laupäev, 26. september 2015

Läheb aga jälle

Olen nädal otsa koolis käinud ja täiesti tummaks löödud sellest, kui tubli olen. See tähendab, päriselt - mõtlesin, kas blogipostitust alustadagi, sest mul lihtsalt ei tulnud pähe, mida öelda.
Üldiselt ma selle üle küll ei mõtle, kas kirjutada =) Ainult "mida siis täna".

Tegelikult muidugi tekkis selle aja jooksul mitu avastust.
(Nüüd vaatan ekraani enda ees ja ei mõtle midagi. Võibolla ikka ei tasu kirjutada, kui aju ei tööta? Aga midagi muud ka ei taha teha. Näiteks magamast tõusin natuke enne 12 öösel juba üles, sest mõte kohvist ajas jalule - aga nüüd on mul pool kruusi täiesti ärajahtunud jooki, sest isegi kohvi juua eriti ei taha.)

...avastust.
Näiteks väsisin ju-be-dalt ära. Kohe. Esimesel päeval. Esimeses seminaris. Natuke üle tunni oli normaalne, sealt edasi läks allamäge. Viimasest kõndisin lihtsalt minema, sest 6 tundi oli juba isegi ülearu, 8 oleks olnud ... sama ebatõhus kui 6, aga veel palju piinavam.
Õppejõud on mu endine kursavend, see, keda umbes kõige targemaks pean.
Ta ei teinud üldse viletsaid seminare, lihtsalt ma ei jaksanud. Pealegi langetasin pea mingil ajal kätele ja veerand tundi ei kuulanud - ning pärast ei saanud enam millestki aru, sest siis räägiti, mida erinevad piirkonnad EKG lugemisel tähendavad, pärast aga põhines kõik neil piirkondadel.

Noh, ja ma olin väsinud ka, eks ole.
Kodus mõtlesin väga põhjalikult, kas järgmisel päeval üldse minna. Nii väsitav. Pea valutas. Kas maailm läheb hukka, kui ma ei lähe? Kas mu enda elu on oluliselt halvem?
Aga järgmine päev oli lühem ja algas 4 tundi hiljem. No proovime!

4 tundi 8 asemel oli kergem. Mitte normaalne, ma väsisin ikka surnuks, pea valutas jälle, aga võrreldes esmaspäevaga oli siiski parem.
Käeline arvestus sisaldas õnneks seda, et kuhu lahtrisse mida kirjutada. Kui väga hoolega silmas pidasin, kuidas lahtrid jooksid, sain tehtud.
Mõtlesin, et õudne, mul on nii palju kergem teha seda, mida peab, kui valida ennastsäästev programm, seni kuni veel täitsa surnud ei ole. Mult nõuab ekstrahoolikust endale mugavuse lubamine, isegi kui olen nii haige ja ebanormaalne ja kolmapäeval on mingi teoreetilise info vahearvestus juba, emake maa kui jube ... mispeale läksin kohale, tegin arvestuse ära ning püsisin seekord kõik 8 tundi koolis, sest ma polnud enam vormis, kus teha ekstrahoolikust nõudvaid asju.

Õhtuks olin nii väsinud, et ei saanud enam magada.
Üleväsimus üleni.
Pea valutas, süda oli paha, istusin üleval nagu kägu, kell kaks öösel saatsin õppejõule maili, et ma täna ei tule, ja kell kolm jäin viimaks magama.

Neljapäeval olin kodus, tatsasin pikas kampsunis, mida hommikumantli asemel kasutan, kella neljani ringi, siis panin tasapisi riidesse. Käisin solaariumis, mille põhifunktsioon on, et seal saab pead pesta. Poes. Lugesin tekste teemadel, mis sel päeval seminarides ja praktikumides olid (ette rutates võin öelda, et paraku mitte kõiki, kuigi ise ma ei teadnud, et mingid puudujäägid) ning olin päeva alguses ikka väsinud, päeva lõpus ikka väsinud, aga täna kooli minna tundus võimalik - ja sai mindud.

Noh - nii ja naa.
Väsisin ära - jaa. Väsisin väga ära - jaa. Tegin käelise arvestuse intubatsioonitoru paigladamise assisteermise kohta ära - jaa. (Täiega huvitav asi tegelikult, sest mulle ju pandi ka intubatsioonitoru, kui pärast rongi üldse ei hinganud, nüüd ma siis umbes tean, mismoodi, miks ja mida. Ning isegi minusugune, kellele asjad meelde ei jää, kes millestki aru ei saa ja ära väsib, saab arvestuse tehtud, kui enne vaatab kümmet teist seda tegemas.)

Teoreetilise arvestuse kohta mõtlesin, et vbla tegin ära, aga ei teinud. Üks punkt kümnest jäi puudu, mis on päris rämedalt palju, arvestades, kui lihtne see arvestus oli - aga mulle tulid kaks teemat täieliku üllatusena. Need vist olid selle faili teises pooles, mida ma loetuks-kuulatuks pidasin. Tõesti, mulle isegi meenus pärast, kuidas õppejõud ütles: "Seda vaatame homme."
Ehk siis eile. Ehk siis, kui mind kohal polnud. Õnnetuseks ei olnud see mul siis meeles, kui teemasid läbi lappasin.

Nojah. Loodetavasti mu kursavend lubab mul uuesti teha - mitte sellepärast, et ta mu kursavend on-oli, vaid seepärast, et ajukahjustus, ning ta on minuga nii nõmedas seisus tegelikult - ma ise küll ei tahaks kedagi sellist suhtlusringi, kellega ma olen kolmes rollis korraga: hea tuttav, õppejõud ja kiirabis aastaid töötanult liiga hästi kursis, millised on traumapatsiendid.
Aga küsisin temalt enne, et kas tulla sinna gruppi, kus ta õppejõud on, ja ta ütles, et talle meeldiks.
Nojah, ja usalda(si)n.

Seda vahearvestust teen siis ümber. "Loodetavasti" on täielik alatus öelda, muidugi ta lubab mul uuesti teha - iseasi, kas siis paremini teen.

Noh, ja täna on siis reede, koolinädal läbi, jee.
Aa, esmaspäeval on veel kaks seminari? (Seda avastasin ka täna.) Teises aines, teise õppejõuga.
No ... no ... aga see on ainult üks päev enne 6. oktoobrit, kui algab uus kooliperiood. Üks päev kooli.
Pärast nädalavahetust.
Ma ju jõuan?!

Ja lähen aga jälle.

Kusjuures oleks siis nii, et ma tõesti hirmsasti tahaks seda õenduse diplomit. (Et paremaks õeks saan, seda nagunii üldse ei usu, te ei näe, kui halvasti mu parem käsi töötab, aga mina ju näen!) Ei, mul on selline leplik "võib ju kah" ses osas.
Aga nii halb on otsustada, et eih, liiga raske, ei tasu vaeva.
Mulle ei ole ju miski liiga raske?! Ma ju suudan, kui pingutan?!
Ning läheb aga jälle...

16 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tubli oled tõepoolest! Aga selle paganama väsimusega peaks võitlema, isegi kui oled väsinud võitlemast. Küsi apteegist energiatandvaid toidulisandeid või aruta perearstiga kui probleem väljamagamatuses/unetuses.
Sööd ikka täisväärtuslikult? :)
Jaksu ja vastupidamist sulle!

väga väga naine ütles ...

Probleem ei ole väljamagamatuses-unetuses. Probleem on ajukahjustuses, selles, et mul oli mitmenädalase teadvusetusega peapõrutus nii umbes aasta eest.
Toidulisandid ei aita, söök ka mitte.

Anonüümne ütles ...

Äkki natuke vara veel selle kooli jaoks? Aasta on tegelikult lühike aeg niisugusest lopsust paranemiseks. Eks peavalu ole märk ülepingutamisest.

ritsik ütles ...

Ma ei näe kuskil su e-maili aadressi, aga tahaksin midagi hoopis muul teemal küsida. Kui viitsid, kirjuta mulle samina@hot.ee.

Tho ütles ...

Peab märkima, et see 'läheb jälle' muudab mind murelikuks. See kõlab nagu uue samasuguse tsykli algus, ja see... noh, see on ohtlik.

väga väga naine ütles ...

Mind ennast muudab ka murelikuks.
Seal kuskil, ainult parem inimene olemise ja ainult mittemidagitegemise vahel, on see kolmas tee: teha neid asju, mis õnnelikumaks teevad. Aga seda on nii raske tabada, eriti kui pole harjunud.
Harjutan.

notsumaja ütles ...

Mis arstidega sa praegu suhtled - kas käid ikka psühholoogi ja/või psühhiaatri juures; kas su perearst on tore ja usaldusväärne? Kui sul on keegi usaldusväärne arst, keda sa kuigivõrd regulaarselt näed, siis äkki saaks tema käest mingi soovitusliku ajakava välja nuiata? mis näitaks siis, kui koolis käimine ühest küljest aitab elu struktureerida ja stimuleerib aju, aga teisest küljest täie rauaga käimine on liiga väsitav, kuidas oleks kooli mõistlik doseerida.

või ei võimalda selle kooli või üldse tänapäeva süsteem midagi mõistlikult doseerida, vaid nõuab, kas kõik või mitte midagi?

väga väga naine ütles ...

No kool on mulle nagunii jubedalt vastu tulnud. Et mul on ametlikult akadeemiline tervislikel põhjustel, aga võin aineid võtta ja eksameid teha. Võtsin umbes pooled ained. Lihtsalt see koormus on hästi kõikuv ka - mõni nädal on "viis päeva nädalas, neist kolm 8 tundi" ja mõni nädal (enamik nädalaid) on "0 tundi 0 päeval".

Aga no... elan üle. Kui pingutan, saan ju tehtud! =P

notsumaja ütles ...

ma mõtlesin arsti nõuande all sedamoodi asju, nagu piirangud, mitu tundi üldse tohib ühel päeval midagi pingutavat teha. et vbla 8 tundi ikkagi ei tohi, mis siis, et mõni teine päev on 0 tundi.

udupea ütles ...

Ära endale liiga tee :)

§ ütles ...

Sa oled ikka hämmastavalt tubli, et suudad. Ma vist ei suudaks ja kohati tundub, et loengusistumise lusikad on mul täiesti otsas, kohe tuleb selline tuumauni peale, et selle vastu ei saa. Hakka või arvama, et see elukestva õppe jutt on mingi jura ja tõepoolest 20ndate teises pooles õppimisvõime alaneb.

väga väga naine ütles ...

Psühhiaater juba ütles, et see on test =) Noh, et eksperiment "palju ma suudan".
Ega tema mind ka rohkem ei tunne kui ma ise, paraku.

Oi, veel kommentaare! Täh!

(muidu - mul oli enne ka raske, tuumauni, just. Aga kui nüüdsega võrrelda, siis ... mitte NII.)

notsumaja ütles ...

ok, psühhiaater ütles nii. a mis tavaline perearst vms kehalisema poolega tegelev arst ütleb? sul on ju ka mehaanilisemaid vigastusi, st hingeelu pole ainus, millel on vaja silma peal hoida.

väga väga naine ütles ...

Ma ei ole perearstiga rääkinud, aga mis temagi enamat teab.
Et ma ei ole selline ükskõikne ja resigneerunud selle tõdemuse juures, lihtsalt realistlik. On küll mingi usk levinud, et "spetsialist" oskab. Aga nii palju kui mina spetsialiste olen näinud (ja arste-õdesid ikka olen), on nemadki lihtsalt inimesed ja teavad seda, mida kas analüüsid või patsient ise neile ütleb. Tõlgendamine on nende töö ja seda igaüks ei oska, aga kui on selline "no kindlaid reegleid pole, paranemine on väga individuaalne"-juhtum nagu mina, nad ei saa midagi enamat teada kui ma ise.

notsumaja ütles ...

vbla oskaks ta vähemalt sümptomitest midagi järeldada (sellest, KUI väsinud sa pärast n-tunnist päeva oled) ja öelda, kas selline enesetunne on halb märk või lihtsalt normaalne väsimus.

väga väga naine ütles ...

Sihukesi reegleid ka ei ole =) Enesetunne, enesetunne, enesetunne. Muidu ta ju peaks leidma, et kõik, kes kaeblevad rohkem, on rohkem haiged. Kui ma kirjeldan oma väsimust mustemates värvides, tuleks hoopis muu järeldus, kui neid valgemates värvides kirjeldades. Nii ei saa.