laupäev, 8. august 2015

Vaata ette, mida sa soovid vol... midagi. Igatahes palju

See on nüüd selline väga isiklik postitus. Üldse pole suunatud kellelegi teisele, aga mulle meeldib asju sõnastada, siis on nad endale selgemad. Selle jaoks tehtud kirjutis.

Mulle on tähtis ka ses asjas selgust omada, sest kuidagi pean edasi elama ja mingi narratiiv peab sel elul olema. Ei suuda ilma - minu jaoks ei ole "lihtsalt elu" olemas. Me kõik elame mu silmis narratiive, oleme oma elu peategelased, ning tegelikult olen ma jube heas seisus endale uue narratiivi leidmisel. Sest ometi kord ei ole mu elu tavaline ja igav, ma ise tavaline ja igav ja endale ainult põnevusi välja mõtlemas, vaid ma olengi korralik loosangar. Olengi huvitav. Varbaotsest juukseotsteni.
Millega ma ei taha öelda, et olge nagu mina (ja õnneks on olemas Murca, kelle moodi võib olla vabalt ja kes on korraga täpselt sama ebanormaalne ja normaalne, kui ma oleks teistmoodi elu ja valikutega), aga see ongi isiklik postitus ja minu jaoks on see tõsi.

Muidugi ma olen lihtsalt see, kes olen. Valin neid aju, mida valin, sellena, kes olen. Kui vaatan end oma silmadega, siis "tavaline ja igav" on tõsi, loomulikult, olen endaga koos kõik päevad ja ööd ning võin sellega seoses endaga ka täiesti ära harjuda.
Aga võibolla sellepärast või ositi selle jaoks vaatangi end teiste silmadega, et näha neid asju, mida enda sees olles ei näe? Võibolla on enda nägemine teiste silmadega loomulik, sest inimene kui karjaloom teebki seda automaatselt, ja neid, kes end teiste silmadega ei näe, peetakse karjas imelikuks? Ja selle poolest olengi imelik, et ma pidin õppima, et nii võiks, see teiste pilgu omaksvõtmine ei olnud automaatne.

Sellega seoses, et teiste pilkude omaksvõtt ei ole normaalne, et mu jaoks pole iseenestmõistetav ja mugav teha "nagu kõik", sest esmalt pean mõtlema, mida need "kõik" üldse teevad, saangi teha teistmoodi.
Mis mõnes mõttes lasi mul teha suhteliselt ennasthävitava valiku, koondnimeks "rong", aga laseb mul ka olla vapper.
Teha asju, mida kõik ei teeks.
Valida nii, nagu ma ise valin, kellelegi toetumata ning üsna päris väga loosangarilkult.

Ma ei mõtle, et oh, nüüd oleks õige vapper. Teen, mida pean tegema (nagu kõik), valin endale lihtsaima meetodi ja raja, olen, kes olen. Aga kukub niimoodi välja, et olen see, kes ütleb tõde näkku, helistab häirekeskusse, reedab omad, kes võib valida ka endale väga ränga saatuse, sest see on lihtsalt midagi, mida ta tegema peab.
Mitte et ma valiks raskema valiku või käiks raskemat teed.
Valin, mida valima pean. Kogu lugu.
Lihtsalt kuna seal juures ei ole automaatset arvestamist, mida teised sellest mõtlevad, olen vaid ma ise, kes võib teadlikult teistele mõelda, ent kui olukord nõuab kiiret tegutsemist, ei jõua, on mul lihtsam teha asju teisiti. Oma moodi.

See on narratiivi leidmisele soodne pinnas. Olla ise, viimse kui terakeseni, viimse kui juukseotsani, olla üleni ise ja osa karjast ainult nii palju, et seal väliselt normaalne paista, on väga loolik. Neid üksildasi kangelasi, kel võib olla sõpru ning sugulasi, aga kes teevad üleni ise omad valikud, on kirjanduses palju. Ma lihtsalt seni ei arvanud, et nad oleks minu moodi kuidagi sisulisemalt kui mõne välise tunnuse klappimine.
Aga nüüd! Hei, ma mitte ainult et ei tapnud ennast, jäin ka ellu. Väga loolik. See, et ellujäämise juures minu rolli polnud, ei olegi oluline. Lugu on? On. Ma olen selle peakangelane? Jah, olen küll.
Kurat. Ma olen mitte lihtsalt oma loo peategelane, ma olen päriselt peakangelane.

Olen seni, kui mäletan (ja lapsepõlvest mäletan palju ning kaugele, need on vahetud mälestused, mis alt veavad) oodanud, et minuga midagi põnevat juhtuks.
Nüüd juhtus. Mitte see, et surra otsustasin, aga see, et ellu jäin ning pealegi suhteliselt adekvaatsena.
Täiesti minust sõltumatu juhtumine. Pagana põnev ka.
Oleksin täiesti olnud valmis lõpetama oma armastusloo sellega, et suren, see oleks olnud hea lõpp. Aga nüüd on uus lugu, uus mina ning kuigi ma harjun sellega tasapisi ja ei tea veel, mis ja kuidas ja kuhu see jutt suundub, see ei ole mingi minu osalusega lugu.
See ongi minu lugu.

Ma olen selle loo peakangelane.
Oo.

Mul on alati olnud vaen lugude vastu, mille ivaks on, et keegi, kes sellest varem ei teadnud, on Äravalitu. Ainus, Kes Saab Maailma Päästa. Mu meelest see kellegi enne sündi Ära Valimine on nii nõme. Ennustustega klappimine ja Keegi olemine lihtsalt sellega seoses, et sa oled Keegi, ei mahu minu maailmapilti. Pealegi ei saa nii midagi teha, et olla See Ainus, Kes Saab Maailma Päästa. 

Mulle on alati rohkem meeldinud need lood, kus kasvatakse kangelase rolli sisse, normaalse elu abil, valikute tulemusena.
Nüüd ma vist - olen selle loo endale loonud.
Võibolla maailm keeras ennast nii, et jäin ellu. Võibolla ma lihtsalt ei näe neid maailmu, kus ei jäänud. See ei ole minu mure. Ei põe, kas nii või teisiti.
Aga mulle meeldib see uus elu, mis on. Uus lugu, mida elada.

Täpselt selline olengi - korraga kodune, sangarlik, suvaline ja rafineeritud.

Kommentaare ei ole: