pühapäev, 6. september 2015

Aju on hirmutavalt võimas

Üks suhteliselt hiljutine mustand ka. Veebruarist.
Mitte midagi arukat ega sügavat seal pole, lihtsalt igapäevapildike. Aga tegelikult mulle meeldib alles hoida igapäevapildikesi haiglast, sest muidu unustan kõik ära - mäluga on nagu on, ei tasu kustutada sealt, kust niigi kipub kustuma.
Kui seda mustandit poleks, ma näiteks ei mäletaks, et Haiglalinnas kõndides ning lemmikloomakauplust nähes unustasin korraks täiesti ära, kes ja kus ma olen. Olin vist Pealinnas omast arust, läksin paneelmajas asuvasse koju ja mul oli kaks last (nii palju täpselt, kui see laste arvu puudutav lauseosa, oli õiget), aga sihukesed nelja- ja kaheksa-aastane, ning koer. Ja ma mõtlesin, kuidas peaks koerale koeratoitu ostma ja kuidas koer ja mu lapsed mängivad suure palliga ning muretsesin, et nagunii läheb palll varsti katki ja kas peaks lemmikloomapoest juba ette uue ostma.

Siis tuli tasakesi taas meelde, kes ja kus olen, ning kuigi ma ei tundnud eriti üldse ega tundnud seetõttu ka erilist õudu, oli ikka väga imelik tõdeda, et ma ei mäleta ajuti MITTE MIDAGI ning aju ehitab puuduva asemele kiiresti mingi asenduse.

Aga muidu on nii, et mu juuksed on ikka veel lokkis ja nii lokkis nad ei ole kunagi olnud.
Nüüd ma tean seda.
________________________________

Aken on lahti, sest mul pole hetkel üldse palatinaabrit ja ma tahan ju vahel ka hingata. "Liiga külma" pärast muretseks, kui oleks miskis kodusemas piirkonnas kui haigla.
Siin lõhnab nüüd värskelt küpsetatud saia järgi. Kas lõhnaks rohkem või vähem, kui aken kinni panna? Selle tuulega? Kas mina saaksin praegu saia küpsetamisega hakkama? Miks kohvi järgi ei lõhna? Kust see lõhn tuleb? Kas minna alla kohvi jooma? Kas vahetada paberraha kohvimasina jaoks müntideks, kuigi ühe kohvi jagu on nagunii olemas? Võib-olla tasuks hoopis magama minna, unine nagu ma olen ja olen olnud terve igaviku umbes? Kes võitis Eesti Laulu? Kuidas - ehk milliste suurtähtedega - see üldse kirjutatakse?
Jube palju küsimusi pühapäevahommikusse. Vähemalt seda, kuidas kirjutatakse ja kes võitis, saab lehest lugeda, tegu on uudisega.

Ma olen juba jube kaua üleval, see postitus on alustatud ammu enne 10 hommikul, ajal, mil olin duši all käinud ja söönud. Siis vaatasin, kuidas mu juuksed pesujärgselt lokki tõmbuvad. Ilmselt on parajasti see pikkus, kus kiharad on näha, aga veel mitte nii rasked, et juuste endi kaal nad sirgu veab. Lokilammas. Kas ma olin enne ka sellise peaga, lihtsalt ei pannud tähele?
Omamoodi on selle avastuse sees uhke ka - mul on viimaks käes see hetk elus, kus on üsna kama, kuidas välja näen. Kõverad või sirged juuksed - juuksed. Mingid asjad seljas - kuni külm ei ole, käivad. Mingit identifitseerumist oma välimusega pole, sest ma näen välja suht normaalne, aga pole seda ju tegelikult üldse. Ma unustan kõike, kaasa arvatud näiteks seda, kes ma olen. Või kus linnas.
Ja ometi, ja ometi - üsna kama ja täiesti kama ei ole samad asjad. Ma saan seda ükskõiksuseluksust endale lubada, sest kaalun jätkuvalt enda kohta vähe. Mitte nii vähe kui vahepeal, aga siiski. Ja ikkagi häirun ja pean end mõistusega korrale kutsuma, kui mingi juurdevõtmismoment ilmseks saab. Nii sügavalt on see kaaluasi sees!



_______________________________

See oli siis see mustand.

Eile lugesin lastele õhtujutuks "Jumalate aeda", seda kohta, kus ema Kondos plaanis hukata kutsikaid ja Gerry, saanud aru, kuidas ta seda teeb, purskus pisaraisse ja päästis koerapojad hirmsast surmast elusalt matmise läbi.
Täna vaatasin porikärbest oma topeltakende vahel - tont teab, kuidas ta sinna sai, me pole seda akent avanud nii umbes eelmisest suvest saati - ning mõtlesin.

Tegelikult ju vahet pole.
Aga meie aju teeb vahe sisse.
Kui mingi lind on katuse alla kogemata sisse müüritud ning püüab siis nokkides ning kraapides endale läbi seina väljapääsu teha, on see traagiline. Aga kui ta teeb sedasama, ise samamoodi mures, aga temast kolm meetrit eemal on meile selgelt nähtav läbipääs vabasse õhku, tundub lind lihtsalt vähe lollakas ja kogu olukord saatuseirooniline.
Porikärbes ilmselt pääseks välja sama teed, mis ta sisse, akende vahele, tuli. Aga ei oska minna, sest ta ei mõtle nagu inimene.
Ma võiks talle akna lahti teha - mina mõtlen nagu inimene. Kuid see on raske, tuleb aknalaud tühjaks tõsta, seal on raadio, mille antenn läheb raudselt paigast ära ... Kas tasub vaeva?
Kas tasub vaeva kedagi aidata, kui ise saab null kasu - tegelikult saab isegi kahju?

Vahel mõtlen sellest, et on kaks inimest, kes ei ole mulle üldse veresugulased ega kuidagi perekondlikud, aga nad on viitsinud mind toetada, vedada järel, teha maailma mulle talutavamaks, kui too seda muidu üldse ei olnud.
Ilma nendeta oleks ma teistsugune.
Ausalt öelda: mul oli nii väga vaja, et keegi mitte-veresugulane minuga tegeleks ja mind tähtsaks peaks, mis siis, et olin täiesti kasutu ise. Mis siis, et olin sitt seltskond. Mis siis, et ei jaksanud midagi vastu anda. Nii väga oli vaja!
Ning tahaks küll neile kuidagi ise ja omalt poolt kasulik olla, teha midagi nende heaks, aga ... mingid tavalised asjad pole nende teema, sellest neile kasu ei ole, erilisi aga jaksaksin teha ainult neist mitu korda suurema hinnaga.

Põhimõtteliselt: kui ma teeks mingeid asju neile tänuks (ja väsiks ise õuuuuuuuuuuudselt ära neid tehes ning oleks poolsurnud), neil oleks ainult kohustus teha omakorda tänulikku nägu, et ma poleks ilmaasjata pingutanud, isegi kui neile mu tänulikkusoperatsioon suhteliselt vähe korda läheb.
Vähe nõme ka nende suhtes, onju.
Nii ma siis olengi porikärbes, lasen ennast aidata, aga ise midagi ei anna, sest pole minu võimuses.
Jee.
Huvitav, kas peaks siiski kärbsele akna lahti tegema? Et maailmas mingi tasakaal oleks?

Kuram! Kärbes on kadunud!

2 kommentaari:

Tho ütles ...

Mulle meeldib, kuidas kadunud kärbes selle mõttelõnga väga symboolselt ära lõpetab.

udupea ütles ...

ma ei usu, et need inimest tahavad, et sa kohusetundest neile kuidagi tasuda üritad.