbes 50x aeglasemalt kui enne, ajalehti - noh, üks artikkel kuus tuleb ära. Filme olen vaadanud tervelt 6 pärast oma rongiga põrkumist.
Pidasin "idioodi" all silmas, et ma ei tea eriti midagi, mida ma juba enne ei teadnud, välja arvatud sõna "liminaalsus" tähendus ja et kolme punkti ette käib tühik. Aga ikkagi oli mul huvitav!

Manjana ütles ...

ega sa ju varem ka mingi massides möllaja polnud. mäletad, kui me koos kõrtsis käisime, mul oli tunne, et sa suht piinlesid seal ja juua sa ka ei tahtnud, see oleks piina veel suurendanud. ma, näiteks, ei suuda ka see aasta raamatuid lugeda, no ei ole tahtmist, aga ma ei saa midagi faktilist selles süüdistada, mul lihtsalt pole tuju. mul on ka vanusega hakkanud natuke kohale jõudma, mis mind maailmas huvitab ja mis mitte, ehk huvi ring on muutunud. vähemalt seksi-isu vähenemisele on mul ka faktiline põhjus, ma jätsin suitsetamise maha. ilmselt see muutis kuidagi hormoonide kooslust. mu arust on see positiivne muutus. ma jätsin ka suitsetamise ise maha. sa astusid ka rongi alla ise. ma saan aru, et kuidagi lahja võrdlus.

mulle varem oli arusaamatu, kuidas sa kogu aeg midagi tegema pead. mingeid eesmärke täitma. mu arust see sina, kes nüüd lihtsalt on, konkreetsel põhjusel, sunnitud elu aeglasemalt võtma, palju mõistlikum, kui see eelmine. oled sa ikka kindel et sa midagi rohkem ei tea? mu arust uurid sa ennast nüüd hoopis teise pilguga kui varem. ma pakun, et sellise aeglasema uurimise tulemusena on sul võimalik rahulikult jõuda paremate eesmärkideni, kui sa varem pideva rabelemise käigus jõudsid.