Mis on lihas ja luus

Mismõttes, ma ei saagi medalit lihtsalt olemasolemise eest?!

Ärkasin täna jube väsinuna. See ei ole minu puhul lihtsalt enestunne - pea käib kohutavalt ringi, maailmas või näiteks tutvuskonnas toimuvad asjad on nii ükskõik, iga tegevus tundub lihtsalt sündsutetult raske ja samas on näiteks aluspükste jalgapanek, pükste jalgapanek ja särgi selgapanek kõik eraldi tegevused.
Ühelausega - ärkasin täna jube väsinuna.

Arvan, et tean, miks. Vaata, kunagi ammu, üsna enne Rongi, ma kirjutasin postituse sellest, mis ma olen ja milles ma hea olen. Seal oli see punkt, et loovas paindlikus reageerimises probleemidele olen hea.
Mõnes mõttes on see ikka veel nii - kui kerkib probleem, hakkab mu ajus kohe mingi masinavärk tööle ning üritab leida kõigile kasulikemat lahendust.
Ainult et nüüd märkan, kui palju selleks ressurssi kulub. See plaanide ümber tegemine, asjade ümber mõtlemine, teistmoodi olukorra kerkiminegi on nii kurnav!
Ja eile oli neli (neli!) sellist "mõtlesin, et on nii, aga on hoopis teisiti"-olukorda. Jooksin täiega kokku, piisavalt, et hakata Tele2 telefonimüüja peale karjuma, piisavalt, et mitte suuta emale öelda, et lähen ööseks Mittedepressiivsesse Väikelinna, piisavalt, et lõunaund magada, piisavalt, et sellest hoolimata nii ära väsida, et mul oli kõik täiesti ükskõik - ja on nagu ikka veel.
Kusjuures kaks olukorda olid sellised, kus ma mitte midagi uut tegema ei pidanud - üks oli telefonikõne "unustasin selle raha maksta" ja kümme minutit hiljem teine telefonikõne "ei, olen selle ikka ära maksnud". Teine oligi see Mittedepressiivsesse Väikelinna tulek - ootasin, et mu ema võtaks lapsed ja sõidaks nendega maale ja mina tuleks siis siia, ning kui selgus, et maalesõit lükkub edasi, ma ootan Godot'd, tulin ju õhtul ikkagi siia, nagu planeeritud. Ent situatsioonimuutus oli mulle nii ränk, et ma ei suutnud enam inimestega suhelda, unustasin maha asjad, mille ma RAUDSELT tahtsin kaasa võtta, kui järgmisel korral siia korterisse tulen, ning see, et ma ikka veel väga väsinud ja maailma vastu ükskõikne olen, on ka sellest.
Pealegi kahes olukorras ma ikka pidin ka midagi uut tegema. Mu sisemine autist on täiesti löödud.

Muide, see, et ma olen autistlik, ei ole luul. Kui ütlen, et mulle on raskem kellelegi öelda, mida teha, kui ise teha, see ei ole kõnekujund.
Inimesed on mulle rasked päriselt.
Eile ma võtsin pesu nöörilt ära ja mu õde ja Tütarlaps tulid mulle appi. Esiteks ütlesin neile, et ma ei taha abi, ent seda tõrjuda oli ka koormav, nii et olgu, lasin end aidata. Ja siis nad panid pesulõkse valesti - mina panin plastist lõksud oma kaelas rippuva nööri ühele poole ning puust lõksud teisele poole, aga nemad panid suvaliselt. Ning mu normaalne loogiline mõistus ütles mulle, et tegelikult on ju jumalast kama, kuidas need lõksud nööril ripuvad, aga mult võttis selle teadvustamine, et nii on, ja mõtlemine selle üle, kas mulle on raskem ära kannatada valesti asetatud pesulõksud või hakata seletama, et pange nii, mul on emotsionaalselt sedasi palju lihtsam, nõnda palju ressurssi, et mul oleks raudselt olnud kergem ise, ilma teiste inimeste abita, pesudega tegeleda.

Ning ma ei saanud hommikul internetist ühtegi paid, kuigi ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud ja vajaks seda nii väga, mismõttes. =( 

Jaa, ma ei ole midagi erilist teinud, aga võiks ju ikkagi pai saada! Mismõttes inimesed ei ole mõtetelugejad ja ei tee automaatselt vahet selle vahel, millal nad on kurnavad ja millal vajalikud?! Küll ikka on raske elada autistina =)