reede, 18. september 2015

Mis ma nüüd siis olen vol V

Olgu, see on siis viimane sel teemal tulev postitus.
Aasta täis ja rohkem neid ei tee.

See, et aasta täis, on oluline mu enda jaoks. Teatud moel on surma-aastapäev mu jaoks nagu sünnipäev, aga ilma kohustusteta. Ma ei mõtle, et oo, teine sünnipäev, jäin ellu - ei, ma võtan seda kui surma-aastapäeva ja see on sellisena täiega lahe. Mul ei ole mingit kohustust kellegagi tähistada, kooki teha, pidu pidada, sotsiaalne olla - aga võin, kui tahan.
Pealegi ei ole inimestel enamasti surma-aastapäeva ja mul on: ma olen nii eriline, asja teise sünnipäevaga asendada oleks lihtsalt mage. Mida ma võidaks seda tehes? Ainult kaotaks!

Üks asju, mille üle alguses kaebasin, oli see, et mingit tarkust ei tulnud juurde sest surmakogemusest, ainult lollust.

Aga nüüd, kui aasta möödas, on mul üsna palju tunnet, et inimesed on minuga võrreldes rumalad. Täpselt nagu pidevalt joostes mul mitte ei tulnud juurde tunnet, et jaksan joosta rohkem ja kiiremini, vaid vahemaad hakkasid lühemad tunduma, ei tulnud mul ka nüüd tunnet, et oleks ise targem - aga mõtteavaldused inimestelt, keda varem tarkadeks pidasin, tunduvad ebaloogilised ja tobedad.
Mis on tõenäolisem - kas nad on kollektiivselt kõik lollimaks muutunud või on muutunud minu hinnang nende mõtetele?
Muidugi, on ka võimalik, et jäin lihtsalt nii lolliks, et ei suuda nende tarkust hinnata, aga selle vastu räägib, et pool aastat tagasi veel suutsin. Võin ka nende poole aastaga ise olla lollimaks muutunud, aga see on juba see tõenäosuste mõõtmise koht - mis on tõenäolisem, kas olen viimase poole aastaga muutunud lollimaks või hoopis see, et targemaks? Eriti ülejäänud omaduste aeglase, aga kindla paranemise taustal?

Mõnes mõttes on mu üldine kama-olemine natuke õudne, aga samas on seal ka "sulle tundub see asi oluline? Ilmselt on sul väga kerge elu!" -üleolekumoment.
Mulle tõesti ei tundu paljud elunähtused enam tähtsad. Raha on ainult raha, välimus ainult välimus, haridus ainult haridus, söök ainult söök ja kõige selgemaks saab, kui ükskõik mul on, kunsti pealt vaadates.
Nagu mis mõttes - kas mulle peaks mingi fiktsionaalse tegelase surm rohkem korda minema kui mu enda peaaegu-surm? Päriselt?!
Ha. Fking ha!
Ma loen küll raamatuid, aga ainult puhta naudingu pärast - kui ei ole nauditav, jätan pooleli ning ei põe ka seepärast. Miks teha midagi, mis ei tundu mõnus? Kes sellest kasu saab?
Seepärast ma ka eriti filme ei vaata. Üldiselt on raamat parem ja kui ei ole raamatut, noh, siis peab mulle ikka väga seda filmi kiitma, et ma üldse vaevuks oma aega sellesse panustama.
Teatris ei viitsi pea üldse käia. Mu oma elu on mulle nii palju huvitavam. See kõlab küll nagu lolli tibi: "Miks ma peaks raamatuid lugema, kas ma ise ei suuda siis mõelda vä?", aga teiste inimeste kujuteldavad armudraamad, elu mõtte otsingud ja raskused tunduvad mulle parimal juhul mu enda omi kinnitavatena, enamjaolt aga "miks nad nii lollid on?!" -emotsiooni tekitavatena.

Mul on pärisasi kujutluste asemel, esmalt seedin selle läbi, siis võibolla hakkavad teiste mõtted taas huvitavad olema.

Ah, ja see veel:
ma ei karda enam suurt sittagi. Ega enne ka just kartlik inimene polnud, aga nüüd on päriselt nii, et ei karda eriti midagi. Ma võin surra? Mul on valus? Keegi teine võib surra? Kellelgi teisel on valus? Nagu MIDA ma pole endale juba teinud?! Mis mulle hirmsa üllatusena saab tulla?!
Mina talusin kõik ära, taluvad ka teised. Kõigest saab üle. Me keegi ei jäta inimesekujulist auku endast maha, kõik taandub ära ja kui ka langeb igavest lund igavese tühermaa kohal, hõbedased tähekesed moodustamas hangi, kus keegi ei mängi, keegi ei uuri, kas kõik lumehelbed ikka on erinevad, see on samuti jätkuvus.
Kõik jätkub. Lõpud on ainult individuaalsed. Mis neist ikka peljata.

No nii, viimased näitajad siis.

Kaal: 63. Võiks ju mõelda, et võtan tasapisi juurde, kuid tegelikult on lihtsalt see aeg, kus keha korjab vett ning on raskem.

Pikkus: jestas, ma ei viitsi mõõta. Nagu tõesti. Mida see annab? Kellele? Miks ma ennast mõõtsin üldse? Nagunii ma ju pikkust kõrvalveerus ära ei muuda. Pffff.

Kõne: väsinuna halvem. Midagi muud selle kohta öelda ei oska.

Kiri:
Käsikiri: Täna juhtus sihuke lugu, et ärkasin, unenägu veel soojas meeles, ja mõtlesin, et olgu, panen märksõnad kirja ja saadan Poeglapse kooli, hiljem jõuab päriselt üles kirjutada. Õudselt kerge oli kirjutada: "Intelligentsed hobused (või välgumihklid)."
Siis ei tulnud esiteks rohkem märksõnu meelde, sest unenägu lahkus, ning ka seni kirjapandu ei tundunud üldse mõttekas. Hobused või välgumihklid, ma pole kindel, kummad? Mäh? MIDA ma unes nägin?!
Panin siis selle kirja, kuidas ja mis plaan mul märksõnade üleskirjutamisega oli ning kuidas ka seni kirjapandu ei tundu üldse arusaadav, ning selle kirjutamine oli täiesti tavapärasel moel raske.
Kahtlustan seega, et tegelikult suudaksin paremini kirjutada, kui ei mõtleks teadlikult sellele, et kirjutan. Muidugi ma ei suuda oma teadlikkust välja lülitada, aga teada, et seal kuskil mu sees peidus elab inimene, kes suudab käsitsi kirjutada, on armas ja hea.
Arvutikiri: Teen vähem vigu. Midagi muud selle kohta öelda ei oska. 
Loovkiri: 200 sõna päevas. On veider, kuidas lihtsalt sõnanormiga on võimalik kirjutada end pika ning põneva jutu sisse, sest midagi peab ju kirjutama ka, ilma nagu ei saa.
Ma ei tea, kas see tuleb hea jutt, põnev on eeskätt mul endal ju, aga mulle piisab sellest, et ta üldse tuleb.

Jooksmine ja üldine jaks: Ma ei teagi, mida siia öelda. Tegelikult.
Ma ei jookse oma jaksamise piirini, pole enne ka jooksnud, mul on muud piirajad peal kui jõudlus. Seda, kuidas mul hingamine kiireneb vaevu, panin küll alles nüüd tähele, enne jooksin ära ning ei mõelnudki hingamisele. Mul olid probleemid pigem sellega, kuidas iga konarus teel mind komistama pani ning kui ma tähele ei pannud, et tee kaldub alla korraks, maandusin jubeda põrutusega ja tegin tilga püksi.
No jooksen umbes 3 km, see on nagu ... noh, mingi objektiivne näitaja. Ja see, et teen 42 kätekõverdust, samuti. Ma kõverdan neid käsi iga päev, nii et asi püsib 42 juures kontrollitult. Rohkem teha ei viitsi, vähem teha ei luba südametunnistus.

Vaateväli:
Väsinuna halvem. Midagi muud selle kohta öelda ei oska ... Oot, ei, midagi siiski.
Kui olen väsinud ja lihtsalt seisan kuskil, tunnen end paremini millestki käega kinni hoides, sest nii rõvedalt käib pea ringi.

Peenmotoorika:
Esiteks on see ka muidugi väsinuna halvem. Aga muutusena võib mainida, et ma ei viitsi enam kõigeks paremat kätt kasutada. Kui meelde tuleb, ikka kasutan, aga kui teen midagi automaatselt vasakuga, ei hakka enam uuesti paremaga üle tegema. Põhiliselt seepärast, et ma ei märka, et see oleks midagi muutnud, et tarvitasin peaaegu aasta otsa paremat kätt igal võimalusel. Minu meelest suhtub mu aju sellesse täiesti ükskõikselt, mis kätt ma kasutan. Kui parema poole taastumiseks kulub X kuud, ei muuda mu üritused kätt rohkem kasutada midagi.
Aga no midagi siiski on. Head. Vahel tuleb ette seda, et teen midagi vasaku käega, ei suuda nii edukalt, kui võiks. Teen siis paremaga ja asi paranebki. Mis on väga jee.

Väsimus:
Võtmesõna. Võtmesõna. Võtmesõna.
Tegelikult olen sellega ise juba nii ära harjunud, et kui keegi ei saa aru, et ma väsimusele viidates viitan tegelikult oma ebaadekvaatsusele ja sellele, et mul kõik võimed on madalseisus, solvun üleni. Mis mõttes saab üldse soovitada midagi teha, kui olen öelnud, et olen väsinud?! See on järelikult aeg puhkuseks, mitte tegemiseks, dohh!
Aga eile uinusin esimest korda nii, et mu poeg oli ilma kõrvaklappideta samal ajal arvutis. (Lõunauni, mis te arvasite midagi muud või?) See on minu jaoks väga väga suur edasiminek.
Vaadake, selleks, et magama jääda, peavad nii keha kui vaim olema lõdvestunud ning mul oli (nojah, "on" tegelikult) sellega raskusi isegi siis, kui ümberringi oli vaikus ja pimedus, rääkimata siis sellest, et mingid helid nõuavad tähelepanu. Juba arvuti sumin, kui keegi tegutses seal kõrvaklappidega, oli segav, rääkimata siis mänguhelidest, mis tulevad kõlaritest. Vaikseks pandud kõlaritest, aga siiski.
Eile läksin voodisse nagu ma enamasti ikka päeval lähen - mitte magama, sest nagunii ju ei jää, vaid lihtsalt puhkama. Ning õnnestus uinuda. Magasin kaks tundi.
Pärast olin nii õnnelik, nagu oleksin loosimisel sada eurot võitnud.

Jalavalu: Ma vahel ei kasuta seda masinat, mis on valuvaigistav ja neuroloogiat taastav ning mille normkasutuseks ma võtsin kolm korda päevas, enam kaks korda päeva jooksul valu vähendamiseks ja üks kord neuroloogia taastamiseks, vaid vastupidi. Jee? Jee!

Vaagnavalu: vt jalavalu

Seljavalu: vt jalavalu

Peavalu: kuule, polegi ammu olnud. Päris lahe. Ka jee.

Menstruatsioonivalu: oot, mis see oli ka valus või? Kunagi enne eelmist septembrit vist oli nagu?

Mälu: Mul on kahtlus, et seegi on paranenud. Nüüd ma tunnen inimesi ära, ainult ei tea, kust.
Mingi vanamees läks mu aknast mööda, nii et nägin ainult ta kõnnakut. Ja ma teadsin, kuidas ta välja näeb, mismoodi räägib, et ta üldiselt on lahke, ent selgesõnaline - mis mulle meelde ei tulnud ega tule, on see, kust ma teda tean ning kus võiksin uuesti näha.
Ja ei tule meelde. Ja ei TULE.
Nii ongi.

Seksuaalsus: Tuleb. Tasakesi. Tagasi. Tasakesi. Peaaegu märkamatult. Aga tuleb.


Kunagi Rents oma postituses tutvustas mulle seda lugu. Ikka meeldib. Kuigi Rents on ka nende inimeste killast, kes oleks nagu lollimaks jäänud =P

7 kommentaari:

notsu ütles ...

Eilne postitus samas näitas, et midagi ikka on veel õudne - kuigi ma ei tea, kas praeguse sissekande "ma ei karda" tähendab sul "mulle ei ole miski õudne". Mulle tähendab, aga eri inimeste sõnad tähendavadki eri asju.

Selles ÕL loos võib "miks nad nii lollid on" olla küll mõnes mõttes üks küsimus, mida esitada, aga see just näitabki, et lollus ei tee asju vähem õudseks.

notsu ütles ...

(või noh, eilne postitus vist vastab küsimusele "mis mulle hirmsa üllatusena saab tulla".)

väga väga naine ütles ...

Jah, midagi siiski on.
Aga vähe.

väga väga naine ütles ...

Käisin jooksmas ära ja nüüd vist suudan selgitada ka seda vahet, mis tuleb - et ma ei karda eriti midagi enda rindel, kui ma juhtun kokku arusaamatu kurjusega, ega ta mulle ikka midagi hullu teha ei saa - aga vot need inimesed, kes on minust kaugel ja keda ma ei saa rinnaga kaitsta või mõelda, et nad on kuidagi nagu minu vastutusel, nad on lihtsalt nii kaugel ja nii võõrad - nende pärast on halb ikkagi.

Anonüümne ütles ...

Vanainimeseks oled saanud. Nemad ka on veendunud, et teised on rumalad ja ei viitsi eriti midagi ja valutavad kogu aeg.

Ikka kallistan ja mul on nii lõpmatult hea meel, et sa ellu jäid.
Tumen

notsu ütles ...

muidu, palju õnne ellujäämise puhul mult ka.

udupea ütles ...

jah, ma ka tahtsin öelda, et normaalsed vananemise märgid :P