laupäev, 15. august 2015

Mis ma siis NÜÜD olen vol IV

Siin oli isegi minu kohta pikk ja põhjalik postitus spontaansete, rohkem või vähem vaimukate vahelepõigetega, seletustega, miks ma näen päikesetõusu, millal ma teist korda magama läksin ja millal üles tõusin.
Siis see kadus ära, blogger salvestas kadumise ja puhh.
Enam ei olnud.
Kõik.

Aaaaah! Ja veel hästi palju aaaaaaah-e, sest see oli tõesti pikk, tõesti põhjalik, kahel päeval tehtud ja ikka veel lõpetamata postitus, kus oli juttu sellest, millised on mu suutmised ja võimised praegu.
Kuidas ta sai lihtsalt ära kaduda?! Kuidagi control+z-iga, vaatasin, et üks lõik puudub, vaja see tagasi tuua - ja kõik läks. Seni, kuni ma mõtlesin, kuidas undole undot teha, toimus salvestamine.

Oh.

No mis seal ikka, alustan algusest siis JÄLLE.
(Jee mul on jõudu üle selle tegemiseks praegu. Aga 15. august oli tärmin mu pea sees? Oli.
On midagi paremat teha tänasega, mil plaanisin randa minna, aga õues pole rannailma ja ma olen nagunii nii väsinud? Ei ole.
Saab siis tehtud, pole midagi.
/Kuigi seda, et päike on hetkel pilve taga, pole vist päris korrektne rannailma puudumiseks nimetada./)

Mõned asjad on, millest polnud (ja nüüd pole ikka veel) andmeid avaldanud, sest need ei tundunud üldse tähtsad. Aga mu endavaatlusvõime on tasapisi täpsemaks muutunud ning nüüd panen väga tähele nähtusi, mida varem ei pannud. Nii et lugege =)

Üks selline asi on näiteks viisipidamine. Oli aeg kunagi eelmise aasta lõpus, mil ma ei suutnud Eesti hümni äratuntavalt ümiseda. Mitte laulda nii, et kõik noodid oleks õiged, vaid äratuntavalt ümiseda. Tekitades kuulajas hämuse mulje, et aa, see laul vist.
Asi on igasuguse harjutamiseta paranenud. Kui jorisesime rongis Poeglapsega "Tiigrikutsut" ja tüdruk, kes istus meiega ühes pingis, minema kolis, oletasin, et talle lihtsalt ei meeldi lärmakad naabrid rongis, mitte et asi oleks mu jubedas viisipidamatuses.
Suudan vajadusel laulda, kuigi mitte endisel tasemel (veatult pole kunagi laulnud), ja ma pole selle nimel tõesti midagi teinud peale aja mööduda laskmise.

Siis kõnnin jumalast kiiresti.
Tasapisi tõusnud võimekus, milleks ka pole konkreetselt midagi teinud.
Mais oli asi halvem. Märtsis veel halvem. Detsembrit ei hakka meenutamagi. (Halvem, siis oli palju halvem.) Aga eile juhtus nii, et Poeglaps lõi mind kogemata oksaga näkku, kui me parasjagu kaubanduskeskusse teel olime. Oks oli pikk, no juhtus.
Ma vihastasin väga. Esiteks oli see äärmiselt ootamatu, teiseks valus ja kolmandaks tuli mul isegi tilk püksi sellest ootamatust valust.
(Kell on faking pool kaks. Ma kirjutan seda postitust uuesti tõesti terve päeva, sest olen päris alguses alles. Või siis ilmutan ta alles homme. Noh, te vähemalt teate, et üritasin varem!)
Niisiis vihastasin väga ja marssisin peale karjatamist ning lühikest seletust, miks ma karjun, minema. Omaette, tigedalt ja mitte kellegagi arvestades oma liikumise käigus.
Kaks bussipeatust hiljem pidin lapsi järgi ootama, sest nad ei jaksanud minuga sammu pidada. Leebusin ära ühtlasi, sest Poeglaps ei löönud mind tahtlikult ja tilk püksis oli tõesti ainult tilk ning kuivas ära selleks ajaks. Pealegi oli tore avastada, et kõnnin nii kiiresti, kui tahan. Väga leebekstegev.

Millega seoses meenus, et normaalsed inimesed liigutavad ka käsi, kui kõnnivad. Selline automaatselt tekkiv võnkumine, enamasti vastaskäsi ja vastasjalg, sellele ei mõelda, see lihtsalt tekib.
Noh, märkasin juba ammu, et mu parem käsi lihtsalt ripub alla, kui ma teda ei innusta, ning hakkasin siis teadlikult teda liigutama. Millega seoses käsi küll liikus, ent jäi kohati jalgadest maha ning väga naljakas oli vaadata, kuidas sama kehapoole käsi ja jalg korraga edasi minema hakkasid. Mitte naera-naljakas, vaid veider. Vale.
Nüüd liiguvad käed üsna normaalselt, eriti kui käin kiiresti ja tasakaalu tekitamine on tähtis. Ainult siis, kui hakkan neid teadlikult jälgima, tekib avariisid.
Teadlikkus on ikka kuradist =)

Üks asi, mis ei kavatsegi muutuda ja võibolla ongi eluaegne, on see, kuidas mu nina on palju avaram kui enne.
Kahtlustan, et see on seotud igasugu torudega, mis mul näos olid, ninast alla aeti ja mis tegid ninasisesed teed lahti. Umbes jõuan mõelda, et oi, kõditab, peaks vist taskurätiku võtma - ja juba on nägu tatine. Ning kui ujun, ei pea vett sisse hingama, et uppumistunnet tekitada - piisab sellest, et välja ei hinga näo vette sattudes. Tuleb laine, mu nägu saab märjaks, vesi läheb ninna ning sealt kohe edasi kurku, sest teed on lahti. Vedelik liigub vabalt.


Nii. Teised statid:

Kaal: 62.
Olen tõesti natuke juurde võtnud, aga mitte nelja kilo. Tegelikult mul ei olegi meeles, et viimasel ajal oleks olnud õhtuid, mil ma ei suuda uinuda ning pean sööma minema, sest mittetuntav nälg, mille reaalne põhjuslikkus selgub enda peal kaloriteadlikkust rakendades. 
Kuigi eilne päev vist oli selline, mille järel võinuks, sest sõin tüki kooki ja ühe võileiva.
Võibolla seepärast olingi poole viiest hommikul poole üheksani üleval.

Pikkus: jeebus, seda ma ei mõõtnud eelmiseks postitusevariandiks ära. Tegin ainult kriipsu uksepiidale.
Nii - 174 cm jälle.
See mõõdulint peab olema invaliidne.
Tartu Ülikoolis antropomeetriliste mõõtmiste käigus kunagi aastal 1999. aastal oli ju 172 cm? Mitte et mul oleks midagi pikem olemise vastu, aga kõhklen tuntavalt, et see ka õige on.

Kõne: Mida väsinum olen, seda halvem. Eile, kui lugesin enne magamajäämist unejuttu ette, oli raske öelda sõna "viplala". Ütlesin midagi "vipla"-taolist, kui ennast ei jälginud. Vahel parandasin öeldut, kuigi see oli enamasti arusaadav.
Aga üldiselt pudistan ikka vähem ja vähem.

Kiri:
Käsikiri: ah, peenmotooriline ülesanne spetsiaalselt paremale käele!
Iga päev kirjutan visalt, see teeb juba mitu-mitu kuud (veebruari keskel alustasin), aga tegelikult on edasiminek nii väike, et tõenäoliselt ta oleks sama ka siis, kui ma ei oleks iga päev ega isegi iga nädal paberile kirjutanud. Aga noh - kirjutan ja vahel vaatan enne alustamist ja peale lõpetamist ka kella. Ühe A4 suuruses paberi kirjutasin nädala eest 45 minutiga täis. Arusaadavalt. Mu käekiri on nagu lapsel - väga comme il faut, aga ka väga pingutusrohke.
Arvutikiri: Teen vähem vigu.
Midagi muud polegi nagu öelda. Mitte nii vähe kui enne Rongi, aga võrreledes Mingiajaga Vahepeal, vähem. Loomulikult on väsinud seisus kõikvõimalikud vead kergemad tulema, aga vahel õnnestub õhtulgi inimesed ära petta - mu kirjaveatu trükkimine nagu viitaks, et oh, polegi T. täna väsinud - kuigi tegelikult ju on.
Loovkiri: 200 sõna peal päevas, välja arvatud juhud, kui loen üle ja toimetan.
Toimetamine on ikka veel rämedalt raske. Ühte 12-leheküljelist juttu loen ja parandan terve päeva, kuni ööni välja, ja siis olen kolm järgnevat päeva ka väsinud. JA mul jääb seejuures mitu-mitu sisulist (mitte trüki-) viga märkamata.
Aga üldiselt on 200 sõna tehtav.
Välja arvatud käesoleval päeval, kui kirjutan seda jumalast ja jumalannadest neetud võrgupäevikuposti taas. Praegu on kell veerand viis. 
Ootused tulevikuks - kui hästi läheb, saan täna siiski avaldada.

Jooksmine ja üldine jaks: 3-3,5 km. 42 kätekõverdust.
Jaksaks vist rohkemgi, aga ometi kord olen rahul sellega, mis on. Mitte isegi, et ei viitsi (vist pole elus enne niiiii usin olnud trenniga, pole detsembrist saati ühelgi nädalal oma seeriate arvu alla lasknud - ja minu meelest ma alustasin 75 seeriast), aga mille nimel?
42 kätekõverdust on ok, jooks 3 km on ok. Ja need teised harjutused ka.
Rohkem pole alati uhkem, rohkem on lihtsalt - rohkem.

Vaateväli:
Jälle - väsimusest sõltuv värk.
Nii palju sõltuv, et usun osaliselt, et olen nähtavasti permanentselt väsinud ja seepärast pea käibki ringi.
Mul on meeles tervelt kaks korda, kui käisin jooksmas ja selle asemel, et kinnistada oma pilk kuhugi maha umbes 25 m ettepool (mitte et ma sedasi sinna paremini näeksin, aga kuhugi ju tuleb pilk panna), sain hoopis üles vaadata ning kauguses paistev taevas ja puuladvad ei liikunud mu peaga iiveldusttekiteavalt kaasa. Üles-alla-üles-alla ...
Allapoole nägin ikka topelt, ent nii koomiliselt hea oli joosta, et ma isegi ei taibanud, miks nii hea on. Alles hiljem, kui hea möödus, tuli arusaamine, et ah! Selles oli asi!
Peale dušši peeglisse vaadates oli ka hea.
Aga muidu - mida väsinum, seda enam ma topelt näen.

Peenmotoorika:
Ohoi. (Kell on 18.41. Olen sitaks väsinud, kuigi vahepeal isegi magasin, ja ma pole isegi sinna jõudnud, kust võrgupäevikupostitus ära kustus. Ikka veel kirjutan kord juba loodut =/) 
Põhimõtteliselt on nii, et mida tahes panen, võtan, keeran, tõstan, ükskõik, kas söön, joon, avan kempsupoti kaant, pesen, teen kohvi, praegu vajutan arvutil trükkides tühikut - kõike teeksin vasaku käega, kui loomulikult teeksin. Kuna ma ei lase endal midagi eriti loomulikult teha, vaid sunnin paremat tööle, teen kõike siiski parema käega välja arvatud siis, kui (jep, jälle) olen nii väsinud, et tegemine kui selline ei ole enam tähtis, loeb ainult resultaat. 
See, et kasutan elegantset sõna "peenmotoorika", on reaalselt ainus muutus võrreldes näiteks novembriga. Sellest parema käe kasutamisest ei ole mingit tulu olnud, aga muidugi on võimalik, et ilma teda tööle sundimata oleks lihtsalt hullem.

Väsimus:
Võtmesõna. Kõige kohta. Mida tegelikult tähendab "lusikad otsas", ei ole vist normaalsele inimesele mõistetav.
Ma ei näe enam. Ma ei suuda end vigadeta väljendada. Ma võin põrgata vastu seinu ja mitte suuta uksi parema käega avada. Ma võin olla väsinud päevi takkajärgi, kui kord ära kurnun. Mu mõtlemine muutub kaootiliseks, mu (negatiivsed, rõõmu vms ma lihtsalt ei tunne väsinuna) tunded kontrollimatuks ja ma ei tee enam asju mitte ainult seepärast, et ei jõua, vaid mul on täiesti ükskõik, kas mingi asi on tehtud või tegemata.
Lihtsalt ei huvita. Kogu mu maailm kuivab kokku ja koondub väsimuseks.
Seetõttu tean üsna täpselt, mis mind rohkem väsitab, mis vähem. Väsimus on nii mastaapne lihtsalt, et seda pean paratamatult mõistma, et üldse ellu jääda. 

Jalavalu: Osad sõbrad tulid kokku ja kinkisid mulle ühe masina, mis peaks selle vastu aitama. See on neist nii armas!
Ainult et masin suudab tegeleda ühe üpris piiratud kehapiirkonnaga korraga, aga mul valutavad mõlemad jalad, kogu tagumik ja jalgevahe, ja siis ma kasutan seda niimoodi paremat jalga pidi üles ja vasemat alla ning jälle tagasi. Kõik ülejäänu, mis sel päeval masindamata, valutab ikka.
Selle masina neuroloogiat taastav funktsioon on mõnevõrra rohkem tunda, eriti oli esimese kasutamisnädala järel (siis leidsid aset need pearingluseta jooksmised näiteks).

Vaagnavalu: vt jalavalu

Seljavalu: vt jalavalu

Peavalu: Esiteks ma tunnen valu siiski nagu läbi loori, palju vähem kui enne. Teiseks ma ei karda ibuprofeeni kasutada ning see aitab.
Nii et tõdemus, kuidas enamik peavalusid kestab päevi, ei ole nii õudne, kui võiks olla. Aga siiski.
4-5 päeva on nüüd sihuke üsna normaalne peavaluaeg.

Menstruatsioonivalu: oot, mis see oli ka valus või? Kunagi enne septembrit vist oli nagu?

Mälu: Jess, uus osa viimaks. Kell 19.44.
Vist ei ole seni rääkinud, kuidas mäletan palju paremini arve ja arvude kaudu ka teisi asju. 
Ütleme, et lähen poodi - siis on mulle tohutu abi teadmisest, et pean ostma 8 asja. Kui mõtlen, mis need 8 asja olid, tuleb meelde. Kui ma lähen poodi piima, munade, singi, mandlite, kassikonservi, leiva, puuvilja ja "millegi õhtusöögiks" järele, unustan raudselt vähemalt kaks asja ära, kuigi võin osta näiteks kookosküpsiseid, sest neil oli allahindlus ja mulle maitseb kookos. 
Mulle jäävad meelde majanumbrid (tänava võin vabalt unustada), tehtud trenniseeriate arv (kuigi konkreetsed harjutused võivad meelest minna), mis number buss kuhu viib. Meeldivad täpsed kellaajad / =) /, tehtud tegude arv päevas. Kui saan, loendan kõike. 
Kui ei ole loendatavad asjad, ütleme, et keegi küsib, kuhu ta X raamatu pani, ma tõenäoliselt ei tea. Isegi kui olen asja näinud - mu vaimusilmas on küll otsitav, aga ei tea, kus ning millal ma seda nägin. Võis olla eile, võis olla üleeile, võis olla ka nädal tagasi. 

Sellega seoses meeldib mulle ka, et asjadel on kindel koht. Esiteks leiab neid niiviisi ka kehva mäluga üles, sest sinna, kus asja koht on, ikka vaatan. Ja teiseks (see on üleni uudne aspekt) ei pea niimoodi asja käest pannes mõtlema, kuhu ta panna. Panna oma kohale on sama lihtne, kui panna lihtsalt käest ära, sest nagunii mõtlen ju sellele, et 
kuidas
ma
panen
asja
käest
ära
ja siis on lihtsam juba panna Oma Kohale, mitte lisaks mõelda,

kuhu
asi
nüüd
käest
panna.

Seksuaalsus: Midagi on.
Päevitan. Kannan ilusaid rõivaid parema meelega kui suvalisi. Kenad noored mehed meeldivad rohkem kui mittekenad. Ovulatsiooniperioodil on isegi nõrka erutuvust märgata.
Võrreldes endaga enne rongi olen vägavägaväga tuim, kuid tegelikult - tegelikult - olen lõhkemiseni õnnelik selle vähesegi üle. Usun küll, et mu võime tahta toitu, jooki, voodisse magama või mingit meest on üks tahtmine. Et mu ajus see osa, mis on seotud ihaga ükskõik mille või kelle järgi, on kahjustatud.
Ma lihtsalt ei taha.

Mõnes mõttes on see ikka täiega irooniline. Ma ei saanud, mida ma tahtsin - ning nüüd ei tahagi enam. Midagi ega kedagi.

Nii, kell 20.45 lõpetasin mustandi. Nüüd tuleb see veel läbi lugeda ja võibki avaldada \o/

7 kommentaari:

.k.p-s ütles ...

See on veider, et kui sind vaadata, siis oled sa selline kidur inimene. No selline, kellele ja kelle kohta mehed ütlevad: "Pisike". Ma olen sinust 5-7 cm lühem (sõltuvalt su mõõdulindist :) ) ja samas kaalus, aga ma tundun pealevaadates kogukas ja palju ruumi võttev. Selline, kellele mehed lohutavalt ütlevad: "Tead, kui paljudele meeldivadki sellised." :D Paksuseteemast ma saan aru - rasv kaalub vähem kui lihased, s.t samasse massi mahub hulga rohkem rasvkudet kui lihasmassi ja võtangi rohkem ruumi. Aga 5-7 cm pikem on ikka päris palju pikkust ... Mingi kehakujuteema vbl. Veider igatahes! :D

Koos viiekordse kustutamisega kirjutasin ma seda lõiku 38 minutit. Kas see võiks sind lohutada? Ok, vahepeal karjusin minuti või paar koera peale, kes katsus maksavorsti varastada, õudne tõhk.

väga väga naine ütles ...

Huvitav. Ühest küljest pole ma kunagi end väikseks pidanud - aga samas ON minuga korduvalt juhtunud, et peetakse lühemaks stiilis 162 või midagi. (Mul on eriti meeles üks hääletamine, mis oli nii öka kogemus, et mängis mu hiljem tulnud vastumeelsuses hääletamise ees olulist rolli - mees, kes istus tagaistmel, rääkis oma pornograafilisest vallutusest phmt terve tee.)
Ja kui ma kevadsuvel on segaduses sellest, et inimesed said aru mu teistmoodi-olekust ja küsisin lähematelt selle kohta, ütles üks, et ma võtan vähem ruumi, kui kohal olen. Vähem ruumi nii ennast füüsiliselt sirutades kui inimeste mõtetes. Nii et vbla ma olen lihtsalt selles mõttes väiksem.

murca ütles ...

Jaa. Mina ka. See numbritega asi siis. Et kui peab meelde jätma loetelu, jätan meelde, mitu oli. Mõni kord, kui loetelu on liiga pikk, jätan meelde kahe loetelu pikkused - lapsele oli kolme asja vaja ja õhtusöögiks oli vaja viit asja.

Aga kas sul laulud kummitavad? Kui mul on käib igapäevane toimetamine juba otsapidi üle jõu (nt sest on öö ja laps ja midagi valutab kahvel), siis ma jätan asju meelde lauluga. Ja kuna ma olen toores kaitsetu keskendumisvõimetu, siis jäävad asjad kergesti kummitama, niiet igati sobilik. Näiteks lähen teisest toast midagi tooma ja laulan terve tee suvalisel viisil: 'laadi-jaa, põlvikud, jaa-jaa, laadi-jaa, põlvikud, jaa-jaa.' Et kui kohale jõuan ja meelest on läinud, et midakuradit ma selles toas nüüd teen, siis pea ütleb ise ette.

notsu ütles ...

See kummitamisega meeldejätmine meenutab seda, et muist trupi tantsijaid väidab, et kui teatud muusika käima läheb, hakkavad nad sinna taustaks minu häälega tantsusammunimesid kuulma.

k.k.p-s ütles ...

Kõnepruugi ja sõnakasutuse erinevusi on nii lahe jälgida. Minu kõnes on vastumeelsus millegi suhtes ja hirm millegi ees, aga päris paljudel on vastupidi või kuidagi risti-rästi. :D R. blogis ma muide kogu aeg leian enda kõnepruugist erinevat keelekasutust ehkki laivis rääkides seda justkui eriti ei märka. Sinu omas vähem, aga vahel ikka on.

* Et arvata, et oled 162 cm, peab ise päris pikk olema või sinust päris kaugel seisma. Nii küüru sa ka ei hoia end. :D

notsu ütles ...

See, kuidas inimesed pikkust hindavad, on põnev teema. Ma olen ep-ga ühepikkune, aga teda peetakse üldiselt pikemaks. Ja siis olen ma kuulnud enda kohta kaht vastukäivat kirjeldust: üks tuttav mees iseloomustas mind kellelegi "pikk tüdruk", aga üks tuttav naisterahvas, ise minust lühem, sai üllatusega teada mu sentimeetrite arvu ja ütles "ma olen kogu aeg arvanud, et sa oled üks neist väikestest ilusatest inimestest."

Maks Hull ütles ...

Mäluga on vist probleeme väga paljudel? Kui vaatasin filmi Memento, siis oli ikka tõsine samastumisetunne. Näiteks üks põhjus, miks ülikoolist välja langesin, ei mäletanud ega viitsind/suutnud meelde jätta lihtsamaid/elementaarsemaid valemeid, mõnikord küll õnnestus need tuletada millestki eikusagilt praktiliselt, aga see tuletamine jälle võttis nii palju aega, et ei jõudnud tunni ajal enam põhiasjadega tegeleda, See, et asjad käest panen ja siis unustan, on täiesti igapäevane, mõnikord oli lihtsam lipata poodi ja uus asi hankida, kui hakata meelde tuletama ja üles leidma kadunud jubinat.Mängudel ei jäänud meelde inimeste tegelasnimed, jube piinlik :)