esmaspäev, 3. august 2015

Miks huvitab?

Võrgupäevikusse tuldi otsinguga "miks see porno huvitab".

Mõtlesin seepeale, et võib-olla mind ka porno huvitaks. Pole ammu proovinud, nii pool aastat. (Enne oli 0_0 reaktsioon, kui lugesin: polnud otseselt vastik, aga oli siuke "mind vist peaks erutama, aga on "ka nii kujutletakse, ahsoo"-värk".) Aga ma ei julge uuesti üritada - jah, mingi füsioloogiline märgumine ju toimub, ent vaimset erutust on nii vähe ja jalge vahel on kõige enam tunda valu, kui juba tundmiseks läheb, et ei taha seda. Võiks oodata pornoga, kuni see mulle eeldavasti midagi pakub ka.
Mul ei ole kiiret - kui ei taha, ei taha.

Ei taha.

Aga mul oli üleeile "miiidaaaaa?!"-moment.
Nimelt on juba enam kui nädal aega olnud tunne, et näen kuidagi parem välja. Ilusam. Riided istuvad paremini, aga ka ilma riieteta oli kuidagi - kenam.
Siis küsis Tütarlaps mult, palju ma kaalun, umbeski. Ma vastasin, et viimati oli 61, aga no kaalun üle, et talle rõõmu teha (sest Tütarlaps on väga löödud sellest, et kaalub must rohkem, kuigi on mingi pool pead pikem).
Ja kaalunäit peatus napilt enne 65.
Mis oli mulle nii mitmes mõttes üllatuseks, et tõesti kontrollisin mitu korda kaalule astudes ja jälle maha tulles järgi. Jah. Nii oligi. Natuke alla 65.

Esiteks - mis ma tõesti olen kenam enda meelest, kui kaalun rohkem?
Teiseks - kas ma olen nii palju rohkem söönud, et neli kilo juurde võtta?
Kolmandaks - kuidas ma seda märganud pole, et olen kõvasti kaalukam?
Neljandaks - kui olen nagu enne, kas ma peaks ka mõtlema hakkama nagu enne?
Viiendaks - kas ma poleks varem pidanud tähele panema? Nt 63 kilo juures?

Ses mõttes mõtlema nagu enne, et mõelda "naine ei saa olla liiga kõhn või liiga rikas", vähem on parem, vähesöömine on eraldi hea asi igas päevas. Kuid samas ma näen enda meelest parem välja nüüd natuke raskemana ja täielik vastuolude meri ja ... mhmh, arvasite õigesti - segadus.
Pealegi kaalusin täna hommikul alla 63 paar kriipsu ning naistel ju rändabki see kaalunäit ringi lähtuvalt nende jaoks parajasti kehtivast kuukalendrist, mhmh, see ligi 65 oli sihuke selle-hetke-näit lihtsalt.

Aga siiski.

Mul on üks isane sõber, kellele meeldivad pikad juuksed naistel ja kellega me oleme me rongieelsel ajal sõna tõsises mõttes tülli läinud, sest tema meelest on ikka vähem kaalu parem. Ja siis on üks teine isane, kes on risti vastupidisel seisukohal, leides, et kõik välimusse puutuv (k.a näiteks see, palju pesta) on pakend ja ebaoluline.
Ma vist mõtlen kuidagi kahe vahel. Välimus pole ei hirmus oluline ja võimalikult traditsiooniline ega täiesti ebaoluline. Välimus ja sisemus peaks nagu koos käima, vaim ja keha on sama terviku lahutamatud poolused, ja kui kumbki (kas vaim või keha) oleks teistsugune, ei oleks ka teine poolus samasugune, kui ta praegu on. Keha ja vaim on inimene, ei saa olla inimest ilma kehata ega ilma vaimuta. Keha on vaimu peegeldus ja vastupidi. Kui sulle ei meeldi mu keha või mu vaim, ei maksa arvata, et pool mind ju ikka meeldib. Need on lahutamatu tervik.

Mis muidugi seab mu segaduse ses suhtes, et appi, 65 kilo, mida teha, veel veidramasse valgusse.

Fatalist minus (seda on väga vähe, aga on, eriti nüüd, kui ma olen täiesti arusaamatult elus ja kui maailm keeras end sedasi, et elan, pidi tal ju mingi plaan olema =P) mõtleb, et inimesed lihtsalt meeldivad üksteisele või mitte ja mingit põhjuslikkust sealt leida pole, onnaguon.
Ja see mittefatalist ja põhjuste otsija osa, mis on tunduvalt suurem kui fatalisti-osa, lihtsalt ei tea, mida mõelda või öelda.
Kas ma mõtlesin, et olles ise parem, hakkavad mind ka rohkemad tahtma? Eeee ... jah.
Kas sellel mõttel, et minu jaoks parem on kuidagi seotud ka teiste jaoks paremaga, oli mingit tõestavat tõepõhja all? Eeeeee ... ei.
Kas minust nõmedamatel inimestel on kallimad? Jaa. Kas mullegi tehakse ettepanekuid, ma lihtsalt ei taha neid, kes teevad? Jaa. Kas ma üldse kedagi tahan? Noh, väga ilusate meeste puhul ikka mingi meelitatuse ja hurmatuse põks on =) Aga päriselt isast tahtma ma vist ei ole võimeline praegu.

Ühelausega, kuna ma praegu ei taha midagi ega kedagi, tegelikult on kaal ka ebaoluline, lähen jooksma ja ei mõtle millelegi.
Selgelt mulle meeldib joosta jooksmise enda pärast, mitte ma ei püüa sellega kellegi, kasvõi iseenda, heakskiitu.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tore (tegel't "tore?" küsimärgiga), et on olemas ka "päris nunnasid", sest teadaolevalt "päris munki" on meeste maailmas küll. Juba ainuüksi nädal paar "täiesti kuival ja mitte huvitudes" elada on mõne mehe arust ikka munga tiitlit väärt küll. Kahjuks... Või siis mitte (sest pole väga oluline)...
eikeegi

Anonüümne ütles ...

Mulle meeldis viimane lause.

Nele ütles ...

Inimesed ongi igaüks isemoodi. Mõnele meeldib inimene inimese endana, teine vajab trofeed mida näidata, et sõbrad ikka kadestaks. Inimese sisu hindajatel on elu ilmselt lihtsam ja stabiilsem kuna trofeenäitaja peab oma kaaslasi pidevalt uuemate ja värskemate vastu vahetama :)

väga väga naine ütles ...

Jah, aga huvitav on, et mu meelest ei ole nende kahe isase vahel väga suurt erinevust - või õigemini, see, kellele meeldivad pikad juuksed jne, on nagu vähe targem tegelikult. Õnnelikum ja targem.
Need asjad ei ole üldse sellises seoses, et ühele meeldiks ainult keha ja teisele ainult vaim vms. Nad mõlemad vaatvad tervikut, neile meeldib tervikinimene (kui meeldib). Isegi omaenda välisele ilule panevad nad umbes võrdselt rõhku, see, kellele meeldivad pikad juuksed ja kõhnad naised, isegi vähem. Õudselt mugav oleks leida, et ähh, kehaeelistaja ja vaimueelistaja, aga tegelt ei ole nii.